Filipiinide relvajõud teatasid, et riigis enam kui pool sajandit kestnud kommunistlik relvastatud mäss on jõudmas oma lõppjärku. Sõjaväe hinnangul on kommunistliku „Uue Rahvaarmee“ (New People’s Army, NPA) jõud kahanenud väga väikeseks ning viimased organiseeritud geriljajõugud on lammutatud.

Filipiinide armee ülem kindralleitnant Antonio Gustilo Nafarrete ütles veebruaris, et riik on kommunistliku mässu mahasurumisel „peaaegu finišijoonel“. Kui varem keskendus armee väikeste üksuste vastupanumissioonidele džunglis, siis nüüd valmistutakse üha enam suuremahulisteks operatsioonideks ja riigi territoriaalkaitseks.

Filipiinide kommunistlik liikumine ulatub 20. sajandi algusesse, kuid kõige mõjukamaks kujunes 1968. aastal loodud Filipiinide Kommunistlik Partei, mille asutas ideoloog Jose Maria Sison. Aasta hiljem moodustati selle relvastatud tiib – Uus Rahvaarmee, mis alustas Puna-Hiina diktaatori ja massimõrvari Mao Zedongi õpetusele rajatud „pika rahvasõja“ strateegiat.

1980. aastate keskel oli NPA oma jõu tipul: relvastatud võitlejaid oli umbes 20 000 ja liikumisel oli ulatuslik toetus maapiirkondades. Mõned Filipiinide poliitikud hoiatasid toona, et kommunistid võivad lõpuks ohustada isegi pealinna Manilat. Kommunistlik liikumine ei piirdunud ainult relvastatud geriljadega. 1973. aastal loodi Rahvuslik Demokraatlik Rinne (NDF), mis ühendas mitmesuguseid vasakpoolseid organisatsioone ja tegutses liikumise poliitilise tiivana.

Aastakümnete jooksul on kommunistlik mäss toonud kaasa hulgaliselt vägivallaakte nii sõjaväe kui ka tsiviilelanike vastu. NPA on korraldanud varitsusi, mõrvu ja rünnakuid inimeste vastu, keda süüdistati riigi toetamises või „kontrrevolutsioonis“.

Alates 2016. aastast on toime pandud üle 270 rünnaku tsiviilisikute vastu, mille hulka kuuluvad füüsilised rünnakud, kadumised, plahvatused ja muu vägivald. Inimõigusorganisatsioonid on kritiseerinud ka kommunistide nn „rahvakohtuid“, kus süüdistatute üle mõistetakse kohut ilma elementaarsete õigusnormideta.

Filipiinide kommunistlik liikumine on olnud tuntud ka sisemiste puhastuste poolest. 1980.–1990. aastatel hukati või piinati sadu liikumise enda liikmeid kahtluse tõttu, et nad võivad olla riigi agendid.

Analüütikud toovad NPA taandumise põhjustena välja mitu tegurit:

• Esiteks on Filipiinid pärast 1980. aastate diktatuuri lõppu arendanud demokraatlikke institutsioone, mis on vähendanud relvastatud revolutsiooni ideoloogilist veetlust.
• Teiseks on kommunistliku liikumise ideoloogiline alus nõrgenenud. Maoism, millele liikumine tugineb, ei ole enam isegi Hiina ametlik ideoloogia.
• Kolmandaks on sõjatehnoloogia areng muutnud geriljavõitluse raskemaks. Satelliidijälgimine, elektrooniline luure ja näotuvastustehnoloogia on võimaldanud sõjaväel tabada mitmeid mässuliste juhte. 2022. aastal hukkusid sõjaväeoperatsioonis näiteks kõrged kommunistlikud juhid Benito Tiamzon ja Wilma Tiamzon.

Konflikti viimaste aastate arengut mõjutas tugevalt endise presidendi Rodrigo Duterte poliitika. Kui ta 2016. aastal ametisse astus, püüdis ta esialgu kommunistidega rahuläbirääkimisi alustada. Läbirääkimised kukkusid aga kiiresti läbi ning Duterte kuulutas välja täiemahulise sõjalise kampaania. Samuti loodi riiklik koordinatsiooniorgan NTF-ELCAC, mis ühendab sõjaväe ja tsiviilasutuste tegevuse kommunistliku mässu vastu.

Sellest ajast alates on sõjaväe hinnangul kommunistide vastupanu järk-järgult kokku varisenud ning paljud mässulised on alistunud. Samas hoiatavad nii analüütikud kui ka mõned vasakpoolsed poliitikud, et mäss ei pruugi olla lõplikult läbi.

Kommunistliku rinde üks asutajatest Satur Ocampo väidab, et kuigi liikumise juhtkond on saanud raskeid lööke, võivad mässulised veel jõudu koguda piirkondades, kus püsivad vaesus, konfliktid maaomandi üle ja sotsiaalne ebavõrdsus.

Sellegipoolest on Filipiinide mägialad täna märgatavalt turvalisemad kui veel kümme aastat tagasi. Kui sõjaväe hinnang peab paika, võib Aasia üks pikemaid kommunistlikke relvakonflikte olla jõudmas oma ajaloolise lõppfaasini.