Loe kõiki osi siit.
Rohe-puna-mustad partisanid
Sellest, kui keeruline oli toona olukord Krimmi poolsaarel, annab aimdust üks valgete ohvitseride mäss kapten Nikolai Orlovi juhtimisel oma väejuhatuse vastu.
Maailmavaateliselt väga kirju seltskond tundis mõningast poolehoidu esseeridele. Kui mäss läbi ei läinud, põgenes Orlov mägedesse krimmitatarlastest “roheliste” ehk talupoegade omakaitseliste ülestõusuvägede juurde.
Samal ajal tegutseski Wrangeli tagalas puna-rohekaardi ülestõusuarmee 1920. aasta augustist novembrini, mis sai alguse üheteistkümne punase, parteitu ja anarhistist meremehe dessandist valgete tagalasse.
Tollest dessandist võttis osa ka kommunistist hilisem polaaruurija Ivan Papanin.
Puna-anarhist Foma Matvejevitš
Dessanti juhtis anarhist Aleksei Mokrousov alias Foma Matvejevitš, kes oli juba 1905. aasta revolutsiooni ajal Donbassi kaevuritest anarhistliku relvasalga loonud. Sai sealt mässus osalemise eest kinga ja 1908. aastal asus Helsingis juba torpeedokaatri madrusena Balti laevastiku teenistusse.
Neli aastat hiljem arreteerisid võimud ta punapropaganda eest, ent põrandaaluste abil põgnes Rootsi. Seikles laevadel erinevate Euroopa riikide vahel, samuti Lõuna-Ameerikas ja Austraalias.
Venemaale naasis Matvejevitš Veebruarirevolutsiooni järel ja sai anarhistina Sevastopoli nõukogu liikmeks. Oktoobripöörde ajal vallutas ta Petrogradis Balti laevastiku meremeestega telegraafikeskjaama.
Sama aasta lõpus lõi Krimmis Mustamere laevastiku revolutsioonilise 2500-mehelise relvaüksuse Ukrainas, Donis ja Krimmis nõukogude korra kehtestamiseks. Lõi Kaledini vägedega edukalt lahinguid Mariupolis, Taganrogis ja Rostovis.
Valge-kasakate rünnakute eest taandus Matvejevitš Krimmi, kus teostas punaterrorit – Feodossias tappis kümneid vangilangenud ohvitsere.
Hersonis tuli 1918. aasta kevadel aga võidelda Saksa jõudude vastu. Septembris sai Matvejevitš raskelt haavata, kui keegi viskas ta autosse granaadi. Ta tegi koostööd Nestor Mahno anarhistidega, ent pärast lõpliku üleminekut punaste poolele võitles Mahno vastu.
Lõunavägede punakaardi komandörina võitles Matvejevitš 1919. aastal Petljura vastu ja oktoobris võttis Kiievi. Seejärel, 1920. aasta juulist juhtiski toda puna-rohelist ülestõusuarmeed Wrangeli tagalas.
Matvejevitš võitles ka 1936.–1937. aastail Hispaania kodusõjas, olles Aragoni rinde komandöri nõunik.
Kuigi Orlov oma mässulistega ei äratanud “rohelistes” usaldust, läksid sageli valgekaartlastest desertööridest kasaka ja muud üksused roheliste poole üle tervete gruppidena. Nii läksid üle Saki külast 30 kasakat koos kuue ohvitseriga, kes kaks kuud röövis mägedes, et seejärel amnestia vastu tagasi Wrangeli leeri minna.
