Loe kõiki osi siit.
1. järgu suurtükiväe kapten Pavel Šiško oli Vene–Jaapani sõja ajal 1904. aastal Vaikse ookeani laevastiku staabiohvitseri ülesannetes. Ta üritas kaks korda kaubalaevaga murda läbi jaapanlaste positsioonide blokaadis Port Arturisse, pardal laskemoon ja medikamendid. Tsushima lahingus langes Šiško vangi. Osales 1907. aastal Vladivostokis rahutuste mahasurumises. Väidetavalt seisis ta 48 tundi torpeedokaatri Tvjordõi sillal torpeedo lõhkelaengu ja haamriga, ähvardades laeva õhku lasta. Oht õhku lennata lepitas mässulise meeskonna ülejäänutega.
1915. aastal osales ta Kolka nina dessandis Liivi lahes. Surmapataljoni läks vabatahtlikult, astudes 1917. aasta suvel madrustest jalaväelaste ridadesse. Oktoobris sai ta 1. järgu kapteni aukraadi ja võttis üle surmapataljoni juhtimise. Sai Tagalahes viis korda haavata ja langes vangi. Osales Vabadussõjas/Vene kodusõjas Loodearmee tankipataljoni koosseisus. Emigreerus 1921. aastal USA-sse.
Insenerivägede porutšik (käsundusohvitser leitnandi ekvivalendis) Nikolai Kazagrandi osales Tagalahe operatsioonis surmapataljoni ohvitserina.
Pärast Vene armee kokkukukkumist suundus ta läbi Siberi kodu poole, kuid ei jõudnud sinna. Osales Siberis antibolševistlikus ohvitseride salaorganisatsioonis ja pärast ülestõusu algust organiseeris Siberi Armee ülemjuhataja Aleksei Grišin-Almazovi alluvuses 1. ohvitseride partisanisalga, mida asus juhatama. Salk läks 1918. aasta juulis lahingusse 72-mehelise koosseisuga.
Kuuenda stepilaskurpolgu koosseisus võitles partisanisalk 1918. aasta juulis Tjumenis ja Tobolskis. Septembris taganesid punased Uurali mägedes nende eest. Kazagrandist sai kapten ja 16. Siberi laskurpolgu ülem, sealt edasi novembris valitsuse vägede lahingukolonni ülem (millest järeldub, et tema teeneid hindas Koltšak isiklikult). Lahingus Võja raudteejaamas lõid vabatahtlikud tema juhtimisel puruks punaste 29. laskurdiviisi 3. brigaadi, võtsid tuhatkond vangi ja trofeeks kaks soomusrongi. Aasta lõpuks olid Põhja-Uuralid valgete käes.
Kazagrandi vallutas Permi ning 1919. aasta veebruariks lisaks 250 asulat, puhastades selliselt punastest „1000 ruutversta“. Tšernovskis võttis kolonn 1919. aasta 28. märtsil vangi 4750 punaarmeelast ja 10 komandöri, saades trofeedeks 11 kahurit ja 52 kuulipildujat. Võidukäigu tipuks oli Kazagrandi aprillis juba 18. Siberi laskurdiviisi komandör. Koosseis: kaks ründepolku, jäägripolk, 7. Siberi laskurdiviisi jäägripataljon ning ratsaväedivisjon. Diviisi oli ta sisuliselt ise oma initsiatiivil kokku pannud. Erimeelsuste tõttu ülemjuhatusega jäi Kazagrandi 1919. aasta juulis oma kohast ilma ja juhtis seejärel 2. armee üksusi. Sellest sai alguse ka Koltšaki valitsusvägede allakäik.
