Kui unustuse hõlma on vajunud suurem osa Eesti 20. sajandi vabadusvõitlejaid, ei saagi loota, et ühiskond hakkaks laiemalt aru saama, kui võigas on küüditajast kirjaniku bareljeef Harju tänaval. Vastupanuvormid võivad olla erinevad ja okupatsiooniaegset vaikset õõnestustööd ei peaks maha salgama ega halvustama, kuid esmalt tuleb anda ajalooline hinnang kollaborantidele, kirjutab Koiduaja kolumnist Mihkel Langebraun.
Ajaloolane ja Postimehe toimetaja Ago Raudsepp on kirjutanud 9. augusti Postimehe lisalehes pika arvamusloo selle kohta, kuidas eestlased pole endiselt üle saanud 1940. aasta traumast (ta võrdleb seda Soome, Norra ja teiste ajalootraumadega), rõhuasetusega „ajaloomasohhisimile“, millega eestlased süüdistaksid justkui ennast ja Pätsi-Laidoneri režiimi hääletus alistumises. Hääletut alistumist muide nimetab ajaloodoktor üldse Magnus Ilmjärve (vastava pealkirjaga Ilmjärve raamatu järgi) sisuliselt väljamõeldiseks ja kasutab seda teriminit läbivalt jutumärkides. Seejuures ühe kandvama tugitalana hääletu alistumise kontseptsiooni vastase ajaloonarratiivina esitleb ta ajaloolase Jaak Valge hiljutises artiklis toodud näited sellest, kuidas Eesti poliitikud rikkusid Stalini näitemängu, seades nukuvalimistele oma vastaskandidaadid.
Eesti metsades varjus, võitles, sai haavata, sündis ja suri 1941–1991 tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid metsavendi (termin, mis pikemalt defineerimist ja lahti seletamist loodetavasti ei vaja). Mõned kangelaslikumad neist naasid isegi vabatahtlikult vabast läänemaailmast Eestisse, et jätkata siin II maailmasõja järgselt sisuliselt lootusetut vabadusvõitlust-sissisõda, ja selle ürituse käigus ka langesid. Paljud pidasid kangelaslikult oma Eesti Vabariigi ohvitserivannet, vältides 1940. aastate arreteerimisi ja võitlesid Eesti vabaduse eest surmani.
Kui kaasaegsetest välja jätta Eesti väejuhatusse kuulunud kindral Herem, 2022. aasta ERR saatesari „Metsavennad“, mõned ajakirjanikud nagu Mati Talvik või Virkko Lepassalu (tema tähelepanuväärne teos „Wabariigi viimased sõdurid“) ja erandlik ajaloolane-poliitik Mart Laar, siis peavool pole aastakümneid Eesti metsavendluse vastu üldse sisulist huvi tundnud. Ka peavooluajaloolased on huvi tundnud erakordselt vähe – ja sealt ehk on kujunenud ka see vägagi veider ajalookäsitlus, mille järgi populaarses käsitluses pole esiplaanil mitte Eesti pakaselistel talvedel metsas hundi kombel redutanud vabadusvõitlejad, aga eelkõige ikka need, kes „õõnestasid punasüsteemi seestpoolt”. Sellesse kategooriasse kahjuks lähevad osaliselt ka Valge artiklis esile toodud poliitikud, kes, tõsi küll, 1940. aastal veel väga patriootlikult ja naiivselt asusid „punavalimistel” osalema ja sellega kaudselt tõesti rikkusid Stalini nukuvabariigi nukuvalimisi – kuid millel puudub sellegipoolest suurem sisu laiemal ajalooareenil.
