Loe kõiki osi siit.
Surmalaevad Läänemerel
Ristleja Admiral Makarov meeskond taotles juba mais–juunis 1917 „surmalaeva“ nimetust. Kogu meeskond ohvitserkonnast reakoosseisuni andis sellekohase truudusevande surra vajaduse korral isamaa eest. Ekipaaži eeskujule järgnes peagi soomuskahuripaat Hrabrõi, mis osales pidevalt sõjalistes operatsioonides.
Soomusristleja oli 137 meetrit pikk ja ekipaaži suuruseks 568 meest, laev suutis arendada 39-kilomeetrist tunnikiirust oma 16 500 hobujõu juures (teistel andmetel 41-kilomeetrist tunnikiirust 19 300 hobujõuga). Makarov võis võtta pardale 1118 tonni sütt ja sõita sellega maha 3300 meremiili. Oma aja kohta kindlasti võimas laev.
Hiljuti tuli uudis, et Venemaa viis Mustale merele fregati Admiral Makarovi appi sealsele laevastikule võitluses Ukraina jõududega. See on siiski juba kuues või seitsmes samanimeline laev (2017. aasta väljalase), mis saanud nime legendaarselt admiralilt.
Passiivne surmaristleja Admiral Makarov
Ilmasõja algul tegeles laev vaatluste ehk valvereididega Soome lahe miiniväljade vahel. Esimene, tulemusteta lõppenud merelahing toimus juba 1914. aasta augustis Saksa kergeristlejaga Augsburg. Laeva komandöriks oli sel ajal kontraadmiral, tulevane Ajutise Valitsuse mereminister Dmitrii Verdeverskii.
Järgmine kokkupuude leidis aset Saksa allveelaevaga U-26 ja seegi kord kaotuste-võitudeta. Aasta jooksul, detsembrist 1914 detsembrini 1915 tegi 15 retke meremiinide paigaldamiseks, ent osales 1915. aasta juunis Ojamaa saare lähedal ka lahingus Saksa kergeristleja München ja torpeedokaatrite vastu.
Veebruarirevolutsiooni ajal 1917. aastal talvitus laev Kuivastu sadamas Muhul (aasta varem oli läbi teinud kapitaalremondi) ja osales 1917. aasta oktoobris operatsioonis sakslaste Tagalahe dessandi vastu. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Kroonlinnas ja kodusõjas ei osalenud. Lõpuks 1922. aastal müüs Nõukogude Venemaa laeva Saksamaale vanametalliks.
Tollest „surmalaevast“ oleks vähe kirjutada, kui just sellest initsiatiivist poleks sündinud mõte laevastiku „surmabrigaadist“.
Vahelepõikena: laeva viimane komandör juba Puna-Venemaal oli Paul Oras, kes võitles hoopis Judenitši vägede vastu ja seda pealegi maismaal, seega Narva rindel. Oli politoloog ja diplomaat, töötas sõjalaevastiku atašee Rootsis, Itaalias, USA-s ja Kreekas.
Ilmasõja ajal õppis Kroonlinnas mereinseneride koolis ja 1917. aastal astus Venemaa sotsiaaldemokraatlikku töölisparteisse (kommunistliku partei eelkäija), jõudis lõpetada vanem-kardemariinina kooli kaks kursust. Seejärel 1918. aasta juulist teenis lahinglaeval Gangut (hiljem Oktjabrskaja Revoljutsija) vanemmasinistina. Peterburi tööliste-soldatite nõukogu saadik, töölis-talupoegade kaitsenõukogu erikomisjoni juhtivtöötaja – tegeles mobilisatsiooniga. Juhtis mereväelaste roodu Judenitši vastu kuival maal. Jõudis põgusalt olla Admiral Makarovi komandöriks 1922. aastal, enne laeva müüki vanarauaks.
1937. aastal arreteeris Orase NKVD ja süüdistas osalemises nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses. Erikohus otsustas 1940. aastal äsja ENSV pealinnaks saanud Tallinnas mehe maha lasta (pole teada, miks kolm aastat Venemaal eeluurimise all istunud mees oli tarvis korraga Eestisse tuua), ent muutis selle 10-aastaseks vabadusekaotuseks. Kinni istus Oras erivanglas, kus istus lisaks temale terve merelaevastiku erikonstruktorite büroo ehk teadlased, kes mõtlesid allveelaevu välja. Sõja alguses evakueeris võim teadlased algul Kaasanisse ja hiljem Moskvasse, kus mees 1943. aastal endiselt vanglas olles suri.
Kahuripaat Hrabrõi
Balti sõjalaevastiku kahuripaat Hrabrõi (Punalaevastikus kuni 1922. aastani Krasnoje Snamja) asus sõtta Turu–Ahvenamaa positsioonil, ent 1915. aasta teisel poolel tõi admiraliteet soomuspaadi Liivi lahe kaitsele, kus see sai peale 26. augustil 1914 hukkunud Saksa ristleja Magdeburg uuemad relvad.
Sama aasta oktoobri lõpus osales paat taktikalises Kolka nina dessandis Kura poolsaarel Liivi lahes, kui sakslaste rinne oli pärast suurt pealetungi jäänud pidama 30–40 kilomeetri kaugusele Riiast ida pool.
