Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees ja endine Teabeameti direktor Ants Frosch juhib tähelepanu Eesti julgeolekuasutuste järelevalve tõsistele puudujääkidele. Froschi sõnul ei pääsenud isegi Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon aastatel 2023–2024 ligi salastatud dokumendile, millega määratakse kindlaks kaitsepolitseiameti ja välisluureameti iga-aastase teabehanke raamid. Seejuures osales Frosch ise toona komisjoni töös.
Frosch käsitles probleemi Postimehes avaldatud arvamusloos, kommenteerides Põhimõtte Koja 20. oktoobril avaldatud raportit „Teekond jälgimisühiskonda? Isikuandmete kogumine ja kasutamine Eesti riigis“. Vandeadvokaatide Paul Kerese ja Andri Rohtla koostatud raporti järgi on riigi tehnoloogilised võimalused inimeste kohta andmeid koguda, ühendada ja kasutada kasvanud kiiremini kui läbipaistvus, vastutus ja sõltumatu kontroll. Eraldi tuuakse esile julgeolekuasutuste salajase teabe kogumise üle teostatava järelevalve lüngad.
„Tegemist on paralleelse režiimiga, mille meetodid kattuvad kriminaalmenetluse jälitustoimingutega, kuid mille põhiõiguste tagatised on oluliselt nõrgemad,“ kirjutab Frosch. Tema sõnul võib teabehange hõlmata muu hulgas varjatud sisenemist elu- või tööruumidesse ning sidevahendite kaudu edastatava teabe salajast pealtkuulamist. Erinevalt kriminaalmenetlusest ei piiritle teabehanketoiminguid tema hinnangul sama selgelt kindlate kuritegude loetelu, mille uurimiseks oleks jälitustegevus lubatud.
Froschi sõnul on teabehanget reguleerivaks raamistikuks julgeolekuasutuste seadus ning salastatud dokument, millega määratakse eriteenistuste iga-aastane teabehanke kava. „Samas reguleerib teabehanget vaid julgeolekuasutuste üldine eesmärk ning salastatud raamdokument, millega kehtestatakse eriteenistuste iga-aastane teabehanke kava,“ kirjutab Frosch. „Teabehanke kava raamdokumendi sisu teavad väga vähesed.“
Kõige tõsisemaks peab Frosch asjaolu, et tema enda sõnul ei saanud konkreetse dokumendiga aastatel 2023–2024 tutvuda isegi Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. See tõstatab küsimuse, kui sisuliselt saab parlament kontrollida julgeolekuasutuste tegevust olukorras, kus tal puudub ligipääs dokumendile, mis raamib nende iga-aastast teabehanget. Froschi hinnangul muudab järelevalve nõrgaks ka asjaolu, et seadus ei piira piisavalt nende inimeste ringi, kelle suhtes võidakse teabehanketoiminguid kasutada.
Frosch juhib tähelepanu ka sellele, et otsustusõigus ja vastutus koonduvad suuresti julgeolekuasutuse juhi kätte. Ta näeb selles ohtu nii liigsele võimu koondumisele kui ka institutsionaalsele enesekaitsele: salastatuse ja nõrga välise kontrolli tingimustes võib tekkida ajend varjata eksimusi või kasutada võimalikult ulatuslikke meetmeid. „Tänase riigikorralduse suurimaid puudujääke teabehanke liialduste vältimisel julgeolekuasutuste poolt on ministeeriumi eel- ja järelkontrolli puudumine,“ leiab Frosch.
Veel ühe probleemina toob Frosch esile teabehanke ja kriminaalmenetluse piiride hägususe. Ta nimetab seda „efektiivsuse kiusatuseks“: julgeolekuasutus võib tema hinnangul hakata koguma teavet teabehanke reeglite järgi ning kasutada saadud andmeid hiljem kriminaalmenetluse algatamiseks. Selline praktika võib muuta teabehanget tavapäraste kriminaalmenetluse tagatiste vältimise vahendiks. Froschi sõnul ei anna praegune õigusruum piisavalt selget vastust sellele, kuidas ja millistel tingimustel peaks ühe menetlusrežiimi raames alanud tegevus teiseks muutuma.
Frosch rõhutab ka erinevust teabehanketoiminguteks loa andmise ja kriminaalmenetluse jälitustoimingute lubamise vahel. Tema selgituse järgi annab teabehanketoiminguteks loa halduskohus, tuginedes prognoosile ja tõenäosusele, samal ajal kui kriminaalmenetluses tuleb loa taotlemisel esitada konkreetsed tõendid ja asjaolud. Froschi hinnangul on seetõttu teabehanke puhul loa saamise lävend madalam. Ta leiab, et salajase tegevuse tegelik sõltumatu kontroll võib paljudel juhtudel tekkida alles siis, kui asi jõuab kohtusse – selleks ajaks võib inimene olla juba aastaid kestnud menetluslike tagajärgede ees kaitsetus olukorras.
Lahendusena pakub Frosch välja Ühendkuningriigis kasutatava niinimetatud topeltluku põhimõtte. Selle järgi peaks teabehanketaotlust enne halduskohtule esitamist hindama ka vastutava ministeeriumi kantsler või asekantsler. Praegu peab Frosch oluliseks puuduseks seda, et julgeolekuasutuste tegevuse üle puudub ministeeriumi tasandil piisav eel- ja järelkontroll.
Ta kutsub Riigikogu üles saama tervikliku ülevaate killustatud järelevalvesüsteemist ning kaaluma ka Riigikontrolli sisulist hinnangut julgeolekuasutuste ülesehitusele ja tegevusele. Eraldi vajab tema arvates arutelu kaitsepolitsei uurimisalluvus ehk küsimus, kas kaitsepolitsei peaks täitma üksnes julgeolekuasutuse ülesandeid või jätkama ka teatud korruptsioonikuritegude uurimist.
