Loe kõiki osi siit.
Brussilov suhtus revolutsioonilistesse väeosadesse sedavõrd möönvalt, et tutvustas Kerenskile üht 7. armee koosseisus juba eksisteerivat üksust.
Samal ajal oli ka 8. armee luureosakonna kapten Mitrofan Nežentsev teinud Kornilovile ettepaneku moodustada iga staabi juurde sellised jõud. Temast sai 8. armee löögirühma juht, kes viis juba 26. juunil nelja polgu suuruse, 3000-mehelise Kornilovi löögirühma austerlaste vastu. Sama aasta oktoobris võitles Nežentsev Kiievis punaste vastu, aasta lõpus organiseeris löögirühma Novotšerkesskis ja hukkus rünnakus Jekaterinodarile nagu Kornilovgi.
Brussilov taotles ülemjuhataja kindral Mihhail Aleksejevile peastaapi saadetud telegrammis värbajaid ja väljaõpet 12 surmapataljoni isikkoosseisule Musta mere laevastiku ning kindlustuste isikkoosseisust, kuigi ülemjuhatus tema resolutsiooni ei toetanud. Siin võib olla tegemist selle mõiste ühe esmakordse ametliku kasutamisega Vene sõjandusringkonnas. Osaliseks põhjuseks, miks ülemjuhatus selliste väekoondiste loomist ei toetanud, võib olla tõik, et sealkandis oli lahingute intensiivsus suhteliselt madal, ent staap pelgas Musta mere laevastikku nõrgendamist, samuti ohvitseride väljaõpet uute koondiste reakoosseisu ehk lihtsõdurite treenimise arvelt.
Teisalt oli Musta mere laevastiku ülemjuhataja admiral Aleksandr Koltšak suutnud säilitada suhtelise korra isikkoosseisus. Laevastiku löögirühm julgestas muuhulgas Magiljovis 1917. aasta lõpuni läänerinde peastaapi, kuni Balti laevastiku revolutsionäärid selle arreteerisid.
Staap lubas kõhklustest hoolimata siiski võtta Koltšakilt ekspertarvamuse, samas soovitades leida surmapataljonidele inimresurssi sisemistest reservidest ehk sisuliselt omaenda rindelõigust, kuna laevastiku kindlustuste mehitusest saanuks vaid vähest täiendust kahurväe- ja insenerikorpuse arvelt. Brussilov teatas seepeale Aleksejevile, et revolutsiooniliste löögirühmade organiseerimine rindel juba käib.
Aleksejev oli revolutsiooniliste koondiste suhtes veelgi skeptilisem, sest võrreldes traditsiooniliste üksustega polnud ette teada, millega see kõik lõppeda võib. Võib aru saada, et äsjase keiserliku kindrali jaoks ei pruukinud mõistel „revolutsiooniline“ olla ühemõtteliselt positiivne tähendus, ent revolutsiooni sünnitas just Ajutine Valitsus (mitte punased) juba veebruaris ja produtseeris seda aina juurde.
Samal ajal, 20. mail, telegrafeeris istungil viibinud sõjaminister Kerenski Piiteri ministeeriumisse loodavatest polkudest, millest üheks esimeseks saigi 1. löögi-, hilisem Kornilovi polk.
Nüüdki oli Aleksejev algatusele vastu ja juba järgmisel päeval sai tema asemel ülemjuhataja kohale Brussilov. Sellega sai Edelarinde algatusest tekkinud rünnakrühmade moodustamisest juba käsk kõigile rinnetele, eelkõige läänes.
Neljateistkümnest Edelarinde löögirühmast 11 kandis nime „revolutsiooniline“ või „revolutsiooniline partisanide“ polk/pataljon, nagu näiteks 1. Revolutsiooniline Löögipataljon Vabadus, Võrdsus, Vendlus. Ülejäänud kandsid kohanime – Mariupol, Omsk, Orenburg jne. Sageli tuli neil omavoliliselt rekvireerida sõjavarusid, sest regulaarväeosad ei toetanud nende initsiatiivi rindel, pigem võõristasid.
