Loe kõiki osi siit.

Vene surmapataljon Muhu saarel Saksa surmaratsanike vastu

Tallinna Surmapataljoni (Ревельский морской батальон смерти), mis koosnes Tallinnas seisnud sõjalaevade madrustest ja mida juhtis 1. järgu kapten Pavel Šiško, saatis Venemaa väejuhatus teiste relvajõudude seas Tagalahe dessanti takistama. Selle üksuse nimeks on teiste kirjakohtade järgi ka Tallinna Üksik Mereväe Surmapataljon.

Sisuliselt oli see ka ainus üksus, mis üritas sakslastele tõsist vastupanu osutada ja kaitses mitu päeva Saaremaad ning Muhu saart ühendavat Väinatammi ehk toonase militaarse nimega Zinovjevi silda Muhu poolt. Kuigi Saaremaal viibisid kahe Vene diviisi polgud, ei asunud jõud kaitsele; suurtükipatareid kas ei avanudki tuld või said pea kohe Saksa laevadelt tabamuse.

Lahingu kulg on teada lünklikult. Piirdume sellega, mis puudutab surmapataljoni.

Selle üksuse 800 meest olid kaevunud juba 1. oktoobril 1917 mõlemale poole tammi sakslasi ootama. Nagu näha, ei klapi andmed isegi isikkooseisu suuruse kohta. Esimesed tulevahetused toimusid järgmisel, ülejärgmisel ning üleülejärgmisel päeval, kui positsioonidele lähenevad Saksa paadid avasid kuulipildujatule. Ilmselt oli tegemise luureotstarbelise kompamisega, sest alused lahkusid, kui pataljon vastas tulele. Samal ajal toimus kaevikute kohal õhulahing Saksa ja Vene lennukite vahel. Üks Saksa lennuk kahe lenduriga kukkus alla Linnuse külas.

Kolmandal päeval (3. oktoobril) ronisid pataljoni võitlejad lõunapoolsetest kaevikutest välja, jätsid need maha ja asusid ümber Vahtnasse, kus nad ootasid vaenlase maabumist. Usutavasti poleks tammi ületada olnud võimalik. Kas selleks andis põhjuse sakslaste taandumine pärast esimesi põgusaid tulevahetusi, pole teada. Fakt on see, et 4. oktoobri õhtul avasid Saksa kahurid (ilmselt laevadelt) tule Muhu rannikule ja surmapataljon sai käsu taanduda Väikese väina kaitselt. Rannik jäi kaitseta.

Just samal ajal ehk 3. oktoobril tõi Vene väejuhatus Muhu kaitsele Eesti 1. jalaväepolgu kaks roodu, mis jäid saarele lõksu. Vangi langes 1600 eestlast.

Tõepoolest maabusid sakslased Muhu looderannikul Koguva küla lähedal ja suundusid Väinatammi poole, et Tallinna Surmapataljoni võitlejaid selle kaitselt eemale peletada.

Võitlus kestis 17. oktoobri öötundideni, siis venelased taganesid ja 18. oktoobriks oli ka Muhumaa venelastest puhas. Sakslased ületasid samal hommikul ka kaitseta Väinatammi ja hõivasid Muhu saare täielikult. Vene traalerid ja hävitajad võtsid hommikul peale veel paarsada enamasti surmapataljoni võitlejat.

Kui Muhu väina sisenesid Saksa hävitajad, lahkusid põgusa tulevahetuse saatel Vene laevad põhja poole. Paarisajal eesti ja vene sõduril-ohvitseril õnnestus Muhu väin ületada paatide või muude ujuvvahenditega iseseisvalt. Ülejäänud 5600 meest alistus Muhul sakslastele ilma võitluseta. Vastupanu osutas 18. oktoobril veel vaid Surmapataljon.

Isegi surmapataljonide tegevus tundub selles valguses kaootiline, ent siin võisid põhjuseks olla desorienteerivad käsud. Igal juhul oli neil keskmisest rohkem võitlustahet.

Nagu ajaloost teada, okupeerisid sakslased 1917. aasta dessandiga Lääne-Eesti saared. 1918. aasta 25. veebruaril hõivasid nad Tallinna ja järgmise nädalaga kogu Eesti. Seekord võitis Saksa pealuu Vene kolpa.

