Venelaste sissetung Ukrainasse ning Aafrika ja Lähis-Ida rahvaste sissetung Lääne-Euroopasse on olemuselt samaväärsed. Euroopa on läbi kogu oma ajaloo olnud pidevate sissetungide sihtmärk. Selle mõistmine tähistab Euroopa vabastamist – mitte üksnes füüsilist vabastamist sissetungijate väljatõrjumise kaudu, vaid veelgi sügavamas mõttes vaimset vabanemist, kirjutab Cemil Kerimoglu.

Liberaalid on seisnud Ukraina kõrval algusest peale. Nad tuvastasid õigesti ja kõhkluseta, et venelased on sissetungijad. Nad mõistsid konflikti selle tegelikus olemuses – sissetungina – ning kinnitasid ukrainlaste moraalset õigust tõrjuda sissetungijad välja kõigi vajalike vahenditega.

Samasugust selgust ei leidu aga kusagil siis, kui jutt jõuab Lääne-Euroopa olukorrani ning migratsioonirünnakuni, millega maailmajagu seisab silmitsi Aafrikast ja Lähis-Idast lähtuva surve tõttu. See pealetung ei alanud hiljutiste sündmustega Ceutas ega ka 2015. aastal, ehkki just need kujutavad endast viimase aja kõige silmatorkavamaid ja vapustavamaid näiteid. Protsess sai alguse juba 1960. aastatel, mil kolmandast maailmast hakkasid inimesed märkimisväärsel hulgal lääneriikidesse saabuma.

Seda on raskem pidada sissetungiks kui Venemaa sõda Ukraina vastu. Ometi on need kaks nähtust oma struktuurilt samaväärsed. Asjaolu, et üks neist kulgeb aeglasemalt ja salakavalamalt ning on ümbritsetud humanitaarse retoorikaga, ei muuda selle taustal olevat tegelikkust. Üksikasjad erinevad, olemus mitte. Mõlemad on sissetungid.

Levinud vastuväide kõlab järgmiselt: „Kuid Lähis-Ida ja Aafrika inimesed ei tule relvade, tankide, rakettide ega droonidega. Nad tulevad paremat elu otsima. Kuidas saab neid nimetada sissetungijateks?“

See vastuväide ei pea paika mitmel tasandil. Esiteks ei ole tavarelvade puudumise küsimus kavatsuses, vaid suutlikkuses. Kui Aafrika ja Lähis-Ida rahvastel oleks võimalik organiseeruda, relvastuda ning projitseerida sõjalist jõudu sellises ulatuses, nagu klassikaline sissetung eeldab, siis ei ole kuigi palju põhjust arvata, et nad sellest hoiduksid. Kuna neil sellised vahendid puuduvad, kasutavad nad neid instrumente, mis on neile kättesaadavad: Euroopa immigratsioonisüsteemide ärakasutamist, moraalsete emotsioonide mobiliseerimist ning eurooplaste süütunde ärakasutamist. Taktika on erinev, kuid eesmärk – vastuvõtvate rahvastike väljatõrjumine ja nende lõplik allutamine – jääb äratuntavalt samaks.

Pealegi võib põhjendust „parema elu otsimine“ kasutada peaaegu iga ajaloo jooksul tegutsenud vallutaja kohta. Lõppkokkuvõttes leiavad sissetungid aset muu hulgas seetõttu, et sissetungijad soovivad parandada omaenda olukorda nende arvelt, kelle maale nad tungivad. Saagi, röövvara ja vallutatud rahvaste ressursside omandamine on olnud vallutussõdade üks olulisemaid ajendeid aegade algusest peale.

Sama „parema elu“ argumenti võiks rakendada hunnide, araablaste, mongolite, türklaste ja ka tänapäeva venelaste suhtes. Otsustavaks teguriks, mis on kõiki neid rahvaid Euroopasse juhtinud, on olnud võimalus röövida ja rikastuda. Nad tapsid mehed, vägistasid ja orjastasid naised ning hõivasid vallutatud rahvaste vara. Tõepoolest – kõiki neid ajendas soov saavutada parem elu ning kitsamas tähenduses nad selle ka saavutasid. Nende endi elujärg paranes varguse, rüüstamise ja põliselanike vastu suunatud vägivalla kaudu. Nad saavutasid selle, võttes põlisrahvastelt nende jõukuse, turvalisuse ja sageli ka elu. Nad kindlustasid „parema elu“ enesele, jättes vallutatud rahvad parema elu võimalusest ilma.

