Eesti Metsa Abiks (EMA) avaldas vastulause Britta Reteli arvamusloole Äripäevas, kus viidati, justkui kaitstaks Eestis alasid kergekäeliselt. EMA rõhutab, et riigi plaan kaitsta 30% maismaast seab loodusväärtused ohtu, kuna tegemist on ühtlasi kaitsealade ülempiiriga. EMA sõnul jäävad uued avastatud loodusalad kaitseta, kuna kaitsealade laiendamine peatataks pärast 90 000 hektari lisandumist. Samuti kritiseerib EMA protsessi politiseerimist, mis ei arvesta teaduslikke alusdokumente ega ökosüsteemide kaitse vajadust. Järgneb EMA vastulause:

Britta Retel on avaldanud Äripäevas arvamusloo, mille pealkiri, kuid kahjuks ka sisu kujundab vale arusaama, justkui võetaks Eestis alasid kaitse alla kergekäeliselt ning teadusliku aluseta.
Esmalt on artiklis välja toodud väide, et Kliimaministeerium avalikustas augustis eelnõu, millega Euroopa Liidu elurikkuse eesmärkide tagamiseks soovitakse võtta kaitse alla kokku vähemalt 30% Eesti maismaast.
Juhime EMA poolt tähelepanu, et riik on tõepoolest plaanimas kaitse alla võtta vähemalt 30% maismaast, kuid samal ajal on see protsent määratud ka kaitsealade ülempiiriks. See tähendab, et olemasolevatele kaitsealadele lisandub veel kuni 90 000 hektarit kaitseväärtusi ning siis on meie kaitsealade laienemine peatatud ning seda ilma mingi teadusliku aluseta vaid poliitilise kokkuleppena.
Otse öelduna – vastutulek tööstusele.
Päriselus tähendab see seda, et me ei saa siis uusi alasid, kus loodusväärtused on seirete järel olemas ja tõestatud, kaitsta ka parima tahtmise juures, kuna seadusandlikult ei lähtuta mitte väärtustest, vaid poliitilise kokkuleppena saavutatud kaitsealade protsendinumbrist.
Kui kaitsealade plaanitav ülempiir on saavutatud, jäävad uued avastatud väärtused kaitseta ning kuuluvad seaduslikule hävitamisele.
Kui aga tekib vajadus uusi alasid (näiteks avastatud I kategooria liikide elupaiku, mis kuuluvad 100% ulatuses kaitsmisele) kaitse alla võtta, peab kaitse alt välja arvama tänasel päeval kaitstud alasid. Keskkonnaamet peab tegema valiku: Kas Lahemaa või Alutaguse?
Kumba kaitseme?
Artiklis järgneb väide: “Looduskaitseseadus lubab praegugi igaühel esitada ettepaneku mõne loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Praktikas kasutatakse seda võimalust ka lihtsalt selleks, et pidurdada mõnd arendust või metsaraiet.”
Saame EMA poolt kinnitada, et metsaraie pidurdamine ala kaitse alla võtmise ettepanekuna on kena idee, kuid päriselus siiani olnud teostamatu.
Tuletame meelde, et Sõrve kaitseala loomise protsess kestis kokku ligikaudu 17 aastat. Samuti on kirglikud aastatepikkused vaidlused kestnud Alutaguse rahvuspargi laienduse üle ning Kurgja looduskaitseala loomine, mis on teemaks olnud samuti varsti pea 20 aastat, on endiselt ootel.
Seega väide, et kaitsealade moodustamise ettepanekuid tehakse metsaraie või arenduste pidurdamiseks, kindlasti tõele ei vasta. Kui aga riigimetsa alal peaks ilmnema rohkelt kaitsealuseid liike või on tegu mõne tundliku liigi elupaigaga, mis on selle hetkeni olnud millegipärast tuvastamata, siis on ju igati õigustatud, et ala kaitse alla saaks.

