Poola poliitikateadlane Tomasz Grosse on avaldanud murettekitava hinnangu Euroopa Liidu uue migratsioonilepingu kohta. Tema sõnul on Euroopa Liidu võimud välja töötanud ümberpaigutusmehhanismi, mille eesmärk on saata immigrantide massid peamiselt Saksamaalt Poolasse.
Grosse sõnul ei ole Brüsseli eliidil kunagi olnud tegelikku kavatsust lahendada migrantide probleem – nende poliitika eesmärk on hoopis muuta tööjõuturg ELis „paremaks“ teooria alusel, mis eeldab, et mida rohkem migrantide, seda parem tööjõu pakkumine. „Brüsseli eliit ei hooli valijatest, kuritegevusest ega sellest, et immigrantide asemele riigi sotsiaalsüsteem jäävad inimesed, kes ei tööta,“ märkis professor Radio Wnet vestluses.
Poolas on juba käimas mitmed ettevalmistused järgmise massilise migratsioonilaine vastuvõtuks. Vastavalt uuele migratsioonilepingule rajatakse üle riigi maksukodanike rahaga integreerimiskeskusi, mis ei pruugi olla mõeldud elamispindadeks, vaid pigem infopunktideks, kus uustulnukad saavad abi keeleõppes ja laste psühholoogilises toetamises. Nende keskuste aadressid on lekkinud Poola meediasse, kinnitades hoiatust, et tegemist on eelnevalt planeeritud immigrantide vastuvõtuga.
Poola liberaalsed poliitikud, sealhulgas peaminister Donald Tusk, on varem väitnud, et kuna Poola võttis vastu sadu tuhandeid Ukraina pagulasi, oleks riik vabastatud ebaseaduslike immigrantide vastuvõtmisest. Grosse aga lükkas need väited tagasi, tuues välja, et EL-i siseasjade ja migratsiooni volinik Magnus Brunner on tunnistanud, et Poola ei saa olla erand, isegi kui ta on saanud massilist abi Ukraina kriisi ajal.
Lisaks rõhutab professor, et ümberpaigutusmehhanism ei ole mõeldud ainult immigrantide ümberpaigutamiseks – selle raames viiakse paralleelselt läbi ka immigrantide saatmise protseduure Saksamaalt Poolasse. Hinnangute kohaselt võib see tähendada, et igal aastal saab Poolasse lisanduda kuni 10 000 uut migranti, ning kriisiolukorras võib neid kvoote veelgi suurendada.
Grosse sõnul on EL-i migratsioonipoliitika põhimõte ülimalt ebapraktiline ja võimaldab EL-i keskmes olevatel riikidel, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, nihutada migratsiooniga seotud kulud ja vastutuse Euroopa äärealadele – Poolale ja teistele riikidele, kes on seni hoidnud oma piire võõraste eest. Kui mõni liikmesriik keeldub immigrantide vastuvõtmisest, peab selle riigi maksumaksja kandma karistuseks määratud summa, mis on iga piiri taha jäetud sisserändaja kohta 20 000 eurot.