Eesti Ohutusjuurdluse Keskus (OJK), Rootsi Õnnetusjuhtumite Uurimise Amet (SHK) ja Soome Ohutusjuurdluse Amet (OTKES) avaldasid 16. detsembril 2025 parvlaev Estonia huku uue uurimise esialgse hindamise lõpparuande. Kuigi laeva uppumise otseseid põhjuseid raportis ümber ei hinnatud, seati kahtluse alla mitmed varasema rahvusvahelise uurimiskomisjoni (JAIC) järeldused ning uurimistöö metoodika.
Uue hindamise aluseks olid mereuuringud, tehnilised ekspertiisid, teaduslikud arvutused ja mudeldamine ning põhjalikud intervjuud ellujäänutega. Kokku küsitleti 68 pääsenut, nende seas ka üht isikut, keda varasemates uurimistes ei olnud kunagi üle kuulatud. Aruande koostajate hinnangul viitab kogutud materjal sellele, et JAICi käsitlus tunnistajate ütlustest oli paljudel juhtudel pealiskaudne või ebatäpne.
Raportis märgitakse, et osa ellujäänutest koges esialgseid ülekuulamisi nn konveiermeetodil, kus intervjueerijad ei süvenenud detailidesse ega omanud alati piisavaid merendusalaseid teadmisi. Samuti tõid mõned tunnistajad esile, et aastaid hiljem politsei poolt tehtud ülekuulamised olid nende jaoks ebameeldivad. Uurijate hinnangul oleks kõigi ellujäänute süstemaatiline küsitlemine vahetult pärast õnnetust andnud märksa kvaliteetsema andmestiku. Lisaks viitasid kolm tunnistajat, et neid hoiatati õnnetusest mitte rääkima, ning üks neist sai isegi soovituse Eestisse mitte naasta.
Üheks olulisemaks vastuoluks varasema uurimisega on õnnetuse algusaja küsimus. JAICi lõpparuanne leidis, et sündmusteahel algas alles kell 01.15. Uus hindamine järeldab aga tunnistajate ütluste ja arvutuslike mudelite põhjal, et laev läks kreeni juba vahetult pärast kella 01.00. Enamik tunnistajaid kirjeldas laeva kreeniminekut selle aja paiku ning mitmed tehnilised detailid, nagu seisma jäänud kellad, toetavad varasemat algusaega.
Teine keskne lahknevus puudutab laeva merekõlblikkust. Kui JAIC jõudis 1997. aastal järeldusele, et parvlaev Estonia oli merekõlblik ja nõuetekohaselt mehitatud, siis OJK ja SHK ühise hinnangu kohaselt ei olnud alus merekõlblik. Raportis viidatakse puudustele laeva projekteerimises, ehitamises ja sertifitseerimises ning asjaolule, et osad konstruktsioonilised probleemid ja erandid ei kajastunud ametlikes dokumentides.
Samuti käsitleb uus uurimine tunnistajate teateid võimalikust tulekahjust laeval, mida varasem uurimine ei arvestanud. Mitmed 1994. aasta ütlused mainivad suitsu või tulele sarnanevat nähtust ning üks uus tunnistaja väitis, et nägi päästeparvelt selgelt uppuval laeval toimunud tulekahju.
Aruandes rõhutatakse, et avalik arutelu on aastakümneid keskendunud üksikutele teguritele, nagu laeva kiirus või hoolduse kvaliteet. Uue esialgse hindamise järgi ei selgita need tegurid eraldi katastroofi kulgu. Uurijate hinnangul oli uppumine mitmete süsteemsete puudujääkide ja ebapiisava riskijuhtimise tagajärg kogu merendussektoris.
Parvlaev Estonia uppus Läänemerel 28. septembril 1994, hukkus vähemalt 852 inimest. Tegemist on ohvriterohkeima rahuaegse laevahukuga Läänemerel. Vahetult pärast õnnetust moodustasid Eesti, Soome ja Rootsi valitsused rahvusvahelise uurimiskomisjoni (JAIC), mille lõpparuanne on olnud aastakümneid terava kriitika all. Uus esialgne hindamine ei muuda ametlikku uppumispõhjust, kuid seab mitmed varasemad järeldused ja uurimise kvaliteedi tõsise kahtluse alla.