Täpselt sama arutluskäik kehtib ka Venemaa sissetungi kohta Ukrainasse – mille liberaalid tunnistavad kõhkluseta tõeliseks sissetungiks. Kui jätta kõrvale Moskva ja Peterburi esindusfassaadid, edestab Ukraina suurt osa Venemaast nii jõukuse kui ka igapäevase elukvaliteedi poolest. Lugematutes Ukraina külades leidub siseruumides veevarustus, töökindel taristu ning tavalised mugavused, mis on endiselt kättesaamatud paljudes Venemaa sisemaa piirkondades. Vaesematest Venemaa oblastitest värvatud sõdurid olid 2022. aastal sageli hämmastunud „rikkustest“, mida nad avastasid: Nutella purkidest köögiriiulitel, töötavatest kodumasinatest ning tagasihoidlikest mugavustest, mis peegeldasid kõrgemat elatustaset. Isegi Wagneri grupi hilisem juht Jevgeni Prigožin tunnistas vahetult enne oma 2023. aasta mässu, et võimalus rüüstata Ukraina jõukamaid piirkondi kuulus sõja peamiste ajendite hulka.

Sama majanduslik meeleheide hoiab alal ka Venemaa sõjapingutust. Värvatuid meelitavad kõrgendatud sõjaväepalk, tulusad kaitsetööstuse lepingud ning vaikimisi eeldatav võimalus isiklikuks rikastumiseks rüüstamise kaudu. Nende käitumine kinnitab seda: ukrainlastelt, keda nad tapsid või kodudest välja ajasid, viidi süstemaatiliselt minema külmkappe, tualettpotte, mööblit ja tervete majapidamiste vara. Seetõttu võib väita, et ka Vene vägesid ajendab soov leida „parem elu“ omaenda maa vaesuse keskel. Kas see vabandab neid kuidagi välja? Kas see leevendab nende kuritegusid või muudab okupatsiooni õiguspäraseks? Kas see tähendab, et neid oleks vale nimetada sissetungijateks? Loomulikult mitte. See jätab täielikult jõusse nõude, et nad peavad Ukrainast viivitamata lahkuma.

Samal viisil ei vabasta ka kolmanda maailma inimeste majanduslikud ajendid neid sissetungijalikust olemusest ega kahjust, mida nad põhjustavad. Nad jäävad sissetungijateks, kes toovad Euroopa põlisrahvastele valu ja kannatusi, samamoodi nagu venelased ukrainlastele. Kuriteod, mida aafriklased ja Lähis-Ida päritolu inimesed Lääne-Euroopas toime panevad, on sama jõhkrad kui need, mida venelased panevad toime ukrainlaste vastu. Nad õõnestavad Lääne terviklikkust, samamoodi nagu venelased õõnestavad Ukraina enda olemasolu. Nad on sissetungijad, kes jagavad ajaloolist järjepidevust oma eelkäijate – hunnide, araablaste, mongolite, türklaste ning nüüd ka venelastega.

Euroopa on läbi kogu oma ajaloo olnud pidevate sissetungide sihtmärk. Tema linnu on põletatud, tema mehi tapetud ja naisi vägistatud. Vastupidiselt levinud vasakpoolsele käsitlusele on Euroopa olnud ajaloos järjekindlalt pigem ohver kui kuritööde toimepanija. Eurooplased saavutasid globaalse ülemvõimu mitte oma loomupärase kurjuse või ekspluateerimiskalduvuse tõttu, vaid hoolimata sajanditepikkusest ohvriks olemisest ning tänu oma parematele omadustele – töökusele, distsipliinile ja vaimsele võimekusele. Eurooplased tõusid maailma juhtivaks jõuks mitte seepärast, et nad oleksid teisi rõhunud, vaid hoolimata sellest, et nad olid ise nii kaua teiste rõhumise all kannatanud.

Osmanite türklased laastasid sajandite vältel Kagu-Euroopat. Elanikkond tapeti või orjastati ning terved külad hävitati. Tüdrukuid viidi seksiorjadeks, mehi tapeti ning poisse rööviti ja värvati Osmanite sõjamasinasse janitšaridena.

Osmanite ülemvõimu all terroriseerisid Põhja-Aafrika barbarirannikult pärit piraadid sajandite jooksul Euroopa rannikut – jõudes isegi Vahemerest palju kaugemale. Selle aja jooksul orjastati miljonid eurooplased, neid kastreeriti ning allutati Põhja-Aafrika isandate poolt äärmiselt julmadele tingimustele. Eurooplasi mõistetakse sageli hukka Aafrika orjakaubanduse pärast, kuid tegelikult orjastasid aafriklased märksa rohkem eurooplasi kui eurooplased aafriklasi ning Aafrika orjapidajad kohtlesid oma Euroopa päritolu vange märksa julmemalt. Lisaks ei tunginud eurooplased kunagi Aafrika territooriumile eesmärgiga inimesi jõuga röövida; eurooplastele müüdud aafriklased olid esmalt langenud teiste aafriklaste orjusesse. Barbaripiraadid seevastu tungisid füüsiliselt Euroopa pinnale ning viisid eurooplasi vägivaldselt orjusesse.

