Loe kõiki osi siit.
Preisi pealuuratsanikud Soome kodusõjas
I maailmasõjas tegutses Saksa 1. ratsadiviis (1. Kavallerie-Division), mille koosseisu kuulus alates 1918. aastast ka 2. kaardiväe ratsarügement (Leib-Husaren-Regiment „Königin Viktoria von Preußen“ Nr. 2). See paiknes suurema osa sõjast just Idarindel, sealhulgas 1917. ja 1918. aastal Eestis. Sama üksuse 4. eskadron tegutses Saksa Läänemere diviisi (Ostsee-Division) koosseisus 1918. aastal jaanuarist maini kestnud Soome Vabadussõjas või kodusõjas, kuidas keegi seda nimetada tahab.
Sakslased jäid Soome kuni ilmasõja lõpuni 1918. aasta novembris, kui selgus, et Hesseni prints Friedrich Carl loobub pakutavast Soome troonist pärast oma õemehe, keiser Wilhelm II samasugust käiku Saksamaal. Ühe versiooni kohaselt andis selleks tungivalt nõu just troonist loobunud lang ise. Kuigi see kuningapretendent kohtus Tallinnas ka Soome delegatsiooniga, oma tulevasse kuningriiki ta ei jõudnudki.
Ilmasõja puhkedes pagesid need soomlased, kes Vene keisrit teenida ei tahtnud, salaja Saksamaale ja said seal jäägrikoolituse. Neid oli ligikaudu 2000 meest ja koolituse said nad Hamburgi lähistel. Esmalt läksid jäägrid lahingusse 1916. aasta mais Kuramaal, aga 1917. aasta märtsis sai üksus jätkukoolituse Liibavis. Samadest jäägritest 80 osales hiljem Eesti Vabadussõjas.
Kui tsaar kukkus, hakkasid mehed tagasi „tilkuma“, ent Soome oli jäänud arvestatav hulk, ligikaudu 40 000 meest Vene vägesid, millest osale sümpatiseeris Ajutine Valitsus, teised aga eelistasid punaseid riigipöörajaid. Eks sellepärast olnudki Leninil kerge Kerenski eest 1917. aasta suve mässukatse järel just Soomes varjuda.
Päris iseseisvalt jäägrid Saksamaalt Soome ei naasnud. Korraldas seda logistikat salaja keiserlik Saksamaa, mis küll 1917. aasta novembrist oli aidanud Venemaal võimule bolševikud, ent ise oli samal ajal sõda liitlaste vastu kaotamas.
Kui 1918. aasta jaanuaris punased (ligikaudu 80 000 meheline punakaart) Soomes mässu tõstsid, oli olukord selline: Soome iseseisvumist 1917. aasta detsembri algul olid tunnistanud nii Saksa keiser kui ka Moskva punased, kes pidasid omavahel rahukõnelusi Brest-Litovskis sõja lõpetamiseks idarindel. See aga ei takistanud bolševikke salaja toetamast justkui spontaanselt sündinud Soome Sotsialistlikku Töölisvabariiki, ega Saksa keisrit himustamast Murmanski sadamat, Koola poolsaart ja kogu Põhja-Jäämerd, mille kaudu Briti laevastik Venemaad varustades veel sõjas hoidis. Selle strateegilise piirkonna pärast toimus hiljem rida pretsedendituid kokkupõrkeid soomlaste ja neid toetanud sakslaste ning vastasleeris olnud brittide ja punaste vahel, kellest britid küll enamlasi ei toetanud, ent ei andnud sadamat ka sakslastele. Jah, tõepoolest – soomlased võitlesid ilmasõja lõpul põgusalt ka brittide vastu ja britid punaste poolel.
Niisiis maabus 25. veebruaril 1918. aastal Vaasas 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon ning 3. aprillil Hankos Saksa keiserliku Balti diviisi 9500-meheline üksus, mida juhtis kindralmajor Rüdiger von der Goltz – kes hiljem Eesti Vabadussõjas, õigemini selle Landesveeri sõja episoodis, juhatas Rauddiviisi-nimelise vabakorpuse haledalt, ent seda kiiremalt lõppenud sõjakäiku Eesti Vabariigi vastu.
Sakslasi tuli tol kevadel Soome veel kuni 3000 meest, aga Goltzi teekond ilmestab peamisi toonaseid sündmusi siinkandis: kui 1918. aasta veebruaris sakslased Eesti okupeerisid, tuli neil võidelda vaid kaootiliselt taganevate venelaste vastu, 24. veebruaril iseseisvust kuulutanud Eesti riiki sisuliselt polnud.
Teiste seas pages Piiteri poole 26. veebruaril (s.o päev pärast sakslaste jõudmist Tallinnasse) pealuud riigilipul kandnud Naissaare Nõukogude Vabariik ehk 90 anarhistlikku madrust, kes olid saarel 1917. aasta 17. detsembril oma riigi välja kuulutanud. Tõsi, pagesid lahinguteta. Seega Saksa pealuudega neil kokkpõrget polnud.
