Eestlase suhe loodusega ei ole kunagi olnud üksnes tarbiv. Mets, hiis, üksik puu õuel või pargis on eestlase elav kaaslane, kellega oldi harjunud arvestama, kellelt küsiti luba ja kellele vahel ka muresid kurdeti. See mõtte- ja tajulaad, mida tänapäeval kiputakse häbelikult kõrvale lükkama kui liig „ebateaduslikku“, elab siiski edasi – vaikselt, visalt ja sageli just linnapuude all.

Sirbis ilmunud Kristel Vilbaste kirjutis Kadrioru pargi vanadest puudest kinnitab üle, et puud ei ole tummad. Nad ei ole ka üksnes bioloogilised objektid, vaid hingestatud olevused, kellega inimene saab – kui ta seda oskab ja söandab – suhelda. Kui avalikus arutelus kõneldi „ülekasvanud puudest, mis ammu enam ühegi inimesega ei suhtle“, reageeris Vilbaste sellele valuliselt ja isiklikult. Tema jaoks oli see lause märk sügavast võõrandumisest, mitte puude vaikimisest.

Vilbaste meenutab kogemusi, kus inimesi on teadlikult viidud puude juurde „nõu küsima“ – ja mitte keegi pole jäänud vastuseta. „Puud hakkavad meiega rääkima kohe, kui paneme käe ta tüvele,“ kirjutab ta. Selline kogemus on paljudele eestlastele äratuntav. Vaikus puu all on täis peent kohalolu, milles inimene saab iseendaga kontakti.

See ei ole üksiku autori isiklik, erandlik maailmapilt. Puude hingestatus ja nendega suhtlemise võimalikkus on eesti pärimuses sügavalt juurdunud. Hiiepuud, ohvripuud, hingepuud – need ei ole poeetilised väljamõeldised. Nagu Vilbaste osutab, on ka tänapäeva inimesel sageli oma hingepuu – paik, kuhu minnakse vaikust otsima, selga toetama, mõtteid korrastama. Enamasti on see vana puu. „Vana puuga on kergem kõnelda,“ ütlevad inimesed talle.

See kogemus ei sõltu vanusest, haridusest ega maailmavaatest. Ka need, kes muidu räägivad loodusest rangelt majanduse või ohutuse keeles, tunnistavad sageli, et puude all olles nad rahunevad. Nagu Vilbaste täheldab, „tasanevad alati puude all seistes, otsekui ei julgeks enam oma ahnust õigustada“. See on vahetu mõju, mida ei ole vaja tõestada – piisab kogemisest.

Eestlastele omane loodusetunnetus erineb märgatavalt sellest moodsast parkide ja haljasalade käsitlusest, kus eelistatakse noori, standardseid istikuid ja „turvalist“ lagedust. Selline ruum võib olla korrastatud, kuid ta on sageli hingetu. Vanad, õõnsad ja sammaldunud puud kannavad endas lugu, mida ei saa asendada ühegi arengukava ega istutusprojektiga. Vilbaste sõnastab selle lihtsalt: „Park on elukestev süsteem. Seda ei saa korrapealt lagedaks raiuda ja siis puuposte täis istutada.“

Puude kuulamine on seega osa meie ellujäämisoskusest. Ajal, mil üksildus ja juurtetus on muutunud laialdaseks haiguseks, annab seesugune vaikne suhtlusviis inimesele tagasi kuuluvustunde. Nagu Vilbaste kirjutab, ei olegi lõpuks tähtis, kas see „puukõne“ tuleb meie alateadvusest või välisest maailmast. Oluline on, et ta ravib.