Kui oleme tänasel päeval otsustamas, et kaitsealade pindala ei tohi ületada 30% maismaast, oleme astumas uude reaalsusesse, kus väärtuslikke loodusalasid üle selle mahu enam kaitsta võimalik ei ole. Eelduseks on ka, et see 30% oleks päriselt kaitstud. Tänasel päeval on levinud eksiarvamus, mida mõned inimesed meelevaldselt võimendavad, nagu tähendaks kaitseala täielikku majandamiskeeldu, kuid päris nii see pole olnud. Ka kaitsealadel toimuvad raied.
Kui selline uus kord kehtima hakkab, võimendub tõenäoliselt nn “metsasõda” ning keskkonnaorganisatsioonid jätkavad nõudmisi, et keskkonnakaitse peab olema Eestis teaduspõhine ning me ei tohi leppida poliitiliste ebateaduslike kokkulepetega.
Arvamusloos viidatakse ka asjaolule, et uuest looduskaitseseaduse eelnõust on välja jäänud kaitseala moodustamisel varem nõutud ekspertiis, samas on mainimata jäänud asjaolu, et kaitsealade moodustamise ettepaneku võimalus on looduskaitseorganisatsioonidelt selle eelnõu kohaselt ära võetud. Kaitsealasid hakkab moodustama vaid müstiline “komisjon”.
Artiklis on viidatud ka õiguskantsleri hinnangule, kes on hiljuti öelnud, et loodusväärtuse kaitseks saab omandit piirata, kui riik on selleks kogunud kontrollitavad ja vajalikud tõendid.
Õiguskantsleri hinnangu lükkasid tõenduspõhiselt ümber nii keskkonnaorganisatsioonid kui Kliimaministeerium. Õiguskantsler eksis põhimõttelise looduskaitselise detailiga, arvates et kaitsma peab vaid kassikaku asustatud pesakohti. Kliimaministeerium vastas õiguskantsleri büroo pöördumisele, et konkreetselt kassikaku puhul on tegu kriitilises seisus liigiga, kelle väljasuremise risk on väga kõrge ning väljasuremise vältimiseks on kassikaku elupaikade kaitse esmatähtis ning moodustatud on ka kassikaku kaitse tegevuskava, mille juhiste kohaselt on võimalik moodustada püsielupaiku territoriaalsetele lindudele, kus ei ole pesa õnnestunud leida. Lihtsalt öeldes – kaitstud peavad olema pesitsuskohad, kus on teadlaste hinnangul suur tõenäosus pesitsemiseks, ilma et konkreetset pesa leitud oleks. Ei tasu sealjuures arvata, et tundlikke või kitsa elupaiganõudlusega liike leiab igast naabri sauna tagusest lepikust või sootuks männimetsast, mis meeldima on hakanud.

Kokkuvõttes saame öelda, et võime nüüd ühiskonnana edasi vaielda, millistel alustel võtta kaitse alla täiendavad 90 000 hektarit. Eesti Metsa Abiks seisukoht on, et sellest ei piisa selleks et Eesti ökosüsteemide üldist seisundit parandada. Endiselt on meie kaitsealad killustatud ning rohekoridoride tuumalasid täidetakse tänasel päeval tuulepargiarendustega. Rääkimata metsade üleraiest, kuivendamisest, järjepidevast must-toonekurgede elupaikade hävitamisest, mille tagajärjel oleme sellest liigist Eestis ilma jäämas.
Eestis on täielikult puudu kumulatiivne mõjude hindamine kõikidele arendustele ning tööstuse huve täitvatele tegevustele, mis hetkel käimas on. Me ei tea, mis tagajärjed toob meile massiivne maismaatuuleparkide loomine, metsade üleraie, võimalik fosforiidikaevandamine ning kaitseväe harjutusväljade intensiivne laiendamine kokkuvõtvalt. Kui me ei hakka vaatama suurt pilti ja jätkame juriidiliste detailide üle vaidlemist, võivad tagajärjed olla ettearvamatud.