Ameerika poliitiline mõtleja ja valge rahvuslane Greg Johnson analüüsib veebilehel Counter-Currents avaldatud kirjutises Lähis-Ida rahuprotsessi, mida ta kirjeldab kui „ebastabiilset, ent strateegiliselt tähendusrikast pööret“ Iisraeli ja Hamasi vahelises konfliktis. Johnsoni hinnangul tähistab hiljutine vaherahulepe Iisraeli strateegilist taganemist ja rahvusvahelist mainekaotust.
Johnson märgib, et 13. oktoobril USA presidendi Donald Trumpi vahendusel sõlmitud relvarahu on kõigest habras kompromiss, mille tegelik toime sõltub kolmest etapist. Esimene neist on juba lõpule viidud: Hamas vabastas 20 Iisraeli sõjavangi (keda lääne meedia nimetab „pantvangideks“), samas kui Iisrael lasi vabaks ligi 2000 Palestiina vangi, nende seas umbes 250 eluaegset. „Selline vahetus ei viita mitte triumfile, vaid meeleheitlikule soovi rahu säilitada,“ tõdeb Johnson.
Samas faasis taandus Iisraeli armee osaliselt Gaza territooriumilt, vähendades oma otsest kontrolliala ligikaudu 80 protsendilt 55 protsendini. Teises etapis peaks järgima edasine taganemine ja Gaza ülesehitamine hinnanguliselt 70 miljardi dollari ulatuses – summa, mida Johnsoni sõnul rahastavad eeskätt lääneriigid. Kolmas ja kõige keerulisem faas hõlmab Hamasi demilitariseerimist, mis õnnestuks vaid siis, kui palestiinlastele antakse usutavad julgeolekugarantiid ja majanduslik abi.
Analüütiku hinnangul on selline tulemus vähetõenäoline, sest USA ja Iisrael on oma usaldusväärsust kahjustanud, kasutades diplomaatilisi kokkuleppeid kattevarjuna sõjalisteks löökideks. „Kui Hamas siiski saavutab oma rahu- ja abigarantii, võib seda pidada nende otsustavaks võiduks Iisraeli üle,“ kirjutab Johnson.
Ta osutab, et Gaza elanike olukord on küll traagiline, ent nad on sõjast hoolimata ellu jäänud ja säilitanud vastupanuvaimu. Johnsoni sõnul kasutas peaminister Benjamin Netanyahu 7. oktoobri rünnakut ettekäändena, et alustada Gaza etnilist puhastust ja laiendada „Suur-Iisraeli“ projekti – kuid see plaan kukkus kokku. „Netanyahu intriigid pöördusid tema enda vastu nagu mõne karikatuurse kurikaela saatus multifilmis,“ märgib Johnson.
Tema hinnangul on Iisraeli maine saanud ränga löögi, eriti pärast sõjakuritegude laialdast dokumenteerimist ja rahvusvahelise avalikkuse nihet Palestiina poole. Johnson viitab ka Ameerika juudiorganisatsiooni ADL juhi Jonathan Greenblatti lekkinud lindistusele, kus too tunnistab, et Iisraeli toetuse langus pole enam ideoloogiline, vaid põlvkondlik. „Ameerika noorem põlvkond ei pea enam Iisraeli püha lehma staatust õigustatuks,“ märgib Johnson.
Ta viitab ka laiemale geopoliitilisele trendile: mitmed lääneriigid, sealhulgas Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Kanada, Austraalia ja Portugal, on 2025. aastal ametlikult tunnustanud Palestiina riiki. Hiljuti on sammu astunud ka Hispaania, Iirimaa, Norra, Sloveenia ja mitmed Kariibi mere riigid. „See on selge märk Iisraeli rahvusvahelise toetuse murenemisest,“ järeldab Johnson.
Tema sõnul on Trump, keda motiveerib soov saada Nobeli rahupreemiat, survestanud Netanyahut relvarahule, kasutades ära oma mõjuvõimu ja Iisraeli sõltuvust Ameerika toetusest. Samas on Trumpi toon Iisraeli suhtes muutunud jahedamaks ning Johnsoni hinnangul näitab see, et USA poliitiline eliit ei ole enam üksmeelselt sionismi teenistuses.
Greg Johnson lõpetab oma analüüsi stoilise hinnanguga: kui rahu jääb püsima, on see võit nii palestiinlastele kui ka maailmale. Kui aga sõda taas puhkeb, seisab Iisrael silmitsi mitte ainult sõjalise, vaid ka moraalse ja majandusliku allakäiguga. „Iisrael jäi küll alles, kuid tema moraalne pale on kokku varisenud,“ kirjutab Johnson. „Seda ei saa enam taastada ei relvade ega propagandaga.“
