The Timesi ajakirjaniku Oliver Moody 2025. aastal ilmunud teos “Baltic: The Future of Europe” („Baltikum: Euroopa tulevik“) on veenvalt argumenteeritud ülevaade Läänemeremaadest, milles autor väidab, et just nendes visa vaimuga, vastupidavates ja sageli alahinnatud rannikuriikides põleb Euroopa vaim kõige eredamalt.
Moody väidab, et pärast sõja algust Ukrainas on Läänemeremaad – mõistetuna siin laiemalt kui Eesti, Läti ja Leedu kõrval ka Soome, Poola ja Rootsi – sõnastanud ja ellu viinud positiivse visiooni sellest, kuidas Euroopa võiks taas võtta initsiatiivi. Tema sõnul pakuvad need riigid pilti Euroopast, mis oleks lootusrikkam, enesekindlam oma väärtuste kaitsel, teadlikum, tehnoloogia võimalustele avatum, oma tugevustes kindlam ja vähem hirmude poolt pärsitud. Nagu luuletaja Robert Graves kunagi iseloomustas surevat Rooma impeeriumi, väidab Moody, et „Euroopa mäda puu elab veel vaid oma koores“ – ja just see koor on Baltikum.
Kuigi raamat käsitleb lisaks Baltimaadele ka Soomet, Taanit, Poolat ja Saksamaad, pöördub fookus ikka ja jälle tagasi Eestile, Lätile ja Leedule. Moody sõnul on Baltimaad kaua jäänud Lääne kujutlusvõime äärealale, kuigi tegelikult asuvad nad Euroopa südames. Tänapäeval on geopoliitiline raskuskese nihkumas ida poole ning Läänemeri on muutumas üheks peamiseks sõlmpunktiks Euraasia võimuvõitluses.
Balti riikide tänane positsioon on välja teenitud läbi raske ja verise ajaloo. Eesti, Läti, Leedu ja Poola on pidanud 20. sajandi jooksul üle elama nii bolševike revolutsiooni, kodusõja, lühikese iseseisvusperioodi, Saksa ja Nõukogude okupatsiooni, kümnenditepikkuse Moskva võimu kui ka hilisema lahtirebimise tsivilisatsioonilisest ja majanduslikust sõltuvusest. Soome püsis iseseisvana vaid tänu Talve- ja Jätkusõjas Punaarmee vastu osutatud visale vastupanule. Skandinaavial on olnud vähem traagiline ajalugu, kuid sajanditepikkused konfliktid Venemaaga ei ole ka neid jätnud puutumata.
Püsiv oht Läänemere ääres on endiselt Venemaa – riik, millel on regioonis lühim rannajoon, ent suurim tagamaa. Moody kinnitab, et tema raamat räägib „iidse heitluse naasmisest Venemaaga Balti ülemvõimu pärast, sellest, kuidas Lääs saab selles võita ning miks see heitlus määrab Euroopa ja Lääne tuleviku.“
Eestit nimetab Moody möödunud aasta Euroopa edukaimaks väikeriigiks. Ta kiidab Eesti haridust (kõrged PISA tulemused), läbipaistvust (samal tasemel Kanadaga) ja tehnoloogiasektorit. Tema sõnul oskab Eesti strateegiliselt kiiresti suunda muuta – ning mõistab, et ühiskonna kaitsmine tähendab enamat kui vaid varjendeid ja relvi. Samas osutab ta rahulolematusele sisepoliitiliste skandaalide ja konfliktidele kohalike venelastega. Läti puhul keskendutakse venekeelse elanikkonna identiteedikriisile, Leedu puhul tunnustatakse välispoliitilist julgust, eriti suhetes Taiwaniga.
Soome saab Moodylt tunnustuse vastupidavuse, kainuse ja pikaajalise mõtlemise eest. Paljud NATO värsked arusaamad ühiskondlikust vastupanuvõimest on Soomes olnud normiks aastakümneid. Taani puhul on fookuses Läänemere keskkonnakaitse, sealhulgas mured veealuse taristu turvalisuse pärast.
Poola esindab tõusvat piirkondlikku suurvõimu, kes näeb end kaitsjana Venemaa agressiooni vastu. Poola soovib olla Euroopa juhtriik Saksamaa ja Prantsusmaa kõrval, kuid samas pürgib ka piirkondlikuks liidriks – mis ei pruugi teistele meeltmööda olla. Ajalooliselt on Poola olnud pigem sisemaine jõud, kuid nüüd hakkab see tõsiselt pöörduma Läänemere poole.
Saksamaa osas märgib Moody sisepoliitilist nihet – sealhulgas Ukraina toetamist ja vägede paigutamist Leetu.
Laiemas plaanis väidab Moody, et Euroopa äärealade väikeriigid on saamas NATO ideoloogilisteks eestvedajateks. Küsimus on, kas Lääne suurriigid suudavad neid kuulata ja maailma nende silmade läbi näha.
Täna peab Venemaa Euroopa vastu varisõda. On viiteid, et sellele võivad järgneda sõjalised sammud, kuigi enamik analüütikuid ei usu, et Venemaal oleks praegu veel võimekust NATO vastu sõdida. Küll aga võivad ähvardused ja hübriidtegevused kasvada. Moody hinnangul on oht, et Venemaa võib enne 2030. aastat omandada nii motiivi kui võime NATO vastu sõdimiseks, väga tõsine.
Baltimaade hoiakut Venemaa suhtes peab ta realistlikuks – just seetõttu, et ajalugu on neile ikka ja jälle õiguse andnud. Üks olulisemaid õppetunde, mida Läänemere piirkond ülejäänud maailmale pakkuda saab, on mudel, kuidas kultuurilisi erinevusi säilitades tegutseda ühtsena. Moody viitab nn minilateralismile – väikeriikide koostööle, mis suudab ületada suurte rahvusvaheliste organisatsioonide halvatust.
