Multikultuursuse pooldajad, kes lükkavad islami- või Aafrika-päritolu sisserändega seotud mured kõrvale, võrreldes neid minevikus iirlaste, itaallaste või slaavi immigrantide suhtes valitsenud vaenulikkusega, jätavad tähelepanuta suured erinevused etnilises mälus ja kultuurilises kauguses, mis võivad lõimumise märksa keerulisemaks muuta, kirjutab väljaandes The European Conservative USA filosoof Benedict Beckeld.
Selle artikli pealkiri võib viivitamatult tekitada rassismisüüdistusi. Kuna minu puhul ei saaks selline süüdistus olla kaugemal tõest, alustan ühe olulise eristusega, mida ma järgnevalt selgitan: rassismi ja selle vahel, mida ma nimetan etniliseks mäluks. See eristus aitab selgitada mitmeid poliitilisi vaidlusi. Vasakpoolsed väidavad näiteks, et Ameerika Ühendriigid ja isegi Euroopa riigid on alati olnud multikultuursed. Ameerika puhul on selles teatav tõetera, kuid 18. sajandi lõpu „multikultuursus“ tähendas midagi muud kui tänapäeval. Tollal võis „multikultuursus“ – füüsiline tegelikkus, mitte hilisem mõiste – tähendada näiteks kõrvuti elavaid inglasi ja prantslasi, kes lõid koos uue rahvuse, mitte aga inglasi ja pakistanlasi. Seetõttu tuleb mõistete kasutamisel olla täpne.
See viib küsimuseni, mida tähendab olla ameeriklane, inglane, austraallane ja nii edasi. Siin näeme, et neil juhtudel peab sellistel identiteetidel olema sisulise tähenduse jaoks domineeriv inglise kultuur. Kuid sellest üksi ei piisa: tuleb mõista ka etnilisuse rolli rahvusliku identiteedi kujunemisel ja püsimisel. Inimesed võivad tunnistada kultuuri tähtsust, kuid küsida, mis saab nahavärvil sellega üldse pistmist olla. Iseenesest ei peaks sellel olema mingit seost, kuid tegelikkuses see siiski on nii – ja seda vägagi mõistetavatel ning kaitstavatel põhjustel.
Üks näide ebaselge mõistekasutuse tekitatud segadusest leidis hiljuti aset Suurbritannias ajakirjanik Julia Hartley-Breweri ja organisatsiooni Restore Britain esindaja Charlie Downesi vahelises arutelus, mis levis sotsiaalmeedias. Hartley-Brewer, kes jagas Downesi muret Suurbritannia islamiseerumise pärast, näis samal ajal eitavat, et valgenahalisus võiks olla osa Briti identiteedist, samal ajal kui Downes pidas Suurbritannia valge olemuse säilitamist oluliseks. Kui Hartley-Brewer küsis, miks peaks valgenahalisus olema määrav tegur selles, kes peaks kuuluma Briti ühiskonda, ei suutnud Downes näiliselt anda selget vastust. Kui Downes oleks suutnud selgitada oma (loodetavasti) seisukoha aluseks olevat filosoofilist põhjendust, võinuks Hartley-Brewer sellele vastuvõtlikum olla. Selle asemel taandus vestlus tavapärasteks solvanguteks. Teema on muutunud üha aktuaalsemaks, eriti kuna sisserändelained on Lääne ühiskondi, eelkõige Euroopas, põhjalikult muutnud.
Lubage mul seetõttu selgitada seda filosoofilist eristust. Rassism on arusaam, mille kohaselt inimese rass on tema iseloomu määrav tegur ning muudab ta mingil moel olemuslikult paremaks või halvemaks kui teisest rassist inimene. Keskmine mustanahaline ameeriklane saavutab IQ-testides madalama tulemuse kui keskmine valge ameeriklane (ehkki keskmine valge ameeriklane saavutab madalama tulemuse kui Aasia või aškenazi juudi päritolu ameeriklane). Samas esineb nende vahel märkimisväärne kattuvus: paljud madalama keskmise tulemusega rühma kuuluvad inimesed saavutavad kõrgema tulemuse kui paljud kõrgema keskmise tulemusega rühma liikmed. Seetõttu toodab näiteks Ameerika Ühendriikide mustanahaline rahvastik, hoolimata sellest, et selle IQ-andmete keskpunkt on paljudest teistest etnilistest rühmadest madalam, ikkagi selliseid inimesi nagu Frederick Douglass, Thomas Sowell ja Clarence Thomas. Seega, sõltumata andmekogumite erinevast paiknemisest, tuleks eri etniliste rühmade liikmeid käsitleda ikkagi indiviididena.
