Loe kõiki osi siit.
Polkovnik Aleksandr Bleiš oli sünnipärane aadlik ja riiginõuniku poeg. Ta astus ilmasõtta 146. Tsaritsõni jalaväepolgus, paar kuud hiljem aga sai 294. Berezinski polgu staabikapteniks. Sai haavata ja korduvalt ka ordeneid vapruse eest, kuni 1917. aasta suvel sai 2. Orenburgi löögipataljoni komandöriks Edelarindel. Järgmisel aastal osales Lõuna-Venemaal Vabatahtlike armees kindral Sergei Markovi 1. ohvitseride rügemendis. Sai 1918. aasta sügisel Stavropolis ja 1919. aasta kevadel Donbassis taas haavata. Osales sellest hoolimata 1919. aasta juulis Denikini suurrünnakus Moskvale. Kavatsus oli rünnata suurjõududega lääne suunas, võtta Saratov ja teised strateegilised linnad, ning seejärel lõpliku eesmärgi, Moskva peale minna.
Punaste rinne kukkuski 18. augustil Novorossijas kokku ja nende 12. armee sattus “kotti”. Valged võtsid ära Odessa ja Kiievi, kuid punased alustasid vastupealetungi, mille Kaukaasia armee siiski koos vabatahtlikega purustas ning jõudis Tsaritsõni. Samal ajal Doni väed ületasid jõe ja lõid punased veelgi kaugemale läände.
Denikin lootis ühisrinde peale poolakatega, ent Poola riigi ja kaitsejõudude looja marssal Józef Piłsudski oli skeptiline valgekaartlaste hea tahte suhtes. Lõppeks võitlesid need jõud ju jagamatu impeeriumi eest, mis poleks tunnustanud Poola vastset iseseisvust. Pea septembri lõpuni oli rünnak edukas, langesid Brjansk ja Orjol. Vabatahtlikud võtsid Kurski.
Katastroofi äärel punased kavatsesid juba põranda alla minekut, aga oktoobri keskel ründas valgete tagalat Nestor Mahno pealuu ja musta lippu kandnud anarhistide revolutsiooiline-ülestõusu armee. Mahno reidide vastu tuli tuua osa vägesid rindelt tagasi ja samal ajal suutsid punased sõlmida rahu poolakatega ja Ukraina rahvavabariigi ehk Direktooriumiga ning selle sotsiaaldemokraadist juhi Sõmon Petljuraga. Nüüd sai Nõukogude Venemaa tuua Läti, Eesti ja Hiina punakaardi 62 000 võitlejat Denikini 22 000 vastu ning sügistalvel tuli valgetel jätta Kiiev, Harkiv, Donbass.
Tolle Markovi rügemendi polguga sooritas Bleiš novembris reidi isegi Solntsevosse, mis on päris Moskva külje all, et pääseda ümberpiiramisest, ent samal kuul haigestus tüüfusesse. Markovi rügemendist sai koguni diviis, aga polkovnikuks tõusnud Bleiš ise suri haiguse tagajärjel 1920. aasta märtsis Novorossijas, nagu venelased seda Ukraina osa nimetama kipuvad.
Markovi vägede sümbolit, mis kujutab valget diagonaalset risti üle musta – kasutavad Vene vabatahtlikud, kes võitlevad 2022. aastast Ukraina poolel.
Markovi polgu hüüdnimeks oli “mustad pagunid”, nende lipp oli valge Andrease rist ehk diagonaal üle musta. Kuigi ohvitseride roodust Novotšerkasskis 1917. aasta novembris sündinud ju kiiresti kolme pataljonini kasvanud eliitüksus formeerus löögiüksustele sarnastel (tegelikult oli selles üksuses ka eraldi Kaukaasia ratsaväediviisi löögidivisjon ning isegi mereväelaste rood, veelgi hiljem junkrute eriotstarbeline üksus) põhimõtetel, ei kandnud see väeosa oma lipul, pagunitel või käistel pealuid.
Junkrute pataljonis oli üks väljapaistvamaid komandöre polkovnik Mstislav Mezernitski, kes lõi Petrogradis lahinguid punastega juba 1917. aasta oktoobris, murdis kuu hiljem välja Novotšerkasski, kus osales Kornilovi löögipolgus, hiljem partisaniüksuse juht.
