23. august on eestlaste, lätlaste ja leedulaste jaoks päev, mil meenutame korraga nii kaotatud vabadust kui ka rahvusliku tahte jõudu selle taastamisel. Täna möödub 37 aastat Balti ketist – 1989. aasta 23. augustist, mil kaks miljonit inimest ulatasid üksteisele käed, moodustades üle 600 kilomeetri pikkuse inimketi Tallinnast Riia kaudu Vilniuseni. Balti kett kuulub täie õigusega 20. sajandi võimsaimate rahvusteadvuse väljenduste sekka.
Täpselt 50 aastat varem, 23. augustil 1939, sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa Molotovi–Ribbentropi pakti, mille salaprotokollid jagasid Ida-Euroopa kahe suurriigi mõjusfäärideks. See sai ajendiks Teisele maailmasõjale ja Baltimaade okupeerimisele bolševistliku terrorirežiimi poolt. Järgnes iseseisvate riikide lammutamine, repressioonid, küüditamised, vangistamised ja ühiskonna allutamine kommunistlikule diktatuurile.
Kuid okupatsioon ei muutnud Baltimaid Nõukogude Liidu loomulikuks osaks. Säilis rahvaste enesemääramisõigus ja riiklik järjepidevus. See sai eriti oluliseks 1980. aastate lõpul, kui Balti rahvad hakkasid taas avalikult nõudma oma õiguste tunnustamist.
Aastakümneid oli Nõukogude võim püüdnud kujundada ametlikku narratiivi, mille järgi olid Baltimaad 1940. aastal justkui vabatahtlikult Nõukogude Liiduga ühinenud. Kuid rahvuslik mälu ei allunud propagandale.
1980. aastate teisel poolel hakkasid Nõukogude Liidus toimunud reformid avama ruumi teemadele, millest avalikult rääkimine oli varem olnud ohtlik. Balti rahvad kasutasid seda võimalust. 23. augustil 1987 toimusid Tallinnas, Riias ja Vilniuses Molotovi–Ribbentropi pakti aastapäevale pühendatud meeleavaldused. 1988. aastal muutusid need juba palju suuremaks.
Eesti, Läti ja Leedu rahvuslikud liikumised hakkasid oma tegevust koordineerima. Üha selgemaks sai, et tegemist ei ole enam üksikute teisitimõtlejate või väikeste ringkondade protestiga. Kolm rahvust oli ärkamas.
23. augustil 1989 kell seitse õhtul seisid eestlased, lätlased ja leedulased üksteise kõrval. Inimkett kulges Tallinnast läbi Riia Vilniuseni. Osalejate täpset arvu pole võimalik tagantjärele kindlaks määrata, sest toonased allikad annavad erinevaid hinnanguid. Reuters hindas osalejate arvuks umbes 700 000 Eestis, 500 000 Lätis ja 1 000 000 Leedus. Nõukogude ametlikud andmed olid muidugi teistsugused.
Ent kõige olulisem polegi osalejate täpne arv, vaid tõsiasi, et miljonid inimesed otsustasid ühel ja samal hetkel oma käed ühendada. See oli rahumeelne rahvusliku tahte demonstratsioon. See oli sõnum kogu maailmale: Baltimaade rahvad nõudsid õigust taas iseenese saatust määrata.
Eesti, Läti ja Leedu rahvuslikud liikumised rõhutasid sellega rahvusvahelisele üldsusele, et Balti küsimus ei ole Nõukogude Liidu „siseasi“. Tegemist oli rahvusvahelise õiguse küsimusega, kas suurriik võib vägivalla ja surve abil hävitada väikese riigi iseseisvuse ning kuulutada selle hiljem enda territooriumi loomulikuks osaks. Tallinnast, Riiast ja Vilniusest pärit sõnum jõudis Berliini, Stockholmi, Pariisi, Londonisse, Washingtoni ja mujale.
24. detsembril 1989 astus Moskva lõpuks sammu, mida Baltimaade rahvuslikud liikumised olid nõudnud. NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistis hukka 1939. aasta salaprotokollid ja tunnistas need õiguslikult põhjendamatuks ning kehtetuks nende sõlmimise hetkest. See oli oluline murdepunkt – Balti rahvad olid sundinud Nõukogude võimu tunnistama, et ametlik ajalookäsitlus ei olnud enam kaitstav.
Balti keti 37. aastapäeva meenutades tasub mõelda sügavamalt rahvuse tähendusele. Rahvus kannab endas keelt, kultuuri, ajaloomälu, ühist saatust ja tahet seda pärandit edasi kanda. Okupatsioonivõim võis üle võtta riigiasutused, saata inimesi Siberisse ja täita linnad võõra võimu sümbolitega. Kuid võõrvõim ei saanud muuta eestlast, lätlast ega leedulast venelaseks. Rahvus säilis, ja kui ajalooline võimalus saabus, astus ta uuesti poliitilisele lavale.
