Harvardi ülikooli geneetiku David Reichi juhtimisel läbiviidud ulatuslik ja murranguline uuring toob päevavalgele uusi tõendeid selle kohta, et Lääne-Euraasia rahvastiku, sealhulgas eurooplaste, evolutsioon on viimase 14 000 aasta jooksul olnud oodatust palju kiirem ning looduslik valik on soosinud muuhulgas kõrgemat intelligentsust. Reichi meeskonna avaldatud teadustöö põhineb enneolematult mahukal andmestikul, hõlmates 8433 muinasleidudest pärit genoomi.
Eelajalooliste inimeste geenileiud võimaldasid teadlastel tuvastada spetsiifilisi geneetilisi variante, mis on muutunud kiiremini, kui saaks kirjutada üksnes rännete või juhuse arvele. Uurimus on kogunud kiitust ka avatud teaduse põhimõtete edendamise eest, kuna kogu hiiglaslik andmestik on tehtud avalikkusele vabalt kättesaadavaks, võimaldades sõltumatutel ekspertidel tulemusi analüüsida ja kontrollida.
Teadlased analüüsisid esmalt üksikuid geene ja leidsid ootuspäraselt, et looduslik valik on tugevalt kujundanud nähtavaid tunnuseid, nagu näiteks nahavärv. Seejärel mindi aga sammu võrra edasi ja koondati paljude geenivariantide signaalid polügeenseteks skoorideks, et jälgida keerukamate omaduste muutumist ajas.
Kuna tänapäeva lääneeuraaslased on valdavalt kolme iidse populatsiooni – küttide-korilaste, Anatoolia põlluharijate ja stepialadelt pärit indoeurooplaste – järeltulijad, pakkus andmestik põnevaid võrdlusmomente. Tulemustest selgus, et varased põlluharijad olid geneetiliste eelduste kohaselt märkimisväärselt väiksema soodumusega skisofreeniale kui kütid-korilased ja indoeurooplased, ning seda haigustunnust on evolutsioon aja jooksul ka järjepidevalt välja juurinud.
Kõige enam on aga tähelepanu äratanud intelligentsuse ja kognitiivsete võimetega seotud leiud. Uuringu kohaselt olid kütid-korilased kognitiivsete eelduste poolest põlluharijatest märgatavalt tagasihoidlikumate näitajatega ning isegi hiljem Euroopasse tunginud ja kohalikud osaliselt välja tõrjunud indoeurooplased ei paistnud silma erakordselt kõrge intelligentsusega. Samas olid indoeurooplastel väga kõrged sotsiaalse staatusega seotud polügeensed skoorid. Analüüsist järeldub, et indoeurooplaste edu ja demograafilise domineerimise tagasid pigem tugevad mittekognitiivsed oskused ja sotsiaalsed iseloomuomadused, mis kompenseerisid puhtalt intellektuaalseid näitajaid. Üleüldine trend aga näitab 14 000 aasta jooksul tugevat looduslikku valikut paremate kognitiivsete võimete suunas.
Kuna geneetiliste uuringute puhul võib tulemusi moonutada asjaolu, et mudelid on treenitud tänapäeva eurooplaste peal ja võivad seetõttu peegeldada kultuurilisi või keskkondlikke tegureid, rakendasid teadlased tulemuste kontrollimiseks rangeid lisameetodeid. Nad võrdlesid õdede-vendade paare, kelle puhul on perekondlikud ja keskkondlikud mõjud suures osas identsed, ning kasutasid ka Jaapani biopanga andmetel treenitud sõltumatuid mudeleid. Mõlemad kontrollmeetodid kinnitasid esialgseid tulemusi: signaal loodusliku valiku survest pikemale haridusteele ja kõrgemale kognitiivsele võimekusele jäi püsima. See viitab selgelt, et leitud seosed ei ole statistiline illusioon, vaid peegeldavad reaalset bioloogilist arengut.
Need leiud toetavad teooriat, mille kohaselt on Lääne-Euraasia elanikud kogenud holotseeni ajastul – eelkõige põllumajanduse tekke, muutuvate eluviiside ja rahvastikutiheduse kasvu tõttu – varasemast intensiivsemat ja teistsugust looduslikku valikut. Tegemist on olulise sammuga inimese geneetilise ja bioloogilise ajaloo mõistmisel, mis näitab, et meie esivanemate evolutsiooniline areng, sealhulgas vaimse võimekuse kasv, ei peatunud kauges minevikus, vaid on aktiivselt jätkunud ka viimaste aastatuhandete vältel.