Viimase 80 aasta Eesti ajaloo kõige suurem õnnetus ongi, et Eestis pole vääriliselt hinnatud ei Sinimägede kangelasi (üks erandlikke ajaloolasest poliitikuid Anti Poolamets on ainsana üritust regulaarselt väisanud), ei metsavendi ega teisi sisuliselt Nõukogude võimu vastu võidelnuid. Erandlikuks võib siinkohal pidada vabadusvõitleja Tiit Madissonile ausamba püstitamist ja Mart Nikluse tunnustamist alles vanuigi. Küüditajast kirjaniku Smuuli aubareljeef ja teised punasümbolid Tallinnas on sellesama mentaliteedi teised tahud. Nii Tallinnas kui Tartus asuvad 35 aastat pärast taasiseseisvumist jätkuvalt Sirbi-Vasara ristmikud, revüüteater „Grand Marinat“ ehtis veel mõni kuu tagasi NSVLi vapp (ja sisekujundus on jätkuvalt stalinistlik, sest väidetavalt ehitati hoone 1950. aastatel, kuigi samas hoones asutati 1917. aastal Eesti rahvusväeosad). See kõik aga asetub pilti, kus eksinud on see, kes räägib hääletust alistumisest ja kangelased pole mitte relvaga okupandi vastu võidelnud, vaid nn kavalantsud, kes väidetavalt end Nõukogude Liidu soost juukseidpidi välja tõmbasid, parafraseerides kirjandusklassikat.
Samasse konteksti asetub ka Raudsepa arvamustekst, kes räägib küll sellest, justkui oleks Laidoneri-Pätsi ülekohtuselt süüdistatud (ma pole küll tähele pannud, et seda oleks märkimisväärselt tehtud, neile on hoopis püstitatud monumente ja peetud erinevaid mälestusüritusi), ometi nimetatud riigimehed lausa ise tükkisid võimule. Süüdlaste otsimise kõrval tuleks tegelda hoopis õppetundide loendamisega – mida on aastatel 1939–1991 saadud loendamatul hulgal (sisuline Eesti okupeerimine, eeskätt saarte näol algas juba 1939. aastal) – selleks aga tuleb põhjalikult ja ausalt tunda ajalugu. Baaside leping, mis on hääletu alistumise sündmustiku kese, on keeruline pähkel. Kui see aga üle jõu käivaks osutub, on võimalik alustada palju lihtsamate küsimustega – milliseid varasid evakueeriti? Milliseid laevu ja väärisesemeid viidi välismaale? Kes moodustas eksiilvalitsuse? Kes alustas relvastatud vastupanu, et aidata intelligentsil ja potentsiaalsetel terroriohvritel põgeneda? Kes andis käsu alustada põrandaalust vastupanutegevust? Kes andis käsu moodustada eksiilvalitsus?
Kõigile neile viidatud küsimustele võin vastata lühidalt vähemalt nii palju: Päts ja Laidoner ei teinud neist sammudest mitte ühtegi! Vastupidi: Pätsi-Laidoneri valikute otsesel tulemusel liideti Eesti Rahvavägi (tänapäeva Kaitsevägi) sisuliselt Punaarmeega (Tööliste ja Talupoegade Punaarmee), formaalselt kujundati ümber Punaarmee territoriaalkorpuseks, mis tuhandetele Eesti sõjaväelastele tähendas traagilist lõppu kas tööpataljonides (sisuliselt surmalaagri lite-versioon), surma idarindel, hukkamist või vangipõlve Gulagi saadetuna. Vaid üksikutel õnnestus NSVL kurjade käte vahelt pääseda, näiteks Eesti ohvitser Alfons Rebane, kes tõusis 1941. aasta metsavendade salgajuhist II maailmasõja lõpuks kõige kõrgemalt dekoreeritud eesti soost (täpsemalt eesti-läti) sõjaväelaseks, saades legendaarseks arvukatest kottidest väljamurdmisega.