Alternatiivne versioon Tagalahe dessandist

Teise või kolmanda versiooni kohaselt jõudis surmapataljon Tallinnast Muhusse samal päeval, kui dessant oli juba alanud. Saarel sattusid pataljoni võitlejad kokku Muhu garnisoni jalaväe- ja suurtükiüksustega, mis olid juba enne kokkupõrget vastasega omi positsioone hülgamas. Tegemist olnud Vaba Venemaa revolutsioonilise armeega ja siinkohal pole ilmselt tegemist revolutsiooniliste vabatahtlike löögirühmadega, vaid punase propaganda ohvritega. Igal juhul olla need väed maha jätnud nii käsirelvi, suurtükke kui ka soomuki. Tammi jäi kaitsma vaid ligikaudu 40 surmapataljoni võitlejat, kes kiiruga laevalt maabusid, et juba alanud dessandi eest saart kaitsta.

Sakslaste kahuritule all õnnestus surmapataljoni võitlejail koos väiksearvulise jalaväeüksuse, kahuriväelaste ning meredessantnikega hoida tammi paar ööpäeva ja pidada isegi plaani Saaremaale tungimiseks. Et vallutada Muhu-poolne tammi kaitse, moodustasid sakslased väekoondise kahest jalaväerügemendist, kahurirügemendist, raskehaubitsapatareist ning rünnakrühmast (võimalik, et kolbakandjaist sturmbataillon).

Käsk taganeda saare kirdeossa tuli 4. oktoobri õhtul. Sakslased kontrollisid väina ja saare garnisoni ähvardas äralõikamine ühendusest mandriga. Juhatus otsustas evakueerida jalaväe ning hävitada baasid raskerelvastusega. Surmapataljoni ülesandeks jäi katta evakueerimist. Armee ja laevastiku staabid ei suutnud siiski seda koordineerida ning kõik kulges segaduses.

Surmapataljon suutis veel päeva positsiooni hoida. Jalaväeüksused, mis koosnesid kolmanda järgu polkudest, andsid end massiliselt vangi. Isegi jalaväebrigaadi staap heiskas valge lipu. Surmaüksus rebis maha valged lipud, mille taganejad nende positsioonidele jätsid, ja jätkas võitlust lähenevate sakslastega.

Šiško, kes oli sidunud oma vintpüssi külge surmapataljoni punase lipu (Sic! Siit järeldub, et surmapataljonid kasutasid ka punalippe) ja kutsus ühinema kõiki, kes keeldusid alistumast. Ta keeldus lahkumast, kuni kaldal on veel tema võitljaid. Seejuures sai ta haavata ja jäi vangi.

Siinkohal lähenesid pataljoni positsioonidele valgete lippudega 470. Dankovski ning 471. Kozelski polgu sõdurid, kes jõuga pataljonilt relvad kiskusid ja sundisid alla andma. Mõned ohvitserid olla end sellise valiku ees maha lasknud. Kui 5. oktoobril tuli Saksa väejuhatuse juurde Vene ohvitseride ja sõdurite komitee delegatsioon, et arutada alistumise tingimuste üle, oli jalavägi valmis alla andma tingimusteta, ent surmapataljon nõudis endiselt relvadega mandrile taganemise võimaldamist, millega sakslased nõus ei olnud.

Pataljoni võitlus aitas vähemalt osalist garnisoni evakuatsiooni läbi viia. Laevadele jõudis ka ligikaudu 200 surmapataljonlast.

Muid Vene surmaüksusi Eestis ja Balti aladel

Lisaks mereväelastele moodustasid Balti sõjaväeringkonnas surmaeskadrone ka ratsaväepolgud. Balti ratsaväe 3. polgu surmaeskadron ühines 12. armee käsul kindralleitnant Peter von Glasenappi (hilisema Loodearmee ülema) partisanisalgaga ja tegutses sakslaste tagalas Riia ning Väinalinna regioonis. Hiljem oli eskadron 5. armee juhataja kindralleitnant Bondõrevi otseses alluvuses. Eskadronil oli oma surmaüksuse rinnamärk ja teistest üksustest eristuv vorm.

Samas partisanisalgas osales veel jalaväepataljoni 1. roodu üksus, mis koosnes mereväelastest, koodnimega „mereväeüksus“, ja 38. löögipataljon.