Erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) juhatus otsustas 4. septembril Mäos pöörduda üldsuse poole avaldusega, milles juhitakse tähelepanu Eestit tabanud liitkriisile. Kõige raskem osa sellest on rahvastikukriis. ERK näeb vajadust moodustada selleks presidendi algatusel erakondadeülene rahvastikupoliitika nõukoda, kes pakuks välja ühise kokkuleppe rahvastikuprobleemide lahendamiseks.
Taastatud iseseisvuse 34. aasta lävel leiame end liitkriisist. Majanduslangus on kestnud kaheksandat kvartalit järjest, tootlikkus ja majandusuuendused on takerdunud, massiimmigratsioon on kahandanud eesti keele kasutusala, poliitika on kodanikest võõrandunud ja parlamentarism ei toimi.
Ent meie olemasolule kõige pikemate mõjudega ja kõige raskemini ületatav on rahvastikukriis. 2023. aastal oli sündide arv Eestis väikseim alates sündide arvu fikseerimise aja algusest ehk 1919. aastast, tegelikult aga hoopis varasemast ajast, mil sünde üle-eestiliselt kokku ei arvestatud. 2024. aasta esimese seitsme kuu sündide arv on aga veel madalam, ähvardades uue negatiivse rekordiga. Massiline sisseränne ei lahenda meie rahvastikuprobleeme, vaid vastupidi, pikemas vaates teravdab neid.
Paraku on Eesti poliitikas domineerinud lühiajaline, hetke majandushuvide keskne vaade. Kuid majanduskasv, rääkimata riigi eelarve tasakaalustamisest, ei saa olla eesmärk omaette, vaid peab olema rakendatud pikaajaliselt Eesti ühiskonna huvide teenistusse. Ka riigikaitse on vajalik meie inimeste kaitsmiseks, aga kui neid inimesi, keda kaitsta, jääb järjest vähemaks, pole suurtel kaitseinvesteeringutel mõtet.
Eestis ei ole institutsiooni, kes seisaks meie rahva kestmise eest. Meie rahvastikupoliitika on viimastel aastatel olnud eriti heitlik, ebamäärane ja ebaefektiivne. Riik ei ole korraldanud ühtegi lasterohkuse ja loomuliku pere väärtustamise kampaaniat. Samas kuulusid Tartu kui Euroopa kultuuripealinna põhiprogrammi nädal aega kestnud Tartu Pride’i üritused ning toimus LGBT-kogukonna huve toetav rongkäik. Seda finantseerisid välispankade ja välissaatkondade kõrval ka Eesti maksumaksjad, hoolimata riigi teravast rahapuudusest.
Me oleme näidanud, et oskame vajadusel olla ühtsed, ning ka seda, et meie nõrkus on killustatus. Eesti Vabadussõjas võitlesid iseseisvuse eest ideoloogilistest erimeelsustest hoolimata külg külje kõrval nii sotsiaaldemokraadid, liberaalid kui konservatiivid, põlised eestivenelased ja eestisakslased. 1939./40. aasta iseseisvuse kaotus või vähemalt selle vorm johtus aga sellestsamast olukorrast, kuhu oleme sattunud praegu – nimelt poliitika võõrandumisest ja poliitiliste jõudude killustatusest. 1940. aasta suvel, kui hädaohu suurus oli selgunud, leidsid iseseisvusmeelsed jõud vastuseisus kommunistlikele Riigivolikogu kandidaatidele taas ühise keele, ent oli juba hilja.
Meie erakordselt väikese poolehoiuga vasakliberaalse valitsuse poliitika ei lähe kokku Eesti ühiskonna huvide ja põhiseaduse mõttega. Rahvastikupoliitilised kavatsused puuduvad ja valitsuse seni ilmutatud majanduspoliitiline plaan ei too meid majanduskriisist välja. Vajame uut algust, kogu riigi funktsioonide ülevaatamist. Selles olukorras oleks õige korraldada erakorralised valimised või vähemalt moodustada laiapinnaline rahvusliku ühtsuse valitsus. Ent olukorda hinnates, niikaua, kui ühiskond ei väljenda jõuliselt meelsust ja meelt avaldades oma rahulolematust valitsuskoalitsiooni vastu, ei näi need lahendused poliitiliste jõudude praeguse asetuse juures veel realistlikud.
Miinimum, mida praegu tuleks ja saab teha, oleks kõiki erakondi hõlmava rahvastikupoliitika nõukoja kokkukutsumine, kus jälgitaks, et kriisiaja meetmed ei halvenda rahvastikuolukorda veelgi ning pakuks välja erakondadeülese kokkuleppe järgmis(t)e aasta(kümne)te rahvastikupoliitiliseks tegevuseks. Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid ootavad selleks Vabariigi Presidendi algatust.
