Inimtegevuse mõju lindudele ei ole Eestis ega mujal maailmas vähenemas. Üha laienevad asulad, klaaspindade rohkus ja valgusreostus ohustavad lindude elu ning sigimist, samal ajal kui mõned liigid on suutnud linnakeskkonna enda kasuks tööle panna. Eesti Ornitoloogiaühingu teaduskonverentsil „Kuidas läheb Eesti lindudel?“ kõlanud ettekanded näitasid, et lindude kaitsmiseks ei piisa üksnes traditsiooniliste looduslike elupaikade taastamisest, vaid tähelepanu tuleb pöörata ka inimese kujundatud keskkonna varjatud ohtudele.
16. oktoobril Tallinnas toimunud konverentsil käsitleti muu hulgas linnastumise mõju lindudele, hoonete klaaspindadest põhjustatud kokkupõrkeid, valgusreostust, röövlindude kohanemist linnakeskkonnaga ning Eesti kahlajate arvukuse langust. Ettekannetest joonistus välja mitmetahuline pilt: inimtegevus võib ühele liigile luua uusi võimalusi, kuid teisele tähendada elupaikade kadumist või pesitsemise ebaõnnestumist.
Üheks suureks ja sageli alahinnatud ohuks on hoonete klaaspinnad. Tavaliselt seostatakse lindude kokkupõrkeid eelkõige kõrgete klaasfassaadidega pilvelõhkujatega, kuid Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitse spetsialisti Kunter Tätte ettekanne näitas, et tegelikkuses hukkub palju linde ka madalate elu- ja ärihoonete akendega kokku põrgates.
„USA-s tehtud uuringud demonstreerivad, et pea pooled kokkupõrgetest toimuvad hoopis ühe- kuni kolmekorruseliste elumajade akendega ja pisut üle poole kuni 11-korruseliste ärihoonete ja 4–11-korruseliste eluhoonete klaaspindadega,“ selgitas Tätte. „See tulemus viitab, et ka meil siin Eestis, kus valdavalt on levinud madalhoonestus, võib eeldada laialdast klaaspindadest tingitud lindude hukkumist. Seda kinnitab ka meie talvise aialinnuvaatluse osalejate seas läbi viidud küsitlus.“
Klaaspindade ohtlikkus tuleneb sellest, et linnud ei pruugi läbipaistvat klaasi takistusena tajuda. Peegeldavad aknad võivad aga jätta mulje ümbritseva maastiku jätkumisest, mistõttu lendab lind otse vastu hoonet. Probleem puudutab seega mitte ainult suuri linnakeskusi, vaid ka eramuid, korterelamuid ja väiksemaid ärihooneid. Lindude kokkupõrgete vähendamiseks on võimalik kasutada akendele paigaldatavaid nähtavaid mustreid ja muid lahendusi, mis muudavad klaaspinna lindude jaoks paremini tajutavaks.
Teine üha kasvav, kuid sageli märkamata jääv probleem on valgusreostus. Kaasaegsed linnad ja asulad on öösiti järjest valgemad ning kunstlik valgus muudab lindude ja nende saakorganismide loomulikku elurütmi. Konverentsil viitas linnuökoloog Marko Mägi Euroopa linnalindude uuringule, mille järgi väheneb suurema valgusreostusega piirkondades märgatavalt putuktoiduliste ja kõigesööjate lindude liigirikkus.
„Euroopa linnalindude uuringust selgus, et putuktoiduliste ja omnivooride liigirikkus langeb märgatavalt suurema valgusreostusega paikades,“ ütles Mägi. „Kuigi Eestis on võrreldes muu Euroopaga valgusreostusega lood paremad, on see ka meie väikeses Eestis üha kasvav probleem.“
Kunstlik valgus võib mõjutada lindude orienteerumist, rännet, toitumist ja pesitsemist. Samuti muudab see putukate käitumist ning arvukust, mõjutades seeläbi lindude toidubaasi. Seega ei piirdu valgusreostuse mõju üksnes nende liikidega, kes ise öösel aktiivsed on, vaid võib muuta laiemalt kogu linnalooduse toimimist.
Linnastumine ei tähenda siiski kõigi linnuliikide jaoks üksnes ohtude suurenemist. Mõned liigid suudavad leida uues keskkonnas sobivaid võimalusi, mida varem poleks osatud oodata. Jaan Grosbergi esitletud GPS-telemeetria uuring käsitles kanakulle, kes elavad tavapäraselt pigem metsades. Uuring näitas, et ka tihedalt asustatud kortermajade piirkond võib osutuda sellele röövlinnule sobivaks elupaigaks ja jahimaaks. See kinnitab, et lindude kohanemine linnakeskkonnaga on keerukam, kui võiks arvata, ning pelgalt elupaiga välise ilme põhjal ei saa alati otsustada, kas see on linnuliigile sobiv või mitte.
Lindude olukorra keerukust näitab ka Eesti kahlajate arvukuse jätkuv langus. Kahlajad on enamasti madalate märgade alade ja rannaniitude linnud, kelle pesitsemine sõltub sobivate elupaikade säilimisest ning sellest, kas pesad ja pojad suudavad üle elada kiskjate rünnakud.
Amaranta Adojaani ettekanne tõi esile, et rannaniitude taastamisest ja korrapärasest hooldamisest üksi ei piisa kahlajate arvukuse vähenemise peatamiseks. Praegu on üks peamisi probleeme kisklusest tingitud madal pesitsemisedukus. Isegi kui lindudele sobiv niiduelupaik taastatakse, ei pruugi see tagada populatsiooni taastumist, kui suur osa pesadest ja poegadest hävib enne, kui linnud jõuavad järglased üles kasvatada.
Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu sõnul näitas konverents, et mõned linnuliigid võivad tõesti linnastumisest võita, kuid üldpilt nõuab märksa jõulisemat tegutsemist inimtegevuse negatiivse mõju vähendamiseks.
„Tõsi, mõni liik võib tõesti urbaniseerumisest võita, kuid laiemat pilti vaadates tuleb tõdeda, et Eesti lindude olukorra parandamiseks on vaja ikkagi astuda konkreetseid samme inimtegevuse negatiivsete mõjude piiramiseks või vähemalt leevendamiseks,“ ütles Võhandu. „Enamasti on lahendused ka olemas, kuid probleeme on eelkõige väheses motivatsioonis neid rakendada ning teaduspõhiseid otsuseid teha.“
Eesti Ornitoloogiaühingu 16. oktoobril Tallinnas korraldatud teaduskonverents toimus Tallinna linna toetusel. Konverentsi „Kuidas läheb Eesti lindudel?“ ettekannete salvestused on kättesaadavad ornitoloogiaühingu YouTube’i kanalil.