Euroopa ajalugu on täis niisuguseid episoode. Ning tänapäeval kordub sama muster taas. Euroopa seisab silmitsi sissetungiga kahel rindel: idast venelaste ning lõunast ja kagust aafriklaste ja Lähis-Ida päritolu sisserändajate poolt.

Mõlemad on sissetungijad. Mõlemad põlgavad Euroopat ja selle tsivilisatsiooni kogu oma olemusega. Mõlemad tulevad röövima, vägistama ja tapma. Nende meetodid on erinevad, kuid nende olemus jääb samaks.

Venelased tungivad sisse „traditsioonilisel“ viisil – relvade ja armeedega. Aafriklased ja Lähis-Ida päritolu inimesed kasutavad omalt poolt relvadena eurooplaste emotsioone ja süütunnet. Nad saabuvad samade kavatsustega nagu venelased, üksnes süütuse maski taha peidetuna. See maskeering ei muuda aga nende tegelikku olemust.

Eurooplased peavad viimaks selle ära tundma ning vastavalt tegutsema. Euroopa kahte kriisi tuleb käsitleda üheainsa jagamatu väljakutsena. Need ei ole eraldiseisvad ega omavahel seoseta protsessid, vaid sama nähtuse erinevad avaldumisvormid.

Nende käsitlemine ühe tervikuna ning mõlemale võrdse selguse ja otsusekindlusega reageerimine tugevdaks Euroopa positsiooni mõlema ohu vastu. Venemaa vastu püsimajäämiseks ja võidu saavutamiseks vajab Euroopa stabiilset ja enesekindlat ühiskonda – sellist, kus siinsed põlisrahvad tunnevad end turvaliselt, kodus ning uhkena oma pärandi ja ajaloo üle. Lõppkokkuvõttes toetub võitlus Venemaa vastu Euroopa põlisrahvastele. Üksnes nemad peavad Euroopat oma esivanemate kodumaaks ja pärandiks; just nemad haaravad relva või kannavad võidu saavutamiseks vajalikku majanduslikku koormat.

Samal ajal saab sõjatehnoloogiat ja uut relvastumist, mida Euroopa Venemaa ohule vastamiseks arendab, kasutada ka nende Aafrika ja Lähis-Ida riikide vastu, kes jätkavad sissetungijate saatmist või nende liikumise hõlbustamist. Tugev Euroopa sõjavägi kujuneb heidutusvahendiks selliste riikide suhtes nagu Maroko, Alžeeria, Türgi, Süüria, Iraak, Afganistan, Pakistan ja teised, kes ekspordivad sissetungijaid ning keelduvad neid hiljem tagasi vastu võtmast. Kas nad keelduvad oma inimesi tagasi võtmast? Siis tuleb neil silmitsi seista võimalusega, et neid sunnitakse selleks pommirünnakute abil. Kas nad jätkavad sissetungijate smugeldamist üle Euroopa piiride? Siis nähtagu, mis juhtub, kui sissetungijad kohtuvad surmava jõuga või kui nende enda alad seisavad silmitsi taasrelvastunud Euroopa võimsusega.

Selle mõistmine tähistab Euroopa vabastamist – mitte üksnes füüsilist vabastamist sissetungijate väljatõrjumise kaudu, vaid veelgi sügavamas mõttes vaimset vabanemist.

Loogiline vastuolu, mis on nii kaua moonutanud eurooplaste arusaama maailmast, ning moraalsed pidurid, mida see on tekitanud, tuleb ületada. Kui eurooplased mõistavad oma olukorda ühe sidusa tervikuna, kaovad segadus, kõhklus ja sisemine vastuolu. Füüsiliselt ja vaimselt vabana ei kaitse Euroopa end üksnes oma vaenlaste eest, vaid saavutab nende üle võidu, kõrvaldades iga ohu sedavõrd põhjalikult, et mitte keegi ei sea eurooplasi enam kunagi ohtu. Euroopa tõuseb uutesse kõrgustesse. Tänapäeva vasakpoolseid ja avatud piiride pooldajaid mäletatakse üksnes põgusate sümptomitena haigusest, mille Euroopa tsivilisatsioon lõpuks välja ravis. Peagi, kui see päev saabub, sünnib Euroopa uuesti: tugeva, võitmatu ja uhkena oma ühise ajaloo üle. Ta astub oma järgmisse kuldaega, mäletades selgelt, mida ta sajandite jooksul barbarite käe läbi kannatas, ning tagades, et mitte keegi ei saa Euroopa põlisrahvastele enam iial selliseid kannatusi põhjustada.