Siit jõuame „etnilise mälu“ juurde. Selle all pean silmas, et erinevad etnilised rühmad toovad endaga kaasa mitmesuguseid mälestusi ehk lugusid iseenese kohta. Mõned neist põhinevad tegelikel sündmustel ja asjaoludel, teised on kujuteldavad või välja mõeldud, kuid kõik need võivad toimida oluliste identiteeditähistena. Need mälud konkureerivad sageli teiste rühmade omadega ning sellisel juhul võib ühiskondlik sidusus hakata lagunema. Rühmad võivad oma mälestuste ja pärandi külge nii tugevalt klammerduda, et määratlevad end vastandumise kaudu ühiskonna teiste osadega või muutuvad lihtsalt vähem võimeliseks moodustama koos nendega sidusat poliitilist kogukonda.
Seega, kui poliitikud ütlevad, et nad on nõus mitmerahvuseliste või -rassiliste kogukondadega, kuid soovivad ühekultuurilisi ühiskondi – nagu ütles hiljuti näiteks Austraalia erakonna One Nation juht Pauline Hanson –, jätavad nad tähelepanuta tõsiasja, et mitmerahvuselised kogukonnad viivad paratamatult multikultuursete kogukondadeni. Samal ajal aetakse üherahvuselise kogukonna pooldamine nii paremal kui ka vasakul segamini rassismiga. Vasakpoolsed eeldavad, et tegemist on lihtsalt labasel kujul väljenduva rassismiga, samal ajal kui parempoolsed ei suuda selgitada, miks nende ühiskondliku ja demograafilise enesesäilitamise taotlus on õigustatud. Seega läheb erinevus mõlemal poolel kaduma.
Etniline mälu on midagi enamat kui kultuuri välised väljendused; see on erinevuse tunnetus, mille rühma nähtav etniline kuuluvus nii sageli esile kutsub ning mis selle muutumatu välise tunnuse tõttu jääb ennast järjekindlalt maksma panema. Seega, kuigi see võib olla ebameeldiv tõde, mida mõned kuulda ei taha, vajab hästi korraldatud läänelik ühiskond püsimiseks tegelikkuses siiski domineerivat etnilist rühma.
Sellistes aruteludes on teaduskirjanduses sageli kasutatud mõisteid „kultuurimälu“, „kollektiivne mälu“ ja „sotsiaalne mälu“, kirjeldamaks traditsioonide kogumeid, mida erinevad rühmad põlvest põlve elus hoiavad. Need mõisted on kindlasti õigustatud ja tõlgenduslikult kasulikud, kuid mõiste „etniline mälu“ peaks muutuma laiemalt kasutatavaks, sest kolm esimest varjavad mõnikord seda, mida viimane nähtavaks teeb: nimelt seda, et etnilisus ise mängib sageli selliste mälestuste edasikandmisel kujundavat rolli. Selle asjaolu selgesõnaline tunnistamine on vajalik tänapäeva ühiskondlike probleemide mõistmiseks.
Siin on oluline ka veel üks eristus: poliitika ja eetika vahel. Eetika käsitleb indiviidi käitumist; poliitika massikäitumist. On tõsi, et mõni ühiskonna vähemusrahvusse kuuluv üksikisik võib kultuurilises mõttes olla enamusega täielikult kooskõlas. Eetiliselt ei erine selline inimene seega enamusest ega ühiskonnast tervikuna. Üherahvuseline ühiskond ei tähenda järelikult, et väiksemad alarühmad ei võiks eksisteerida. See tähendab üksnes, et nad peavad jääma valdavalt monoetnilises ühiskonnas suhteliselt väikeseks vähemuseks.
Massi tasandil, poliitiliselt, juhtub siiski nii, et erinevad alarühmad, eriti piisava arvukuse korral, hakkavad oma etnilise mälu, ajaloolise rolli ja ajaloolise arengukäigu tähtsust üha enam rõhutama ning muutuvad aja jooksul laiema ühiskonna suhtes umbusklikuks. Paljud alarühma liikmed, isegi kui nad on sündinud teistsuguse etnilise enamusega ühiskonnas, pöörduvad sageli tajutud mineviku poole, mis võib neid aja jooksul võõrustava ühiskonna vastu pöörata. Seda näeme hõlpsasti kõikjal läänemaailmas.
