24. augustil tähistame muinaseestlaste tava järgi viimast rukkiema päeva ehk pärdipäeva. Seda peeti kohati esimeseks sügispäevaks, mis tähistab ühtlasi rukkikülvi lõppu. Siit edasi korjasid rukist ainult laisad, vaesed ja vigased.

Viimane rukkiemapäev oli täis erinevaid ilmamärke ja ennustusi. Jõhvi kihelkonnas räägiti näiteks pärtlirajudest, mis olevat kaks nädalat enne või pärast seda päeva. Kas saabub vihma ja torme või hoopis kuiva ilma, sai loodusest aimu just viimase rukkiemapäeva lähenemisel.

Pääsukesed kogunesid parvedesse ja esimesed hallad võisid saabuda. Ussid ja karud hakkasid muutuma uimaseks, kuid päeva ilm ennustas selgelt saabuvat sügist. Muistsetel aegadel arvati, et sellest päevast läks madu heinamaalt metsa.

Rukkiemapäev tähendas ka koduusside jaoks erilist aega. Mõnes kohas oli komme toita koduussi viimast korda enne sügist ning lasta tal seejärel rahus ööbima minna. Teistes paikades pandi koduuss kööki või lauta külma nurka puhkama. See oli omamoodi hüvastijätt koduussiga, kes sügise saabudes muutus vähem aktiivseks ja vajas talveunne jäämiseks rahu.

Legendid rääkisid ka huvitavast kohtumisest viimase rukkiemapäeva ööl. Metsas ratsutas kolmejalgsel hobusel hall vanamees ning külvas seeni ehk härjaliha. Kui mõne päeva pärast korviga vaatama minna, võis teha üllatavaid avastusi.

Muinaseestlased jälgisid loodust tähelepanelikult ning austasid selle märke, et tunda end loodusega ühenduses ja valmistuda uue hooaja saabumiseks. Need iidsed traditsioonid pakuvad meile tänapäevalgi huvi ja avavad ukse minevikku, kus inimesed olid loodusega tihedalt seotud ja oskasid selle märkide järgi oma tegevusi juhtida.