Eile, 25. juulil kogunes Ida-Virumaal Grenaderimäele ligi 400 inimest, et tähistada Sinimägede kaitselahingute 82. aastapäeva ning avaldada austust meestele, kes 1944. aasta suvel Punaarmee pealetungi vastu võideldes oma elu ohverdasid. Mälestusüritusel rõhutati, et Sinimägede lahingud andsid kümnetele tuhandetele eestlastele võimaluse pääseda Nõukogude okupatsiooni eest läände ning säilitada Eesti riiklik järjepidevus eksiilis.

Korraldajate hinnangul oli osavõtt mullusest suurem, kuid samas leiti, et Eesti vabaduse eest langenud sõdurite mälestamine vääriks märksa laiemat ühiskondlikku tähelepanu ning riiklikku tunnustust.

Sinimägede pärand on rahvusriik

Mälestusürituse avas Eesti Leegioni Sõprade Klubi esindaja Marti Michelson, kelle sõnul ei ole tegemist üksnes leinapäeva, vaid rahvusliku mälestussündmusega. „Kodumaa nõudis vastupanu ja vägevaim vastupanu osutati just siin,“ ütles Michelson pärast langenute mälestuseks peetud vaikusehetke.

Tseremooniale andis sümboolse mõõtme Eesti Leegioni Sõprade Klubile valmistatud tseremoniaalmõõk, mille autor on Einar Laigna. Avakõne ajal hoidis mõõka Michelsoni selja taga Sinimägede kangelase Paul Maitla lapselapselaps.

Endine Kaitseliidu ülem Meelis Kiili rõhutas oma kõnes, et Sinimäed on paik, kus otsustati eesti rahva saatus. Tema sõnul jätsid langenud võitlejad järeltulevatele põlvedele hindamatu pärandi.

„Nad tulid armastuse pärast. Armastus oma lähedaste ja isamaa vastu tõi nad siia, et tõrjuda kurja, mis rühkis meie suunas. Ja nad seisid. Neist ei murtud läbi,“ ütles Kiili.

„Selle pärandi nimi on rahvusriik. Sellest me peame kinni hoidma – väikese rahvana polegi meil millestki muust kinni hoida,“ lausus ta, lõpetades kõne sõnadega: „Sinise eest seisame, musta eest murrame, valge eest võitleme.“

Riho Ühtegi: me ei tohi kaotada ajaloomälu

Kindralmajor reservis Riho Ühtegi avaldas kahetsust, et mälestusüritusel oli tema hinnangul vähe noori.

„Ei ole olemas suuremat au kui anda oma elu kaaslaste au eest,“ ütles Ühtegi. Tema sõnul võitlesid Sinimägede kaitsjad kogu Eesti rahva nimel, teades, et ees ootavad rasked okupatsiooniaastad.

Ühtegi hoiatas, et rahvas, kes unustab, mille eest varasemad põlvkonnad on võidelnud, kaotab ka arusaamise oma tulevikust. „Kui me enam ei tea, mille eest meie vanemad põlved on verd valanud ja võidelnud, kaotame mõistmise ajaloost. Ilma selleta pole tulevikku,“ rõhutas ta.

Kõlas üleskutse tunnustada veterane

Mitmed sõnavõtjad juhtisid tähelepanu sellele, et Eesti riik ei ole seni tunnustanud Sinimägede kaitselahingutes võidelnud eestlasi ametlikult vabadusvõitlejate ega veteranidena.

Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatuse liikme Martin Söödi hinnangul võimaldas just Sinimägede kaitse ligi sajal tuhandel eestlasel põgeneda läände ning säilitada Eesti riiklik järjepidevus paguluses. „Nad seisid selle eest, et oleks võimalik taastada Eesti Vabariik. Tänane vabariik ei tunnusta neid. See on häbi,“ ütles Sööt.

Riigikogu aseesimees Arvo Aller kinnitas, et veteranide tunnustamise küsimus tuleks uuesti Riigikogus arutlusele võtta. „See ei olnud asjatu võitlemine. See oli oluline Eesti riigi jaoks ning väärib kõrgemat riiklikku tunnustust,“ sõnas Aller.

Eesti Leegioni Sõprade Klubi teatas, et oli saatnud kutse nii Vabariigi Presidendile kui ka kaitseväe juhtkonnale. Presidendi kantseleist anti teada, et riigipeal olid samaks päevaks teised kohustused.

Paul Maitla tütar Kai Brauer ütles, et tal on raske mõista, miks on aastate jooksul rohkem tähelepanu pööratud okupatsiooni eest põgenenutele kui neile, kes andsid oma elu Eesti kaitsel.

Osalejaid üle Eesti ja välismaalt

Grenaderimäele saabusid inimesed kõikjalt Eestist, sealhulgas saartelt. Kohal olid ka külalised välismaalt, sealhulgas tavapärased Läti esindajad, kuid tänavu koguni ka sõjaajaloo huvilised Hispaaniast, meenutamaks Sinimägedel teiste Euroopa rahvaste hulgas võidelnud Hispaania vabatahtlikke.

Sündmus kulges rahulikult. Traditsioonilise pärgade asetamise järel järgnes ühine lõunasöök Grenaderimäe jalamil. Osalejad tõdesid, et mälestusüritus pakkus võimaluse kohtuda inimestega, kelle perekonnalood ulatuvad küüditamiste, sõjakeerise ja Eesti vabadusvõitluse aegadesse.

Korraldajate hinnangul oli rahva osavõtt julgustav, kuid nad loodavad, et tulevikus leiab Sinimägede kaitsjate mälestamine veelgi laiemat kõlapinda.

Teadaolevalt on Eesti Leegionis võidelnutest praegu elus veel kuus meest, neist viis elavad Eestis.