Eesti Televisiooni (ETV) “Kinoteatri õhtuse vööndi” viimase osa ärakeelamine on põhjustanud meelepaha, kuid selle kõrval jääb tähelepanuta, et ühtlasi kaob eetrist “Võro stuudio”. “See näitab taas, kui marginaliseeritud on eesti ühiskonnas võru keele teema,” kirjutab Postimehes Sulev Iva, Võrokeste Kongressi vanematekogu liige ja Võru Instituudi teadur, väljendades muret võro keele ja kultuuri marginaliseerimise pärast.
ETV “Õhtuse vööndi” vastukaja ja saate viimase osa ärakeelamise skandaal on tõmmanud tähelepanu, kuid sellega kaasnenud võrukeelse saate “Võro stuudio” eiramine näitab, kui vähe tähtsustatakse võru keelt Eesti ühiskonnas. Saade, mis oli esimene võrukeelne telesaade pärast mitmeaastast pausi, ei ole leidnud eestikeelses meedias erilist äramärkimist.
“Ehkki mitte päris omaette saade, vaid kõigest “Õhtuse vööndi” saateosa, oli see täiesti erakordne asi, sest see oli üle väga pika aja jälle kord üks võrukeelne telesaade,” leiab Iva. “Meie rahvustelevisioonis pole ju pikki aastaid olnud ühtki võrukeelset saadet.”
Esimeses “Võro stuudio” saates käsitleti teravalt nii Nursipalu teemat kui ka seda üliharuldast juhust, et pikkade aastate järel jõudis võrokeelne saade taas ETV ekraanile. “Ning tõeline kahju on sellest, et koos ärakeelatud “Õhtuse vööndi” viimase saatega ei jõudnudki vaatajate ette “Võro stuudio” viimane osa, kus kuuldavasti arutleti võru keele tuleviku üle,” kirjutab Iva.
Iva juhib tähelepanu asjaolule, et võru keel ei ole saanud Eesti Rahvusringhäälingus piisavalt tähelepanu. Ainus võrokeelne saade Vikerraadios moodustab vaid 0,03% Vikerraadio eetriajast. “Samal ajal vene keeles saavad Eestis nii rahvusringhäälingus kui erameedias toimida lausa omaette tele- ja raadiokanalid, lisaks kogu maailma muule venekeelsele meediamerele,” viitab Iva.
Ta toob välja, et võru keel vajab rohkem esindatust meedias, kuid ERRi ja Eesti otsustajate hinnangul ei ole see prioriteetne küsimus. Iva hinnangul peaksid meedias rohkem kõlama ka teised Eesti regionaalkeeled. “Kuid võro keelel on ju ometi oskajaid üle 70 000, see on mitmeid kordi enam, kui ühelgi teisel meie põlisel piirkonnakeelel,” toob ta välja. “Võro keel on nii oma arendatuse ja ettevalmistatuse tasemelt (oma kirjakeel, kirjandus, sõnaraamatud, terminoloogia, keeletehnoloogia jpm) kui ka rahva ühiskondliku nõudluse poolest (Võrokõisi Kongress, aktiivne võrokeelne ühismeedia jm) juba ammu valmis enamaks, kui see häbi- ja haletsusväärselt väike eetriaeg viis minutit nädalas.”
Iva kutsub üles toetama võru keele sagedasemat esindatust meedias, tuues näiteks võimalikke saateformaate nagu “Võrukeelsed päevauudised”, “Võrukeelne aktuaalne kaamera” või “Võro stuudio”. Ta rõhutab, et võro keele kestmiseks on vaja kiireid samme ja see peab regulaarselt kõlama mitte ainult erilistel sündmustel, vaid igapäevaselt. “Ja pole aega oodata veel aastakümneid, vaid keele kestmajäämiseks peab see teoks saama juba lähemail aastail,” kirjutab Iva.
