Kodanikeühendus Eesti Metsa Abiks (EMA) avaldas vastulause väidetele, mis kõlasid veebisaates „Otse Postimehest“, kus arutati Eesti metsade olukorda. Ühenduse hinnangul kujutati avalikkusele pilti, mis ei peegelda tegelikku raiemahtu ega metsade seisundit, ning selline käsitlus võib mõjutada nii poliitilisi otsuseid kui ka ühiskondlikku arusaama.

Avaldame vastulause täismahus.

Kuidas ära tunda tööstuse kõige klassikalisemat demagoogiat, millega varjatakse metsade üleraiet Eestimaal?

Vastame kohe ära peamistele väidetele:
Ei, meie loodus ei ole hoitud.
Ei, meil ei ole väljaspool kaitsealasid enam väga palju metsa alles.

Üha sagedamini tekib tunne, mis annab alust küsida, kas oleme märkamatult liikunud reaalsusse, mida George Orwell kujutas hoiatava tulevikupildina. Orwellikus loogikas ei eitata tegelikkust, vaid sõnastatakse see ümber: sõda muutub rahuks, valge mustaks ja must valgeks, nii nagu parasjagu vaja on.

Tänases veebisaates “Otse Postimehest”, alates minutist 12.40, saab aimu tööstuse esindajate klassikast.

Ajakirjanik küsib: “Eestis tõenäoliselt seda hirmu ei ole, et metsad täiesti maha võetakse, Eesti inimesed seda lihtsalt ei luba?”

Annela Anger-Kraavi vastab nii: “See, et Eestis on üle poole maast metsamaa, millest enamus on kaetud korraliku metsaga, on hästi-hästi positiivne. Me oleme Euroopas vist kolmandal-neljandal kohal oma metsakatvuselt. See on ju hästi positiivne. Selles suhtes on Eesti looduse seisund alati kuskil tipus, nii et tegelikult on väga hästi.”

Mis vastab argumentides aga tõele ja mis jäi mainimata?

Tõde: üle poole Eestist on tõepoolest metsamaa.
Mainimata jäi: metsamaa alla arvatakse ka lageraielanke ja noorendikke. Viimase 28 aastaga on lageraiega raiutud hinnanguliselt 700 000 hektarit metsi ehk umbes 30% Eesti metsamaast.
Ei tasu ära unustada, et lageraietele lisanduvad kõik teised raieliigid. Seega raietest puutumatuid metsi leiab vaid kaitsealade sihtkaitsevöönditest.

Annela Anger-Kraavi jätab vastamata ajakirjaniku otsesele küsimusele, mis puudutab inimeste vastuseisu intensiivsele üleraiele. Ta jätkab: “See, et loodust hoitakse, on positiivne ja hea ka kliimale, sest kui puud ja taimed kasvavad, siis nad ju oma eluks vajamineva süsinikdioksiidi võtavad õhust.”

Sellele väitele on keeruline reageerida, ilma sügavat hämmingut tundmata. Tahaks korraga naerda ja nutta.

Toome siiski välja, et mainimata jäi oluline asjaolu: Lageraie tagajärjel paisatakse õhku suur hulk süsinikku, mis vabaneb metsapinnasest. Lisaks kasutatakse üle poole raiutavast puidust küttepuuna (valdavalt pelletitena), mistõttu paisatakse aastakümnete ja isegi sadade jooksul puidus talletunud süsinik korstende kaudu kiiresti atmosfääri tagasi.

Noored puud seovad tõepoolest oma massi kohta rohkem süsinikku, kuid see mõju avaldub alles aastakümnete jooksul. Samal ajal jõuab kütteks põletatud puidus talletunud süsinik atmosfääri märksa kiiremini, süvendades lühikeses ja keskpikas vaates kliimamõju.

Annela Anger-Kraavi jätkab: “Samas ei saa sellega ka liiale minna. Me tahame ju kilekottide asemel paberkotte, aga kust need siis tulevad, kui me lõpetame igasuguse metsaraiumise või puidu kasutamise ära?”

See väide loob vastanduse, justkui oleks ainus valik kas intensiivne metsaraie, või paberita ühiskond.

Faktidele otsa vaadates jääb Eesti paberipuidust siseriiklikuks paberikasutuseks aga väga väike osa. Enamik paberipuidust eksporditakse, mitte ei kasutata Eestis paberiks.

Peame kurvastusega tõdema, et selliste argumentide esitajal tunduvad puuduvat elementaarsed teadmised ökoloogiast ning kaugemale kui puude taha ei taheta näha. Eestis on arvukalt liike, kes vajavadki täiesti puutumatut keskkonda ja vähest või olematut inimmõju. Kõik need liigid paraku sihtkaitsevöönditesse elama ei mahu.

Kahjuks sellised väited kujundavad avalikku arusaama, poliitilisi otsuseid ja ka ametnike meelsust ning nende esitamine ei ole süütu – see tähendab teadlikku eemaldumist tegelikkusest ja vastutusest. Kokkuvõttes kaotavad nii loodus kui inimesed.

Eesti Metsa Abiks töötab iga päev selle nimel, et Eestimaa metsade seisundit käsitletaks ausalt ja faktidele toetudes.