Kui räägime neist erinevaist etnilistest mäludest, siis loomulikult on tegemist pidevuse, mitte absoluutide skaalaga. Iirlase etniline mälu on üldjuhul lähem sellele ingliskeelsele ühiskonnale, kus ta elab, arvestades nende ühist ajalugu ja religioosset kattuvust. Itaallase oma võib olla mõnevõrra kaugem, kuid siiski palju lähem inglase etnilisele mälule kui näiteks Paapua Uus-Guinea elaniku oma. Nende Euroopa rühmade väiksemaid kultuurierinevusi on samuti lihtsam tähelepanuta jätta, kui erinevused välises etnilises tunnuses on väiksemad.
Seega, kui multikultuursuse pooldajad märgivad näiteks, et ameeriklased olid kunagi iiri, itaalia või slaavi sisserände pärast ärevil ja et mure islami- või Aafrika-päritolu sisserände pärast on seetõttu samuti liialdatud, eiravad nad tõsiasja, et etnilised mälud paiknevad spektril ning on mõnel juhul võõrustava tsivilisatsiooni omadest nii kauged, et massi tasandil muutub lähenemine keeruliseks. (Selle kohta, miks islam on konkreetselt Lääne tsivilisatsiooniga kokkusobimatu, olen mujal üksikasjalikult filosoofiliselt arutlenud.)
Mõnikord tuuakse vastunäitena Iisrael, mida peetakse eduka multikultuurse ja mitmerahvuselise ühiskonna näiteks. Tõepoolest, kuigi judaism on puhtalt usutunnistuslikust religioonist erinevalt etnoreligioosne, on see aja jooksul siiski jätnud ruumi paljudele etnilistele rühmadele ning Iisrael on mitmerahvuseline: seal on Vene päritolu juute, Etioopia juute ja kõike, mis nende vahele jääb. Kuid kõigi nende eri etniliste rühmade liikmed on juudid ning religioon on maailmas ülekaalukalt tugevaim kogukondlikku sidusust loov jõud. Seetõttu kaalub Iisraeli puhul mitmerahvuselisuse üles asjaolu, et riik on monoreligioosne: mittejuudid moodustavad suhteliselt väikese, umbes 20-protsendilise vähemuse.
Niikaua kui ühiskond on valdavalt monoreligioosne, saab see endale „lubada“ olla mitmerahvuseline (kuigi ka sama religiooni järgivate eri etniliste rühmade vahel võib kohati tekkida pingeid).
Lääneriikides sellist olukorda enam ei ole. Näiteks Ameerika Ühendriigid olid kunagi protestantlik maa, kuid tänapäeval on suur osa riigist vaevu protestantlikuna äratuntav. Kristliku usu taandumine on veelgi tugevam Lääne- ja Põhja-Euroopas. Iisraelis ei kasva mitte ainult religioosse elanikkonna osakaal, valmistades seejuures pettumust Iisraeli vasakpoolsetele, vaid isegi ilmalike Iisraeli juutide seas püsib tugev arusaam kuulumisest juudi identiteedi saarele keset vaenulikkuse merd.
Seega ei ole Iisrael lõppkokkuvõttes vastunäide – või vähemalt on ta sotsiaalse monoetnilisuse tähtsuse seisukohalt seletatav vastunäide. Teisisõnu näitab Iisrael, et religioon võib tagada sellise ühiskondliku lõimumise, mida muidu pakub ainult etniline ühtsus. Kui demokraatlikul Lääne ühiskonnal ei ole kumbagi neist, järgnevad ühiskondlikud vapustused.
Rassismi ja etnilise mälu erinevuse parem mõistmine võiks muuta selgemaks suure osa nende küsimuste ümber toimuvast vaidlusest. Vasakpoolsed nimetavad muidugi alati kõike, mis neile ei meeldi, „rassistlikuks“, kuid vähemalt oleks mõtlevatel ja intellektuaalselt avatud parempoolsetel kasulik lahendada omaenda filosoofiline segadus ning mõõdukatel mõista, et oma ühiskonna valdavalt monoetnilise iseloomu kaitsmine ei pea iseenesest tähendama midagi pahatahtlikku.
Benedict Beckeld on New Yorgis tegutsev filosoof. Tema viimane raamat on Cornell University Pressi välja antud „Western Self-Contempt: Oikophobia in the Decline of Civilizations” ning ilmumas on tema järgmine raamat „Art and Anarchy: Socio-Political Reflections on Aesthetics”. Teda võib leida X-ist kasutajanime @BenedictBeckeld alt.
