USA president Donald Trumpi otsused sunnivad Euroopa riike tõsiselt kaaluma alternatiive senisele NATO-kesksele kaitseplaanile, vahendab The Economist. Kasvamas on arusaam, et Euroopa peab looma ühise kaitseraamistiku, mis suudaks täita USA-st tekkiva tühimiku. Heidutus, mis tugineb ebakindlale liitlasele, ei ole tegelikkuses mingi heidutus.

Mai alguses lahkus Texase Fort Hoodi baasist Poolasse suunduma pidanud “Black Jacki” soomusbrigaad, mille diviisi ülem kindral Thomas Feltey sõnul pidi saadetav 4000-pealine üksus andma selge ja ühemõttelise signaali NATO idatiiva tugevdamiseks Venemaa ohu vastu. Vähem kui kaks nädalat hiljem aga otsus tühistati. See on juba teine kord lühikese aja jooksul, kui Trump teatab sõjalise kohaloleku vähendamisest Euroopas – varem oli ta otsustanud välja viia 5000 sõdurit Saksamaalt ja vähendada vägesid mujalgi, põhjendades seda Euroopa puuduliku toetusega USA ja Iisraeli sõjale Iraanis.

Trumpi tegevus alates teise ametiaja algusest on pidevalt kasvatanud kahtlusi, kas USA peab NATO kollektiivkaitset ja artiklit 5 endiselt siduvaks. Tema ootamatud sammud, nagu vägede kiire vähendamine ja plaanitud tiibraketiüksuse paigutamise tühistamine Saksamaale, on purustanud eurooplaste lootuse, et neil on aega oma relvajõudude ja hädavajalike Ameerika tugivõimete, nagu luure ja seire, asendamiseks. Olukorda raskendab asjaolu, et USA suured relvatarbimisvajadused Iraani konfliktis viivitavad raketitarnetega nii Euroopa liitlastele kui ka Ukrainale.

Kõige murettekitavamaks peetakse aga Trumpi jaanuarikuist ähvardust Taani koosseisu kuuluva Gröönimaa osas. See samm on tekitanud NATO ringkondades tõsise hirmu, et USA ei pruugi sõja korral Venemaaga lihtsalt passiivseks jääda, vaid võib aktiivselt takistada ka teiste liitlaste vastutegevust. NATO riikide juhtivate ohvitseride ja kaitseametnike intervjuud näitavad, et riski hinnatakse esmakordselt äärmiselt tõsiseks ning mitmete Euroopa riikide relvajõud valmistavad ette salajasi plaane sõjapidamiseks ilma USA abita ja olukorras, kus NATO juhtimissüsteem on kättesaamatu. “Gröönimaa kriis oli äratussignaal,” märkis üks Rootsi kaitseametnik, rõhutades, et “saime aru, et meil on vaja plaani B”.

Kartuses süvendada USA eraldumist rääkisid küsitletud ametnikud anonüümselt. Alliansi siseasju tundva allika teatel on NATO peasekretär Mark Rutte keelanud plaani B arutamise, pidades seda tuleohtlikuks. Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituudi teaduri Matti Pesu avaldatud analüüs plaani B vajalikkusest sai ametnikelt eitava vastuse, kuid tegelikkuses otsivad riigid aktiivselt lahendusi, mida teha, kui NATO peaks tõrkuma. Üks kaitseametnik tõstatas terava küsimuse: “Millist käsuliini saab kasutada, kui USA takistab NATO-l tegutsemast?”.

NATO puhul puudutab keskne küsimus käsuliini. Brüsseli Vaba Ülikooli julgeoleku, diplomaatia ja strateegia keskuse juhi Luis Simóni sõnul hoiab allianssi koos USA juhtroll ning ameeriklasteta ähvardab heidutussüsteem killustuda. Plaan B ei nõua vaid uusi relvi, vaid ka uut juhtimisstruktuuri. Põhja-Euroopas võiks tuumiku moodustada Balti riigid, Põhjamaad ja Poola, keda seovad ühised väärtused ja ühine oht Venemaa näol. Londoni mõttekoja RUSI eksperdi Edward Arnoldi hinnangul asuks ligi kolmandik NATO riikidest kohe sõdima, olenemata artikli 5 ametlikust käivitamisest, ootamata Põhja-Atlandi Nõukogu otsuseid.

Ühe potentsiaalse alternatiivina nähakse Suurbritannia juhitud ühendekspeditsiooniväge (JEF) – 2014. aastal asutatud kümnest Põhjala ja Balti riigist koosnevat koalitsiooni, millel on püsiv staap Londoni lähedal. JEF, mille roll laienes Rootsi ja Soome liitumisega 2017. aastal, suudab reageerida kiiresti ja tegutseda ilma konsensuse nõudeta, mis on NATO artikli 5 üks nõrkusi. Endine JEFi ülem Briti kindralmajor Jim Morris märkis, et JEF “saab olukordadele reageerida ka siis, kui konsensust ei ole”, ja seda on juba korduvalt aktiveeritud, näiteks õppusteks ja merepatrullideks.

Arnoldi hinnangul on JEF parim väljakujunenud alternatiiv, millel on iseseisev luure, planeerimine, logistika ja turvaline side, mis ei sõltu NATOst. Samuti lisab Ühendkuningriigi osalus JEF-ile tuumaheidutuse elemendi. Kuid JEFil on ka puudusi: selle fookus on kitsas ja see ei hõlma selliseid võtmeriike nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola. Lisaks kaheldakse Ühendkuningriigi sõjalises võimekuses – üks ametnik iseloomustas olukorda tabavalt: “Inglismaa on kõigi lemmikonu. Aga teda vaevab ‘Downton Abbey’ sündroom. Ta hoiab fassaadi püsti, aga raha selleks pole”. Nende lünkade täitmiseks soovitatakse JEFi kaasata kaitsekulutusi jõuliselt suurendav Saksamaa.