Balti mere laevastik suutis toetada Vene 12. armeed oma kahuritest, kuigi Saksa laevastik oli üritanud purustada tol suvel Vene relvajõud ka merel. Dessandi vaenlase tagala desorienteerimiseks viisid maale soomuslaev Slava, kahuripaadid Grozjašij ja Hrabrõi, vesilennukikandja Orlitsa, lisaks 5., 6., ning 9. torpeedokaatrite divisjonid ja mõned traalerid.
Maabusid mereväe brigaadi kaks roodu, Slava kuulipilduja-komando ja Soome tragunipolgu 20. eskadron: kokku 490 sõjardit, kolm kuulipildujat ja kolm automaatrelva. Dessanti juhtis eskaadri torpeedokaatri „Inžener-mehanik Dmitrjev“ komandör Pavel Šiško ja dessandi üldjuht Slaval oli väidetavalt Koltšak isiklikult, toona kõigest torpeedokaatrite diviisi 1. järgu kapten. Koidu ajal jõudsid alused sihtpunkti lähedale ja neli lennukit vesilennukikandjalt tegid luurelennu ning ettevalmistava pommitamise maabumiskohas oletatavatele sihtmärkidele, kokku 60 6-tollist mürsku. Ettevalmistava kahuritulega ühines ka Slava, et seejärel jääda dessanti kahuritest toetama.
Mehed aerupaatides maabusid sealse majaka lähedal, mille hävitamine oli osa lahingülesandest. Sakslased ei pidanud tulistamist tavapärasest olulisemaks ehk ei pidanud vastuabinõusid vajalikuks – ju siis oli kahurituli merelt üsna tavaline nähtus. Nii ei kohanudki dessant vastupanu ja formeeris end kiiresti ümber retkeks kaldakindlustuste ning majaka hävitamiseks, kuni kohtus teel rannakaitset teostava kahe landveeri ehk maakaitse rühmaga, mõlemas nii 70 meest ja kokku ligikaudu rood.
Siiski õnnestus dessandil üllatusmomenti kasutades hävitada hulga kaevikuid ja vaatluspunkte, lisaks mõned sillad kaldaäärsete maanteedel. Kogu dessandi vältel saksa laevu või lennukeid kohale ei jõudnud. Isikkoosseis jõudis päeva lõpuks laevadele tagasi. Sakslaste kaotuseks 43 langenut (üks ohvitser), dessandist osavõtjatest said neli raskelt haavata.
Sealt edasi kaitses Hrabrõi Irbeni väina, Saksa lennukite vastu sai pardale ka seniitkahurid.
Saanud käsu 30. septembril 1917 (vana kalendri järgi) suunduda Kassari juurde kaitsma seal paiknenud torpeedokaatreid, jõudis Hrabrõi Tagalahe dessandi alguseks just õigesse kohta. Hrabrõi oli minekul Saaremaa rannikut piidlema, kui Saksa sõjalaev Kaiser (drednoot) ilmus pärastlõunal vaatevälja ja avas tule, mis tabas torpeedokaatri Krom ühte masinaruumi ning muutis aluse liikumisvõimetuks. Viga said kas vaenlase või omade valangust hiljem vististi ka pardarelvad. Igal juhul Krom suitses paigapeal.
Hrabrõi pöördus tagasi ja pukseeris vastutuld andes liikumisvõimetut alust ohtusse kaugusse, pukseerimist kattis torpeedokaater Konstantin suitsulaengutega. Samal ajal oli nägemisulatusse ilmunud ka Saksa torpeedokaater või isegi mitu, kuigi Hrabrõi suutis lahingut vältida.
Siis möödus laevadest torpeedokaater Pobeditel (tõlkes „võitja“), mis pidas kattelahingut Saksa torpeedokaatriga, mille ta rivis välja lõi. Pobeditel suutis võita vastast, ent tekitas möödumisega lainetuse, mis purustas Hrabrõi ja Kromi vahelise puksiiri. Paanikas Kromi meeskond pages kahuripaadile Hrabrõi (tõlkes „vapper“) ja võttis ühes ka paanika.
Sai selgeks, et Kromi päästa ei õnnestu, mispeale Hrabrõi tulistas mõõdukalt distantsilt torpeedokaatri keret veepiirist allapoole. Krom uppus peagi. Seejuures sai pardakuulipildujaist viga ka Saksa torpeedokaater B-98, mis üritas samal ajal Kromi trofeeks viia. Hrabrõi sai samuti tabamusi, mis vigastasid kuut pardal olijat.
Sel päeval kaotas ka Saksa laevastik neli torpeedokaatrit, mis sõitsid moel või teisel madalikule. Teise versiooni kohaselt sõitis toosama B-98 hoopis miini otsa. Järgimisel päeval osalesid Hrabrõi ja kahuripaat Hivinets taas tulevahetuses sakslastega Väikses väinas, siis aga sai Hrabrõi käsu koos laevastikuga lahkuda piirkonnast.
Sealt edasi seisis laev 1922. aastani Kroonlinnas, seejärel sai nimeks Krasnaja Snamja ja loksus edasi, 1930. aastal tegi läbi põhjaliku remondi. Jätkusõjas 1942. aastal sai Lavansaari juures Soome torpeedokaatrilt tabamuse ja läks põhja. Polnud just kuigi kuulsusrikas surmalaev.