Ametlikult oli riigi nimi Soldatite ja Fortifikatsiooniehitajate Naissaare Nõukogude Vabariik. Muuhulgas oli ka Narvas samal ajal (pool)anarhistlik partei, kuid nende sümboolika pole siinkirjutajal teada.
Naissaare anarhistid
Lihtsalt marginaali korras: vabariigi loojad pärinesid sõjalaevalt Petropavlovsk ja garnisonis vabariigi välja kuulutamine oli osaliselt valik, ent osalt ka olude sund. Oktoobripöörde järel jäid anarhistlike vaadetega madrused saarele lõksu. Ajutise Valitsuse kukutamiseni olid nad vähemalt formaalselt kaitsnud Venemaa olulist sõjasadamat Tallinnat, mis omakorda moodustas osa tohutust Peeter Suure kindlustusest Piiteri kaitseks.
Nüüd, ilma toetuse ja käsuandjateta ning sakslaste peale tungides, kui ülejäänud vene väed itta pagesid, polnud neil suurt valikut. Võinuks muidugi samuti Petrogradi poole suunduda, sest 90 mehele oleks aluseid ilmselt piisanud, ent võimalik, et madrused lootsid tunnustust hoopis sakslastelt, kes olid aidanud idas rahu tegemiseks Lenini võimule. Sel juhul jäänuks nad saarele tõepoolest iseseisvaiks peremehiks. Lootsid vast isegi peagi süttivale maailmarevolutsioonile.
Toona polnud veel lõhet punaste ja mustade jõudude vahel Venemaal. Esimeses valitsuses osalesid ka anarhistid. Küll aga võisid anarhistid ise põlata ära punaste vabariigi Smolnõis. Igal juhul ei suvatsenud või ei jõudnud Venemaa punaste valitsus Naissaare vabariiki kolme kuu jooksul tunnustada. Tegi seda Eesti töörahva kommuun, mis saatis mandrilt saarele isegi vange kindlustusi parandama ja muudele töödele.
Ukrainlasest anarhisti Stepan Petritšenko juhtimisel jagas madruste valitsus omavahel ministrikohad; tegi konstitutsiooni; määras pealinna Lõunakülla ja kuulutas riigihümniks „Internatsionaali“. Lippe oli teadaolevalt kogunisti kaks. Neist üks oli tavaline anarhokommunistide diagonaalis lippu pooleks jagav punamust plagu, teine aga üllatavalt sarnane 17.–18. sajandi kuulsa piraadi Musthabeme ehk Blackbeardi omale. Kui tolle mereröövli mastis lehvis mustal taustal valge sarviline skelett, mis hoidis ühes käes liivakella ja teises oda, mille teravik osutab ähvardavalt punasele südame kujutisele, siis madrused lehvitasid musta, millel diagonaalis risti valge oda ja vikat, nende ristumise kohal pealuu, allpool ristumist säärekondid, aga kõige selle peal venekeelne kiri „Смерть буржуямъ!“ ehk „Surm buržuidele!“
Tahtsid oma rahagi trükkida, ent siis sai aeg otsa. Tuli taanduda „revolutsiooni hälli“, Kroonlinna.
Piiteris astus Petritšenko 1919. aastal kommunistlikku parteisse, aasta hiljem jättis ise või partei nomenklatuur ta liikmelisuse uuendamata. Ukrainat väisates tutvus 1920. aasta suvel Nestor Mahno ja tema anarhistliku vabariigiga. Osales ühena liidritest 1921. aasta 28. veebruaril süttinud Teise Kroonlinna anarhistlike madruste mässus punaste vastu. Kroonlinna madrused tõstsid Krasnaja Gorka kindlustuses esimest korda punaste vastu mässu juba 1919. aasta juunis ja siis saatis Petrogradi toonane nõukogu esimees Grigori Zinovjev seda maha suruma teiste lahinglaevade seas ka varem Naissaares paiknenud Petropavlovski. Pole teada, kas ja kummal poolel osales tookord Petritšenko, kuid teise mässu ajal, 1921. aastal oli ta sellesama laeva mässama hakanud meeskonna kirjur, ehk üks revolutsioonikomitee liige.
Sealsamas Krasnaja Gorka all võitles 1919. aasta oktoobris ja novembris Eesti vägede ning Loodearmee ühiseoperatsiooni käigus ka meie Kuperjanovi pealuu-pataljon, ent selleks ajaks oli anarhistlike madruste mäss juba igavik ning pole teada, kelle poole oleks mässulised hoidnud. Petritšenko pages mässu luhtumisel üle jää Soome, kuhu jäi 1945. aastani (sõja-aastad istus ta Soomes kinni oma kahtlase lojaalsuse tõttu), kuni Soome loovutas ta rahuleppe kohaselt Nõukogude Liidule, kus NKVD ta arreteeris. Sai erikohtu otsusega kümme aastat ning suri paar aastat hiljem Nõukogude vanglas.
