Avaldades Ernst Enno 151. sünniaastapäeva puhul tema 1905. aasta tormilises revolutsioonikeerises kirjutatud artikli „Isamaalisuse sügavus“ (esimest korda ilmunud ajakirjas Linda 31. märtsil 1905), soovib Koiduaeg tuua tänasesse pealiskaudsust ja vaimset tühjust tulvil aega tagasi selle igavikulise ning sügava rahvustunde, mida Enno kogu oma olemusega esindas. Ajal, mil Eestis võideldi vabaduse eest tsaarirežiimi vastu ja juleti juba unistada oma vabariigist, ei otsinud Enno isamaalisust üksnes loosungitest, vaid ammutas seda muistsest pärimusest, sisemisest distsipliinist ja vaimsest seotusest oma kodumaaga. Kuna tema müstilist sügavust ei mõistetud sageli ei tema kaasajal ega kiputa mõistma ka masinaid kummardaval tänapäeval, on just praegu õige hetk meelde tuletada tema elutarka sõnumit, kuidas oma sügavatele juurtele toetudes saab võimalikuks kõrgemale sirgumine.
Ükski ei ole täiesti teise sarnane ja ei saagi seda olla. Igal pool valitseb see seadus. Vaatleme elajaid, taimi, või tõstame silmad lugemata tähtede poole, kuskil ei ole täielikku sarnadust. Kõige suurem lahkuminek valitseb aga inimeste hulgas. Siin näemе tõugusid, rahvaid, näeme seisusi, suguharusid. Igal tõul, igal rahval, igal suguseltsil on oma loomulised iseäraldused. Need iseäraldused ongi, mis inimesi enam või vähem ühendavad, enam-vähem lahutavad. Kus aga alustes lahku mindakse, ei või mitte ühist maja ehitada. Iseäraldus peab oma rada käima. Sellepärast ongi edul nii palju teesid, nii palju järkusid ja astmeid.
See aeg, kus iseäranis selgesti aru saadakse, et ainult see tee edenemiseks kõige õigem on, mis loomulistele alustele on rajatud, tegi rahvaste vahekorra ikka iseäranis teravaks; siin põrkasivad rahvad ikka kokku. Ka meie aeg on sarnaseks ajaks. Kunagi ei ole vahest sedavõrd rõhku loomuliste edualuste pääle pandud kui uuemal ajal.
Isamaalisust on tarvis; ta sunnib iseenese eest hoolt kandma ja ei lase sellejuures ka teisi ära unustada. Muidugi ei tule seda õigeks isamaalaseks nimetada, kes ühte seisust oma rahva piirkonnas armastab, teist aga vihkab. Rahva piiris on ka iseäraldusi, kuid nad ei ole sedavõrd kõrged, et vahet võiks teha; rahvus on enam-vähem ühiseks aluseks, mille pääle ehitada tuleb. Ei või ka seda õigeks isamaalaseks lugeda, keda oma rahva ühiselulised olud ei liiguta ja kes nendel aegadel, kus rahva loomuliste edualuste kallal puuritakse, mitte sõrmegi ei liiguta.
Rahvusline leigus tuleb enamasti sellest, et ikka veel aru ei saada, mis otstarbeks inimene õieti ilmas on. Nii mõnelegi näitab, nagu oleks terve elu päris mõtteta nali. See ei ole aga tõsi. Elul on oma tõsine ülesanne täita. Sel ülesandel on kaks külge. Inimesel on elukohuseks ühelt poolt hingeliselt valmida, teiselt poolt teisi selles töös toetada. Sellest on tõsiseks sihiks küllalt. Kes seda teed tahab käia, ei või ainult välise eluga rahule jääda, ta peab oma pilku selle ilma poole pöörama, mis rinnas tuksub, ja abinõusid otsima, kuidas kõike seda, mis välimine elu pakub, oma äranägemise varaks ümber valada. Meie võime kas või vaimuvilja salves istuda, jääme aga hingeliselt kängu, kui mitte seda väikest lapikest maad, mis meie omas arusaamises ja tundmuses omaks nimetame, ei hari, sääl ise oma vaeva ja higi liikuma ei pane ega säält midagi ei lõika. Ühelt poolt peavad igaühe jõud iseloomu enese, teiselt poolt aga rahva ja ligema ümbruse ühiselulises teenistuses olema. Meie peame kohust iseenese ja kohust oma ümbruse vastu täitma. Iseeneses peame kujunema, kõike seda ära seedides, mis meie elu meile teistega koos elades toob, ja seda ses püüdmises, et meie kõlbline jõud kasvaks ja vaimline valgus paisuks. Selles sisemises kosumises ajame ka olud avaramaks.
Isamaalisus avaldab ennast rahvusliste vooruste ustavuses ja õigluses. Kes kujuneb, peab vooruste paleuse poole püüdma. See maksab iga rahvaliikme kohta. Iseäranis kõlbline alus peab kõikumata seisma, sest siin on rahva jõud varjul, mis teda kaduda ei lase. Ajalugu käib nende rahvastega iseäranis halastamata ümber, kes oma esivanematelt päritud puhtad kombed ja kõlblised nõudmised maha jätavad ning kõlbliselt lõdvenedes oma loomulise jõu aluse kaotavad.
Niipea kui kreeklased oma esivanemate paleusi enam pühaks ei pidanud, jäi rahvaelu kängu. Niipea kui roomlased oma kadunud kangelaste vooruse ja karskuse unustasivad, hakkas rahva jõud kahanema. Niikaua kui rahvad inimsuse ja vabaduse eest seisivad ja sellekohaseid õigusi ka mujal maksma aitasivad panna, peeti nendest lugu. Niipea aga kui nad vägivalda tarvitama hakkasivad ja nõrkade järele himukalt oma kätt välja küünitasivad, ei ole lugupidamisest juttugi, nende sisemine elu hakkab mäelt alla vajuma.
Kõigi asutustega ja ühisustega on lugu niisama olnud. Niipea kui liikmed vaimlise sisu, mis ühisuse või asutuse elule kutsus, unustasivad, kadus ka asutuste ja ühisuste väärtus. Ajalugu annab siin lugemata palju tõendusi. Olgu aeg missugune tahes, püüded, mis üleüldise ülendamise poole on sihitud, annavad ühiselule ainuüksi õiget sisu.
Ei hari ega kujune rahva või seltskonna üksikud liikmed enam rahvuslise paleuse teadvuses, peab kõik varem ehk hiljem kokku langema. Vaim, milles tegev ollakse, hoiab elu alalises liikumises värske. Keegi ei suuda edeneda, kui tema elu püüdmises midagi ei ole, mis suremata on, mis iseteadvuse valgust ei loo. Kes oma rahva vaimlise elu sisu eest võidelda tahab, peab oma rahva tugevate liikmete vaimujõuust oma eluga jooma, tugevaks saama ja nende mõtetes siis töötama ja võitlema. Kus sarnane võitleja langeb, tõusevad uued paleuste kandjad ja hoidjad. Vaimlised sihid, mis rahva elavate liikmete südame sügavuses liiguvad, äratavad uusi, kes iseenese ärasalgamise teele astuvad.