Nikolai Skoblin: 1917. aastast Kornilovi vabatahtliku löögiüksuse staabikapten. Võttis osa Kornilovi Stepi- ehk Esimesest Kubani retkest, Teisest Kubani retkest, pealetungist Moskvale, Novorossijski evakuatsioonist, sai 1920. aasta märtsis isiklike teenete/omaduste eest 26-aastaselt kindralmajori aukraadi. Skoblin sai kaks korda haavata. Põhja-Tauria operatsiooni ajal oli juba diviisikomandör. Sealsamas tegi Kornilovi ratsadivisjoni isiklikult juhtides hulljulge vasturünnaku punaste pealetungivatele vägedele, mis võimaldas ülejäänud taganeval diviisil jälitavad vaenlased maha raputada. Selle käigus sai ta kaks korda haavata, mistõttu ei võtnud osa Perekopi kaitsest.
Valgete evakueerumisel Krimmist juhtis Skoblin Sevastopolis vägede laevadele laadimist. Kreekas Gallipoli laagris oli ta Kornilovi löögiüksuse komandör, ent sõitis koos polguga Bulgaariasse, kus valgete emigrantide juht parun Wrangel ta 1927. aastal sellelt kohalt vabastas, sest ooperilauljast abikaasa ringreiside kõrvalt tal oma üksuse jaoks just aega ei jäänud, aga paar aastat hiljem, kui Wrangel surnud oli, sai Pariisis endiste kindral Kutepovi polgu kornilovlastest ohvitseride ühenduse juhiks.
Emigratsioonis kahtlustasid erinevad ringkonnad erinevatele allikatele toetudes teda spionaažis nii NKVD kui ka Gestapo kasuks. Nii väidetavalt edastas just Skoblin III Reichi SD-välisluure ja sõjalise(vastu)luure juhi Walter Schellenbergi sõnul infot võimalikust vandenõust (või selle teostamisest) Stalini kõrvaldamiseks, milles osalenuks valgekaartlastest Vene emigrandid ja Wehrmachti kindralstaap.
Schellenbergi väitel, kes oli seejuures ise SS-brigaadiülem ning Relva-SS-i kindralmajor, olla Skoblin edastanud Saksamaa Riikliku Julgeolekuameti juhile, SS-Obergruppenführer Reinhard Heydrich (kuulsale Tšehhoslovakkia ja Böömimaa valitsejale) valedokumendid marssal Tuhhatševski kavatsetavast paleepöördest N. Liidus, mille tõttu Stalin tolle mehe oma suurpuhastuse käigus kiiresti kõrvaldas.
Teisalt taas olla ta NKVD tellimusel meelitanud lõksu emigratsioonis kindralleitnant Eugen Milleri (kodusõjaaaegse Põhja-Venemaa valgete vägede liidri ja paguluses Venemaa Sõjalise Liidu juhi), mistõttu õnnestuski nõukogude luurel ta salaja N. Liitu hukkamisele tarida. Skoblin põgenes Pariisi N. Liidu saatkonda, kuna Milleri korterisse jäi maha tolle viimane kiri, justkui olla teda oodanud ees kohtumine luureinfot pakkuvate Saksa ohvitserisega. NKVD aitas tal põgeneda Hispaaniasse, kus möllas kodusõda ja vabariiklaste käes olnud Barcelonas olla Skoblin pommirünnakus surma saanud. Ta naise, kelle ooperi-tuure mees luuretegevuse katteks kasutad, mõistis Prantsusmaa kohus vangi ja too suri seal 1940. aastal. On ka versioon, et Skoblini kõrvaldas (ilmselt nõukogude) luureteenistus ise.
Aleksandr Trušnovitš: Austria-Ungaris sündinud sloveen, kes ilmasõja päevil läks vabatahtlikult rindele, et venelase poolele üle minna. See ka 1915. aasta juunis Karpaatides koos teiste slaavlastest võitlejatega õnnestust. Organiseeris serblaste vabatahtlikku diviisi. Sai haavata ja oli haiglaravil Jekaterinoslavis, misjärel 1917. aasta juulist osales Kornilovi löögipolgu koosseisus lahingutes. Kui Kornilovi mässukatse 1917. aasta augustis läbi kukkus, jäi tšehhidest üksus Trušnovitši alluvuses ülemjuhatajale siiski truuks ja kaitsesid kuni arreteerimiseni Ajutise Valitusse poolt teda võimaliku kallaletungi eest.
Kodusõja ajal juhtis Trušnovitš kornilovlaste kuulipildujaroodu, aga 1919. aastal haigestus tüüfusse. Valged saatsid ta Itaaliasse ravile, ent põhjusel või teisel sealsed võimud ta vahistasid. Vabanedes reisis läbi Serbia, Bulgaaria ja Konstantinoopoli Venemaale, kus Taganrogis asus taas Kornilovi 3. polgu teenistusse. Sattus 1920. aastal punaste kätte vangi, põgenes ja elas Lõuna-Venemaal vale nime all (võttis ema perekonnanime), õppis isegi illegaalina meditsiiniinstituudis ja töötas arstina, kuni 1934. aastal sai Poola saatkonna kaudu endise Austria-Ungari kodanikuna NSVL-st väljasõiduloa Jugoslaaviasse.