Kazagrandi üksus koos Jaroslavli antisovetliku ülestõusu juhi, kindralmajor Aleksandr Perhurovi, kasakatega võttis osa Jääretkest ehk Koltšaki suurest taganemisest itta 1920. aasta talvel. Kas vägede partisanivaimu tõttu või selle kiuste oli selleks ajaks desertööre juba nii palju, et see mõjus lahinguvalmidusele. Mööda Leena jõge ülesvoolu taganedes jäi Perhurovi-Kazagrandi üksus piiramisrõngasse ja andis alla, kuna punased lubasid isikkooseisu vabadusse lasta, mida nad muidugi ei teinud. Saatsid hoopis metsa sunnitööle Irkutski kubermangu.
Kuna enamik partisanivägede juhtidest olid endised Koltšaki ohvitserid, algasid peagi mitu kuud kestnud taigalahingud punastega. Seejärel tuli ülekaalukate vastaste eest Mongooliasse taganeda. Järgnenud sügis–talv Egiin-Goli ja Selenge kandis õnnestus üle elada vaid väheste kohalike Vene kolonistide abil. Väeüksus, mis marssis edasi lõunasse, oli 1921. aasta veebruariks kahanenud 200 meheni.
Kohtumisel Austrias Grazis sündinud, ent Hiiumaal üles kasvanud baltisakslasest „hullu“ või „verise paruni“ ja Mongoolia valitseja Roman (Robert) Ungern von Sternbergi vägedega pakkus Kasagrandi rünnakut Punaarmee vastu uute formeeritavate iseseisvate jõududega, mille edu seisnenuks ülestõusus kohalike elanikkonna seas ning uute vabatahtlike lisandumises. Ta ise oleks rünnanud oma vägedega Irkutski suunas. Kahjuks lõid punased ratsanikud ta üksuse juba piiril puruks ja taganeda tuli taas Mongooliasse.
Erimeelsused valgete seas viisid selleni, et ühe versiooni kohaselt lasi Ungern von Sternberg ta hukata, teise versiooni kohaselt aga olla ta jäänud vahele väärisesemete vargusel ja ilmselt paruni sõdurid ta kaigastega surnuks tagusid. Tõenäoline Kazagrandi surmapõhjus oli tahtmatus alluda Ungern von Sternbergile.
Oluline on, et parun ei allunud Koltšaki ega teiste valgete juhatusele, vaid võitles oma utopistlik-budistliku Euraasia ehk Tšingis-khaani riigi eest. Teadaolevalt pealuusümbolit ei tarvitanud. Kui, siis budistlikku pealuude-viisikut, mis sümboliseerivad viit inimlikku nõrkust/pattu.
Teisi surmapataljonlasi
Reveli surmapataljoni juht Vladimir Porohhin oli pärit Pihkva kubermangu aadlisuguvõsast. Sai 1916. aastal eduka täägirünnaku eest Georgi ordeni 4. järgu. Surmapataljoni komandöriks sai ta 1917. aasta suvel, osales Väinalinna lahingus sama aasta 10. juulil ja suri järgmisel päeval hospidalis haavadesse.
Kindralleitnant Peter von Glasenapp, kelle isa oli Riia ja Tallinna politseimeister, võitles nii vabatahtlike kui ka Loodearmee ridades. Juba 1915. aastal juhtis ta ilmasõjas rittmeistrina partisanisalka ning 1917. aasta märtsist novembrini 43. armee löögiüksust. Detsembris ühines ta vabatahtlikega Novotšerkasskis, osales Kornilovi–Denikini Kubani retkel, oli 1. ratsapartisanipolgu juht, 1918. aasta juulist 1919. aasta juunini Stavropoli sõjakuberner.
Ülevenemaalise valitseja admiral Aleksandr Koltšaki ja tema alluvuses tegutsenud Loode-Venemaa valitsuse juhi Nikolai Judenitši otsusel saabus ta oktoobris 1919 Narvasse juhtima Loodearmeed. Ühtlasi oli Glasenapp piirkonnakuberner, kelle käsul hakkas Gatšinas ilmuma valgkaartlaste ajaleht „Neeva-äärsed uudised“, mille esimeseks toimetajaks sai kuulus vene kirjanik Aleksandr Kuprin. Veidi hiljem oli Glasenapp ka Pihkva sõjakuberner ning võttis novembris tagasi astunud Judenitšilt Loodearmee juhtimise üle.
