Pesitsevate lindude kaitse on olnud sajandeid osa Eesti kultuurist ja maailmatunnetusest. Linnupesa lõhkumist peeti vanarahva seas üheks raskemaks eetilise korra rikkumiseks, mis tõi kaasa mitte ainult kogukonna hukkamõistu, vaid ka uskumuse järgi rängad tagajärjed – haigused, õnnetused ja hingerahu kadumise. Nagu keskkonnajurist ja Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitse spetsialist Liis Keerberg ERR-i portaalis avaldatud arvamusloos rõhutab, ei olnud pesitsusrahu pelgalt looduse hoidmise abinõu, vaid sügavalt juurdunud eetiline ja vaimne põhimõte.

Sama arusaam kehtib tema hinnangul ka tänapäeval. Pesitsusrahu ei ole ainult mälestus vanadest kommetest, vaid oluline osa nii looduskaitsest kui ka ühiskondlikust kokkuleppest. Avaliku arvamuse küsitlused kinnitavad, et enamik inimesi, sealhulgas metsaomanikud, peab lindude pesade hävitamist lubamatuks ning toetab pesitsusrahu. Seda põhimõtet sätestab ka Euroopa Liidu linnudirektiiv ning Eesti looduskaitseseadus, mis keelab lindude tahtliku tapmise ja pesade või munade hävitamise.

1. augustil tehtud Euroopa Kohtu otsus (C-784/23) täpsustas pesitsusajal lindude kaitse ulatust. Otsus kinnitab, et lindude ja nende pesade hävitamine on pesitsusperioodil keelatud sõltumata liigi haruldusest või levinusest. Kohtu hinnangul tuleb raiete puhul arvestada, et lindude hukkumine on pesitsusajal paratamatu ning seda tuleb käsitleda tahtliku teona, isegi kui raietööde eesmärk pole otseselt linde tappa.

Lisaks käsitles kohus ka asustustiheduse küsimust. Eesti riigikohus uuris, kas raie on keelatud ka metsades, kus pesitseb näiteks kümme paari linde hektari kohta. Euroopa Kohus kinnitas, et kaitse kehtib sõltumata arvukusest – see ei ole piir või künnis, millest väiksema tiheduse korral oleks raiet lubatud.

Keerberg juhib tähelepanu, et kohtulahendit on meedias ka vääralt tõlgendatud. Näiteks Voore Mets OÜ esindaja Indrek Veso on väitnud, et raiet võib teha metsades, kus pesitseb alla kümne paari linde hektaril. Keerbergi sõnul on see ekslik, sest kohus vastas konkreetsele küsimusele ega seadnud kümne paari piiri universaalseks tingimuseks.

Eesti metsade keskmine pesitsustiheduse näitaja on 3,5 paari hektaril, kümne paariga metsad on pigem haruldased ja neid leidub peamiselt üle saja aasta vanustes viljakatel kasvukohtadel. Seetõttu tähendaks pesitsusrahu sidumine vaid väga linnurikkate metsadega, et kevadsuvised raied oleksid lubatud enamikes meie metsades – mis moonutaks kohtuotsuse tegelikku mõtet.

Kohus rõhutas ka ettevaatuspõhimõtet: olemasolevate teadusandmete, vaatluste ning metsa vanuse ja tüübi põhjal saab teha põhjendatud järeldusi lindude pesitsustiheduse kohta. See annab ametnikele ja poliitikutele tugeva aluse seadustada teadmuspõhiseid raierahuperioode, mis tagavad pesitsusrahu austamise.

Keerberg rõhutab, et üle 110 linnuliigi pesitseb Eesti metsades ning nende kaitse ei saa sõltuda üksnes majanduslikest huvidest. Euroopa Kohtu otsus seab siin väga selged piirid: kevad-suvised raied, mis paratamatult põhjustavad lindude hukkumist, on keelatud.