Loe kõiki osi siit.

Saksa väejuhatus läks 1915. aasta suvel-sügisel avantüürile lüüa koos Austria-Ungari vägedega Vene väed välja Poolast ja seeläbi ka sõjast. Üks suurrünnak ja keskriigid oleks saanud keskenduda oma läänerindele. Arvestades venelaste suurkaotusi sama aasta kevadtalvel Karpaatias, oli katse riski väärt.

Mackensen juhtis rünnakul Visla suunas 11. armee koosseisus kaheksat Saksa jalaväediviisi, kaht Austria jalaväe- ning üht ratsadiviisi, samal ajal allus talle Austria-Ungari 4. armee koosseisus viis Austria jalaväediviisi ja üks ratsadiviis ning üks Saksa jalaväediviis. Veidi segane jaotus, aga ju siis nii oli tarvis.

Esimese läbimurde aegu 1915. aasta mais oli tal kuuekordne ülekaal suurtükkide osas: 143 patarei vastu oli venelastel vaid 22 patareid. Sakslaste vastas seisnud Venemaa 3. armee palus reserve, ent sai need 3. Kaukaasia armeekorpuse näol alles pärast vastase läbimurret. Kohe järgnes võimatu käsk asuda vasturünnakule. Kuue ööpäevaga edenesid Saksa-Austria väed 40 kilomeetrit ja juunis jätsid venelased maha juba Lvivi, mis enne sõda paiknes Austria Galiitsia südames. Tõsi, eelnenud lahingus kandsid austerlased suuri kaotusi, üritades linna üle Dnestri jõe vallutada.

Just nüüd Krasniku ja Ljublini juures püüdis Vene 3. armee küljelt vasturünnakut teostada ning 4. armee 25. korpuse suhteliselt väike isikkoosseis suutis takistada Mackenseni ja Austria vägede ülemjuhatajat Josef Ferdinandi võtmast Ljublini linna.

Surmaratsadiviis Preisi pealuuratsanike vastu

Neis tiibrünnakutes osales ka venelaste 7. ratsadiviis, mis juba paari aasta pärast kandis „surmaüksuse“ nime.

Sakslaste rünnak peatus, ent siiski tuli venelastel juuli keskel jätta Galiitsia ja taganeda Chełmi-Volodõmõri joonele, 20 kilomeetrit Brodõ linnast läänes. Venelaste väejuhatus otsustas pikkamööda taganedes aega võita.

Przasnyszi linnakese juures, millest sõja vältel hävis tervelt 70 protsenti, proovisid sakslased juulis taas rünnakule asuda, kuid edutult. Samuti tegid austerlased sakslastega ühes mõned väikemad pealetungid. Hukkus tuhandeid.

Venelaste aeglane taganemine tähendas, et raskete lahingute hinnaga ületasid sakslased juba juulis Visla jõe. Järgnes venelaste vasturünnak, ent augustis tuli Varssavi maha jätta, samuti Deblini kindlustus. Üldiselt suutsid venelased kottilangemist vältida, peale Novogeorgevski garnisoni, mis õigeaegselt taganemiskäsku ei saanud.

Ülemjuhataja Mihhail Aleksejev, kes juhtis seitset Vene armeed loode-lääne suunal, aimas Hindeburgi plaani tungida Neemeni jõe poole ning tugevdas oma paremat tiiba Vilniuse kaitseks. Tolleks ajaks moodustas Vene kindralstaap juba ühtse Põhjarinde Petrogradi kaitseks Preisimaa ja Läänemere suunast, samal ajal järjekindlalt taganedes: kõigepealt evakueerus 22. augustil Osowieci garnison ja mineeris kogu kindlustuse, samal päeval jätsid venelased maha Kaunase, nädal hiljem Brest-Litovski ning 2. septembril lahingutega Hrodna/Grodno.

Kuigi sakslaste hoog enne Vilniust rauges, üritasid nad haarata linna põhjast, sel viisil venelaste tagalat ja Minski ohustades, mistõttu venelased jätsid maha ka Vilniuse. Rinne stabiliseerus juba kuulsale Riia–Väinalinna–Baranavičy–Pinski–Dubno–Ternopili liinile. Venelased taganesid 500 kilomeetrit, jätsid maha Poola ja Leedu, ent vältisid vägede totaalset kollapsit. Sakslased kaotasid 67 000 meest, koos haavatute ja kadunutega 400 000 võitlejat. Mõningatel andmetel võis kogu 1915. aasta kampaania idarindel maksta neile miljon võitleja elu.

Sellises situatsioonis võitles Venemaa 7. ratsadiviis, mis hakkas Brussilovi käsuga 1917. aasta juulist surmaüksuse nime kandma.

Löögiüksused rahvuslaste ja Hetmanaadi teenistuses

Mis puutub tolle Hispaania kuninga nime kandnud ulaanipolku, siis sümptomaatiliselt tollele ajale tegi see Oktoobripöörde järel läbi omamoodi tüüpilise metamorfoosi. Paiknedes Ajutise Valitsuse kukkumise ajal Ukraina aladel, sai tast korraga Vene aadlikust Preisimaal sündinud keiserliku ratsaväe kindral Pavlo Skoropadskõi Hetmanaadi Volõõnia 2. ratsaväediviisi 1. brigaad.

Skoropadskõi oli 1914. aastal samuti osalenud Vene vägede rünnakus Ida-Preisimaale. Pärast 34. armeekorpuse ümberformeerimist, mida ta 1917. aasta algusest juhtis, oli Skoropadskõi alates juulist juba 1. Ukraina korpuse ülemaks. Sama aasta oktoobris valis Ukraina Rahvavabariigi Vabade Kasakate Kongress ta hetmaniks. Talle allus 60 000 meest ning järgneva kuu jooksul kaitses hetman sealset raudteetrassi Rumeenia rinde suunalt 2. punakaardi ehk Ukraina Nõukogude Vabariigi rünnakute vastu.

Kuna Ukraina tegi sakslastega rahu juba enne Nõukogude Venemaad, tunnustas keisririik Ukraina iseseisvust, ent see ei takistanud neil punaste väljaajamise järel riiki okupeerima jäämast. Saksa armeejuhatuse toel sai hetman Skoropadskõist Ukraina Hetmanaadi juht. Hetman sõlmis diplomaatilisi suhteid, tegi rahu Nõukogude Venemaaga, sõlmis liidu sellega, mis Vene keisririigist alles ehk valgekaartlaste vabatahtliku armeega, aga kui sakslased pidid pärast revolutsiooni Saksamaal 1918. aasta novembris kodumaale lahkuma, jäi Skoropadskõi ilma sõjalisest, poliitilisest ja rahalisest toest. Peagi vallutas riigi taas sotsiaaldemokraadist rahvuslase Sõmon Petljura juhitav Ukraina rahvavabariik ehk Direktoorium, mis samal ajal võitles Mahno anarhistidega, kes omakorda võitlesid ka Skoropadskõi ja austerlaste ning sakslastega – ikka pealuulipu all.

Petljura Direktooriumi riigikord oli endistele tsaariulaanidele liiga rahvuslik ning nad asusid valgekaartlaste vabatahtlikku võitlust Lõuna-Venemaal jätkama. Lõppeks olid rahvusriigid ikkagi midagi „uut ja veidrat“, võrreldes suure ning jagamatu Venemaa konseptsiooniga.