Tekkisid „surmaüksused“ – 2. ja 5. Armeenia surmapolk, Ukraina naiste surmapataljon (ei jõudnud formeerimisega lõpule) ning Gruusia surmapataljon (formeerimine jäi pooleli). Niisiis lisaks Kornilovi löögipolgule tekkis veel 1. revolutsiooniline löögipolk 3. pataljoni koosseisus, aga kui Kornilovist endast sai Brussilovi asemel ülemjuhataja, lõi ta oma päevakäsuga 12. augustil 1917. aastal juba neli sellist Georgi ordeni kavaleride jalaväepolku Pihkvas, Minskis, Kiievis ja Odessas, igas neis 22 ohvitseri ning 1066 reameest, kes kõik vapruse eest Georgi risti saanud. Allusid need otse peastaabile, olles hädareserviks kõige raskemates lõikudes. Valmis sai vaid Kiievi polk, mis seoses rahvusluse tõusuga tegi peagi läbi „ukrainaseerimise“, millega suur osa endisest keisri armee isikkoosseisust ei leppinud ja lahkus Donimaale, kus ühines valgekaartliku kornilovlaste löögirühmaga.
Kõigist raskustest hoolimata oli 1917. aasta suveks saanud löögirühmade moodustamisest sedavõrd levinud liikumine – väeosad palusid endid diviisidena löögirühmade sekka arvata, – et väejuhatus andis välja nelja korpust ja viit diviisi hõlmava käsu nüüd juba ametlike „surmaüksuste“ loomiseks: 2. kaardiväekorpus; ratsaväe kaardiväekorpus; 6. ja 7. ratsaväe korpus; 4. diviis, 25. diviis, 155. jalaväediviis; 6. Siberi laskurdiviis ja 7. ratsaväediviis. Neile lisaks oli käskirjas 32 polku, soomuslaev Admiral Makarov ja 53 väikemat üksust. Kõik need väed andsid kollektiivse „surmavande“.
Nende diviiside komandöride seas on keerulise saatusega ohvitsere, kes Ajutise Valitsuse kukkumise järel Ukrainas lõid rahvaarmeed ja võitlesid Kiievis tollesama Muravjovi punakaardiga; osa nende diviiside koosseisust läks segastes oludes Saksa armee toel võimu võtnud hetman Skoropadskõi vägede täienduseks ning paar ohvitseri jätkas ka Punaarmees oma teenistust, sama palju jäi aga kodusõjas kadunuks. Mõni aitas Koltšaki valitsust administreerida ja jõudis veel tema kukkumise järel tunnistada ülevenemaaliseks valitsejaks „musta paruni“ Pjotr Wrangeli. Oli mustasajalisi, antisemiite ja monarhiste. Nende seas üks, kelle ilmselt lasi Istanbulis Vene saatkonna hoones maha keegi teine emigratsioonis olnud vene ohvitser.
4. jalaväediviisi 2. brigaadi komandör kindralleitnant Aleksandr Netšvolodov jõudis ilmasõtta Ida-Preisimaal, kus ta juhatas Venemaa 6. armeekorpuse reserve. Teda ähvardas mingil põhjusel juba 1914. aastal sisuliselt armeeteenistusest väljaheitmine, ent ometi jõudis ta tutvuste kaudu hoopis korduvate aurahade ja ametikõrgendusteni. Ajutine Valitsus küll kõrvaldas ta lõpuks 19. jalaväediviisi juhi kohalt, ent mees jätkas oma tähelendu emigratsioonis sealsetes vene ajalehtedes oma kirjutisi avaldades. Võttis osa „Siioni tarkade protokollide“ esimesest tõlkimisest prantsuse keelde ja osales 1930. aastal Berni kohtus kaitsjapoolse eksperdina protokolli tõesuse üle.
Isegi kui kõik need diviisid kandnuks käisel pealuud, ei saa päriselt väita, et isikkooseis in corpore oleks olnud surmapõlgurid. Diviiside ja korpuste arvu peastaabi korraldus 5. augustist 1917 ei muutnud, aga löögi-/surmapolkusid ja brigaade sai 73 ning väiksemaid üksusi 168. Peastaap koostas 3. oktoobril ka üksuste nimekirja, ent keegi ei jõudnud seda Ajutise Valitsuse ajal allkirjastada. Punaste võimule tulles tegi seda 26. oktoobril uus ülemjuhataja Nikolai Krõlenko, kirjutades resolutsioonile: „Formeerida ja rindele saata“, aga tegelikult olid väeosad juba võitluses. Peagi oktoobripöörde järel likvideeriti aga surmapataljonid sootuks kogu endise armeega – pidasid ju bolševikud rahuläbirääkimisi Saksa keisriga. Surmaüksused siirdusid suuremas osas valgete vabatahtlike armeesse.