Veel õnnestus arvestataval osal eestlastel punasest hakklihamasinast (vähemalt ajutiselt) pääseda Velikije Luki all sakslase poolele üle tulemise läbi. Sellest teavad noorema generatsiooni eestlased parimal juhul „Tujurikkuja“ sketši „Eesti poisid, tulge üle!“ (hea ajaloolise ülevaate ületulemisest leiab ajakirjast Tuna). Kuulsaim ületulija oli Paul Maitla, kes hukati ilma kohtuta tšehhi kommunistide poolt Tšehhi põrgus II maailmasõja viimastel päevadel. Laidoneri toostidest Stalini terviseks sain mina ajaloohuvilisena lugeda alles mõneteistkümne aasta eest Turttola raamatust, Uluotsa ja teiste Stalini-naiivsust paljastas erakordselt teravalt alles populaarteaduslikku žanri kuuluv ajalooõpetaja Youtube-i kanal „Meie aja lood“.
Kohati tundub, et eesti ajaloolastel on piinlik rääkida tegelikest sündmustest aastail 1939–1940, osaliselt võib ekslik kuvand olla kujunenud ka aastakümneid väldanud tsensuuri tõttu – ent just ajaloolaste töö peaks olema tsensuuri murda. Ka Raudsepa artiklist jääb kogu hääletu alistumise käsitlusest võrdlemisi poolik mulje, justkui tegu oleks mingisuguse Pätsi-Laidoneri eraafääriga, mida ajaloolased on üritanud neile külge blameerida. Vastupidi, tegu on rahvusliku tragöödiaga, millel on üks Moskoovia diktaatorist paha kangelane ja hulgaliselt ohvreid. Et saaks rääkida ohvritest ka poliitikute näol, tuleb ka rääkida nende naiivsest läbikukkunud poliitikast. Detailideni ja ausalt, alles siis on võimalik jõuda õigete järeldusteni.
Kui küsida keskmiselt koolilapselt tänapäeval, siis vaevalt on ta midagi kuulnud Johannes Heeskast, kes korraldas Eesti ajaloo edukaima rongiröövi ja tema „Mordva suvekoolist“. Vaevalt teab ta, et Läti viimane metsavend tuli metsast välja 1995. aastal, või et ka vennad Voitkad olid sisuliselt viimased Eesti metsavennad, kes sattusid metsa Genfi konventsiooni vastast (okupeeritud aladel) NSVL-i armeeteenistust vältides metsavendadeks. Nende taagaks osutus küll see, et Eesti riigis ei osutatud metsavendade rehabiliteerimisele piisavalt tähelepanu (seda ka ajaloolasest peaminister Laari juhtimisel) ja pikad metsas veedetud aastad olid jälje vajutanud vendade vaimsele tervisele, mis kallutas nad hulkurlikule kurjategijateele. Kuid see ei muuda fakti, et viimaste ENSV ajal sündinud metsavendadega tegemist oli.
Kahjuks kõike seda te ajalooõpikutest või peavoolu ajalookäsitlusest lugeda ei saa. Sinimägede kaitsjate mälestust hakati peavoolumeedias (ERRis) taas positiivselt kuvama alles 2022. aastal, pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas – sõja, mille eest patrioodid olid eestlasi hoiatanud juba aastaid ja mis seetõttu arvestatavat osa eestlasi 2022. aastal ei üllatanud.