Trušnovitš juhtis Belgradis emigrantliku Vene Solidaristide Rahvuslikku Allianssi, mis saatis muuhulgas oma agente Nõukogude Liitu põrandaaluseks tegevuseks. Sõja lõpul pages Trušnovitš Saksamaale, kus aitas Saksa poolel võidelnud Venemaa Rahvusliku Vabastamise Komitee vägede sanitariüksuseid. Õnnestus 1945. aastal pääseda Nõukogude Liitu saatmisest ning elas Lääne-Saksamaal 1954. aastani, kui nõukogude agendid ta röövisid. Mees osutas vastupanu ja väidetavalt Nõukogude Liidu okupatsioonialasse jõudis tema elumärkideta surnukeha.
Kindralmajor Anton Turkul: Eelnevalt ilmasõjas kolm korda haavata saanud staabikapten, astus 1918. aastal Drozdovski vabatahtlikku Rumeenia brigaadi. Drozdovski Doni retke tegi kaasa 2. ohvitseride roodu veeblina. Vabatahtlike armee ridades 1918. aasta sügisel teise Doni kampaania ajal oli Drozdovski 3. jalaväediviisi ohvitseride polgu roodukomandör. Sai jalga haavata. Tagasi teenistuses 1919. aasta algusest. Perekopi dessandi eduka läbiviimise eest sai 1920. aasta aprillis 27-aastaselt kindralmajoriks. Kaotas punaste käe läbi kolm venda. Krimmist evakueerumise järel organiseeris Gallipoli põgenikelaagris Drozdovski polgu isikukoosseisu.
1923. aastal läks Turkul Bulgaariasse, kus aitas Vene emigrantidega punaste mässu maha suruda. Hiljem elas Pariisis, kuni sealne riiklik julgeolek ta välja saatis. Veelgi hiljem elas Saksamaal ja osales 1944. aastal Vlassovi Venemaa Vabastamise Armee tegevuses, muuhulgas organiseeris ning juhtis 5000 venelasest vabatahtlikke brigaadi Austrias. Koosnes see kolmest polgust, millest üks Vene Vabatahtlike SS-polk “Varjaag” lõpetas 1945. aastal lahingutee Sloveenias, kust põgenes N. Liitu välja andmise eest Itaaliasse.
Liitlased hoidsid Turkuli sõja lõpust kuni 1947. aastani vahi all, seejärel elas mees Münhenis 1957. aasta augustil pärast operatsiooni suri. Juba sõja eel ja ajal liikusid Turkuli kohta kuuldused, et ta teeb kaastööd Briti, Jaapani, Saksa, Bulgaaria, Ungari ja Nõukogude luureteenitustega.
Vürst Nikolai Uhtomski, 1917. aasta juunist Kornilovi löögipolgu (algselt 8. armee löögiüksuse) formeerija ja adjutant. Ühines vabatahtlike armeega, osales Esimesel Kubani retkel. Seejärel teenis Kornilovi diviisis kuni evakueerumiseni Krimmist. Galliopoli laagris oli 1920. aasta detsembrini Kornilovi staabis ja 1925. aastast sama polgu ritmeister Bulgaarias.
Polkovnik Vasili Širjajev, aadlik, 1917. aastast Kaukaasia ratsaväediviisi surmadivisjoni komandör. Kodusõja ajal liitus sama divisjoniga vabatahtlike armeesse. Esimese Kubani retke ajal oli Markov ohvitseridepolgu 4. roodu komandör. Edasine saatus teadmata.
Kindralmajor Leonid Jankevski: sõtta läks 1914. aastal Soome 1. laskurpolgu 1. pataljoni komandörina. Öisel rünnakul vaenlase positsioonidele sama aasta novembris lõi kuue roodu ja nelja kuulipildujaga kahe pataljoni jagu vastaseid ning võttis 56 vangi. Järgmisel päeval lõi tagasi vaenlase neli ülekaalukat rünnakut. Järgmise aasta aprillis kordas ta analoogilist kangelastegu, võttes seekord vangi 11 ohvitseri, 750 võitlejat ja saagiks seitse kuulipildujat. Juhtis 1917. aastast Soome 1. laskurdiviisi löögipataljoni. Kodusõja ajal võitles Põhja-Kaukaasias. Emigreerus Kreekasse, kus juhtis Vene monarhistide ühingut Ateenas kuni oma surmani 1928. aastal.