1920. aasta 24. veebruaril sõitis Glasenapp koos Judenitšiga Poola, kus sama aasta augustis juhtis 3. Vene armeed, mille formeeris esseerist ohvitser Boris Savinkov valgepoolakatele abiks sõjas Nõukogude Venemaaga. 1921. aastal püüdis Glasenapp Ungaris organiseerida punastevastast „Politseiarmeed“ endisest Austria-Ungari võitlejatest. Need katsed on ligilähedased Saksa freikorpside eesmärkidele. Seda enam, et punaste võim oli loonud ka lühiajalise Ungari Nõukogude Vabariigi. Glasenapp oli ühtlasi Petrogradi hõbedakassa viimane haldur.
Pärast Teist ilmasõda lõi Glasenapp Saksamaal USA okupatsioonitsoonis Vene emigrantide „Andrease lipu liidu“, mis luges end vangilangenud nõukogude kindrali Andrei Vlassovi juhitud Wehrmachti vabatahtlike formeeringu ROA (Venemaa Vabastamise Armee) järglaseks.
Mis puutub Vlassovisse, siis tema 50 000 nõukogude sõjavangi ning valge vene emigrandi ainus lahing (peale partisanivastase võitluse) toimus 1945. aasta veebruaris Oderi kaitsel, kestis mõned päevad ja lõppes taandumisega. Hiljem toetasid Vlassovi väed Praha ülestõusu sakslaste vastu.
Vlassovi üksused ei kandnud pealuud, nagu seda tegid paljud Waffen- ehk Relva-SS rahvuslikud vabatahtlike üksused – sealhulgas venelaste RONA (Venemaa Vabastamise Rahvuslik Armee) üksused näiteks Lokoti (autonoomses) Vabariigis, mille Saksa väejuhatus sõja ajal venelastele administreerida jättis. Juhtis seda moodustist (Waffen-Sturmbrigaden der SS) Waffen-Brigadeführer Bronislav Kaminski.
Hõbedast pealuusümbolit kandsid kõik SS-väeosad ja nende seas ka kõik rahvuslikul alusel vabatahtlikud formeeringud, mis III Reichi poolel võitlesid, seepärast pole erilist mõtet kõiki väeosasid ja -liike eraldi välja tuua. Nii palju kui oli SS-lasi, oli ka pealuid nende eristusmärkideks. Eraldi väärib mainimist ratsaväekindrali, SS-Obergruppenführeri ja väliatamani Helmuth von Pannwitzi XV kasakaratsaväe korpus. Poolas sündinud aadlik Pannwitz võitles vabatahtlikuna mõlemas ilmasõjas ning vabakorpuslasena Sileesias Poola separatistide vastu, osales Kappi putšis ning juhtis Weimari vabariigi päevil poollegaalset paramilitaarset Musta Reichswehri. Erinevate tapmisjuhtumitega seoses pidi Pannwitz korduvalt pagulusse minema.
Teise ilmasõja ajal juhtis ta kasakavägesid, mis allusid 1944. aastast Waffen- ehk Relva-SS-ile. Pealuusümbolit kandnud SS-kasakad võitlesid algul Ukraina ja Valgevene partisanidega, hiljem osalesid partisanitõrjel Jugoslaavias. Kord olid nad ühes musta värvi ja pealuud eelistanud kohalike Serbia tšetnikega, kord taas vastasleeris. Pannwitz alistus 1945. aasta mais Austrias brittidele, kes ta vastavalt liitlaste kokkuleppele venelastele üle andsid. Need muidugi poosid ta tribunali otsuse põhjal 1947. aastal üles.