Probleem „õõnestajate“ ülistamisega on selles, et unustatakse ära, et nende tegevus oli küll kasulik – aga kasulik alles teisejärguliselt ja ainult sellel foonil, et oli olemas ennastohverdav mass rahvast, kes võitles viimse veretilgani Eesti vabaduse eest. Lisades siia veel kümned tuhanded Läände pääsenud, kes omakorda kaudselt mõjutasid kogu ENSV aja sisepoliitikat, muutes ENSV omalaadseks Nõukogude Liidu „vitriiniks“. Muide nendest Läände pagenutest lõviosa pääses just nimelt tänu Sinimägedel ja mujal Virumaal Saksa mundris võidelnud sõduritele. Otseses mõttes pääses tänu nende vereohvrile – kuid ka sellest te mõistagi valdavast osast peavoolukäsitlustest lugeda ei saa. Siinkohal tuleb veidi hurjutada ka vanakooli intelligente-kirjanikke-vabadusvõitlejaid nagu Meri ja Kross, kes mõlemad küll Eesti asja nimel innukalt Nõukogude Liitu õõnestasid, kuid samuti väga vähe hindasid vereohvrit, mille tõid (valdavalt neist endist vanema põlvkonna) vabadusvõitlejad. Mis viis muide selleni, et kuigi metsavendi kujutati paljudes ENSV filmides bandiitide ja pahalastena, välja neid jätta ajaloost kuidagi ei õnnestunud ja valdavalt tehti seda autentselt, sinimustvalgega õlakul.
Säärases kontekstis, kus isegi primus inter pares jätkuvalt hindavad õõnestajaid ja kavalantse, aga unustusehõlma on vajunud suurem osa sisulisi vabadusvõitlejaid, kes paratamatult pidid kandma Saksa mundrit, kuna muud kanda neile ei antud (tehes seda tihti vastumeelselt nagu kolonel Rebane või pitkapoisid) – ei saagi loota, et ühiskond hakkaks laiemalt aru saama, kui võigas on küüditajast kirjaniku bareljeef Harju tänaval. Kirjaniku, kelle „saavutuste“ hulka kuuluvad ka „Ood Stalinile“ ja Tallinna märtsipommitamise ülistamine.
Tõsi on, et NSVLi okupatsiooni ajal läks Eestil tegelikult väga hästi, võiks öelda isegi liiga hästi. Sest võinuks minna palju-palju hullemini. Selles ajaloolises kontekstis olidki rahvuskommunistid omal kohal, Vaino Väljase vastuvõtud Tallinn-Helsingi esimesele laevaliinile, 1980. aasta olümpiapurjeregatt ja paljud muud tegevused (laulupidudest ja kultuurisündmustest rääkimata), olidki suur saavutus – neid ei peaks maha salgama ega halvustama oma ajaloolise konteksti tõttu. Kui me aga ei suuda ajaloolist hinnangut anda kollaborantidele, kelle hulka kahjuks otseselt ka Päts ja Laidoner kuuluvad, siis on küsitav, kas me rahvana iseseisvust tegelikult üldse väärime. Enne uut rahvuslikku ärkamist kindlasti ei vääri.
Täiesti omaette kategooria on aastate 1933–1938 sündmused, mille käsitlemisel on küll tehtud palju tööd ja käsitlustega mindud ajas täpsemaks, kuid kahtlemata tuleks neid vaadelda täiesti eraldi hääletu alistumise sündmustest. Sellegipoolest, erinevalt Raudsepast arvan ma, et demokraatial ja riigi vastupanuvõimel on kahtlemata tugev seos. Selle on toonud väga asjalikult välja ka soome ajaloolane Martti Turtola, kelle raamatuid samuti artiklis negatiivse tooniga mainiti. Nimelt on Turtola kirjutanud, et väikese riigi autokraadil on väga keeruline välise surve olukorras kindel olla rahva toetusele, kui on vaja relvaga maad kaitsma asuda. Demokraatlikult valitud liidritel on sääraste otsuste tegemine vähemalt sisemise poliitika mõttes palju lihtsam.
Vastupanu vormid võivad olla erinevad, kuid faktiks jääb, et Pätsi-Laidoneri tandem alistus täiesti hääletult, kusjuures vastupanu võinuks emb-kumb neist alustada ka täiesti iseseisvalt (koordineerimata), kas või sel samal sümboolsel eesmärgil, et mitte minna ajalukku hääletute kollaborantide/alistujatena. Selleks ei jätkunud nähtavasti kummalgi neist 1940. aastal enam olukorra mõistmist, taibukust, jõudu või julgust.
