Loe kõiki osi siit.

Mahno ülesandeks sai likvideerida valged Donbassis, Mariupoli sadamas ja Berdjanski suunal. Sealkandis tegutses 1918. aastal Prantsusmaa laevastik, mis toetas vabatahtlike valgete armeed, Krimmis aga asus sel hetkel ka ataman Grigorjevi rohekaartlaste brigaad.

Melitopoli peale tungides lõi ühenddiviis valgete väed kaheks, Mahno väed võtsidki 1919. aasta märtsis Berdjanski ja Melitopoli. Kaks päeva enne Melitopoli langemist tulistas Prantsusmaa laevastik reidilt Mahno vägesid ning saatis maale dessandi. Pärast läbirääkimisi sõlmisid pooled ühepäevase rahu, mille jooksul prantslased evakueerisid sadamast alused koos põgenike ja materiaalsete väärtustega. Linna võttis Mahno 9. Kreeka polk, kohalikest kreeklastest, kes olid juba Skoropadskõi vastu võidelnud.

Punaarmeele oli järgnevalt oluline kiire rünnaks Donetski ja Luhanski suunas, mille pidid sooritama 13. ja 8. armee, Mahno väed 13. armee paremal tiival Donbassile. Paar päeva enne kavandatavat suurrünnakut tegi kindralleitnant Viktor Pokrovski valge korpus ennetava rünnaku 8. armee positsioonidele ja sundis seda taganema Luhanskist põhja. Jekaterinoslavist tuli 13. armeele appi 9. diviis Ukraina rindelt, ent samal ajal ründas valgete 1. Kaukaasia ratsaväediviis Škuro 2000 mehega ja 9. diviis põgenes, jättes Mahno brigaadi tiiva kaitseta.

Mahno 12 000 tääki, 600 ratsaväelast, neli suurtükki ja soomusrong jätkasid aga pealetungi. Ilmselgelt arvestatav jõud, mida punased hädasti vajanuks, ent samas ka ähvardav, kuna anarhistid korduvalt keeldusid tunnistamast ühtegi võimu, sealhulgas ka punaste oma.

Punased olid määranud tollase siseasjade rahvakomissari Klimenti Vorošilovi Mahno salkasid reorganiseerima ja käskis staabi Huljaipole külast suuremasse asulasse tuua. Mahno saatis ta pikalt. Lisaks rekvireerisid anarhistid omavoliliselt raudteel tarbe- ja toidukaupasid.

Kui rinne oli 1919. aasta aprilliks stabiliseerunud, otsustas Kreml mahnovštšina likvideerida. Siiski tuli eelnevalt maha suruda üks teine, rohekaardi atamani Griorjevi vägi Ukraina paremkaldal. Atamanil oli vägesid 15 000 võitleja jagu, kellega ühinesid mässu käigus veel 8000.

Mässu põhjuseid oli ilmselt rohkem, ent talupoegi ärritas enim toiduainete rekvireerimine punaste poolt. Täpselt see, mida enne oli hetman ja okupandid teinud. Punased andsid käsu Mahno vägedele Grigorjevi mäss likvideerida, kuna endil neil selleks jõude polnud. Mahno süüdistas Grigorjevit avantüüris, ent pidas selle põhjustajaks punaste käitumist. Ühtlasi teatas ta, et tema revolutsiooniline süda ei luba rinnet maha jätta, et tegeleda tolle vastuhakuga.

Trotski süüdistas Mahnod allumatuses ning käskis maha lasta Mahno staabiülema ja seitse komissari. Mahno ise suutis lähimate kaaslastega varjuda. Samal ajal jätkas enamus tema vägedest 14. armee koosseisus võitlust valgetega.

Vahepeal olid punased ka Grigorjevi mässust jagu saanud (saates seda maha suruma 30 000 võitlejat, lõid Grigorjevi välja Krementšukist ja purustasid seejärel mässajad, kes püüdsid rünnata Kiievit) ning ataman koos oma allesjäänud 3000 mehega ühines Mahno vägedega, kuigi mitte kauaks. Kahe liidri poliitiline orientatsioon oli liiga erinev.

Põhjusega või ilma kahtlustas Mahno Grirorjevit sidepidamises Denikiniga ja väidetevalt olla mahnolased sideohvitserid kahe kirjaga kätte saanud. Kahe liidri kohtumisel juuni lõpus lasid mahnolased Grigorjevi maha. Seejärel üritasid bolševikud 1919. aasta detsembris Katerinoslavis paiknenud Mahnod mürgitada ja linn üle võtta, aga vandenõu paljastus ja anarhistid lasid selles osalenud maha.

Samal suvel sai osa Mahno endisest brigaadist, mis punakaardi laskurdiviisina Denikiniga edasi võitles, lüüa ja taganes Hersoni.

Veel 20 000 mahnolast, kellest paljud haavatud, kohtusid septembris Umani linna all Tšerkassõis Ukraina Rahvaarmee vägedega. Poolte vahel valitses teineteisemõistmine, mistõttu sündis lepe võidelda ühiselt valgekaartlastega, lisaks said anarhistid rahvuslastelt 125 000 padrunit tasuta ja 575 000 padrunit 50 000 karbovanetsi eest. Üle 3000 anarhistliku võitleja sai ka rahvuslike vägede laatsaretti.

Kuu lõpus sattusid anarhistid piiramisrõngasse, kust murdsid välja Jekaterinoslavli suunas.

Tol hetkel oli Mahnol neljas korpuses: Donetksis 15 500 tääki, 3650 saablit, 16 kahurit ja 144 kuulipildujat; Asovi omas 21 000 tääki, 385 saablit, 16 kahurit ja 176 kuulipildujat; Jekaterinoslavi korpuses 29 000 tääki, 5100 saablit, 34 kahurit ja 266 kuulipildujat ning Кrimmi vägedes 17 500 tääki, 7500 saablit, 18 kahurit ja 154 kuulipildujat. Igati arvestatav jõud kaotusseisundist hoolimata, ent lisaks oli reservis kuulipildurite polk (700 kuulipritsi), ratsabrigaad (3000 saablit), lisaks abiteenistust 20 000 inimese jagu. Kokku 103 000 tääki, 20 000 saablit, 1435 kuulipilduja ja 84 suurtükki.

Krimmi vallutamisel punaste poolt tungis ülestõusnute/anarhistide Krimmi ratsakorpus koos kuulipildurite polguga tungis 1920. aasta novembris Wrangelli tagalasse, olles eelnevalt purustand kindral Barbovitši ratsakorpuse, misjärel ei suutnud Kutepovi väed enam Punaarmeed kinni hoida. Poolsaar langes bolševike kätte. Sellest hoolimata oli punastel “musta kaardi” suhtumine teada ning anarhistlike vägede likvideerimiseks kasutas Lõunarinde punakaart 350 000 võitlejat viies armees, soomukite, soomusrongide kahuri- ja lennuväega.

Ligi aasta suutis Mahno taganedes korraldada reide punaste territooriumile. Alles 1921. aasta juunis said ülestõusnud lõplikult punastelt lüüa ja sügiseks oli “mahnovštšina” lõppenud. Mahno ületas Dnestri, siirdus Rumeeniasse ja jäi pagulusse elu lõpuni. Kokkuvõtteks oli Mahno suurimaks teeneks Krimmi vallutamise kõrval tema löök Denikini tagalasse valgete pealetungides Moskvale. See sisuliselt nurjas operatsiooni, nagu Denikin ise hiljem meenutas.