Riigikogu aseesimehe Arvo Alleri (EKRE) poolt OSCE-le saadetud märgukirja autor Andres Aule avaldab Postimehe veergudel arvamust Eesti e-valimiste süsteemi puuduste kohta, mis on viinud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) eksperdimissiooni saabumiseni Eestisse. Aule sõnul on Eesti e-valimiste süsteem, mida on kiidetud kui üht maailma innovaatilisemat, silmitsi mitme põhimõttelise probleemiga, mis ohustavad selle usaldusväärsust ja demokraatlikke põhimõtteid.
„Eesti oli esimene riik maailmas, kus võimaldati siduvatel üldistel valimistel hääletada interneti teel,“ kirjutab Aule. Ta meenutab, et e-valimiste idee tekkis juba 2001. aastal, kui arvutiteadlased esitasid selle kahes akadeemilises kirjutises. Nelja aasta pärast, 2005. aastal, sai Eesti esimeseks riigiks, kus seda praktikas rakendati. Kuigi see oli suur edusamm, on süsteemiga kaasnenud ka mitmeid probleeme, mis on jäänud lahendamata.
Aule tõstab esile kuus põhilist probleemi, mis on märgukirjas OSCE-le esitatud. Esiteks on e-valimiste reguleerimine puudulik. „Elektroonilise hääletamise olulisi või koguni määravaid aspekte reguleerisid pöördumise koostamise ajal mitte ainult riigikogus vastu võetud seadused, vaid peamiselt alamate asutuste – vabariigi valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse – kehtestatud eeskirjad,“ selgitab Aule. Ta lisab, et valimiskomisjonis on seitse liiget ja valimisteenistuses oli tollal üheksa töötajat, mis tähendab, et kokku umbes 16 inimesel oli aastaid ebaproportsionaalne võim kehtestada Eestis e-hääletuse tehnilisi nõudeid.
Teiseks puudub e-hääletamise põhimõtteliste puuduste vaidlustamiseks õiguslik mehhanism. Aule märgib, et isegi kui valija suudab tõendada, et tema elektroonilise häälega seoses on seadust rikutud, on valimiskomisjonil või kohtul alati võimalik otsustada, et üksik rikkumine ei muuda valimistulemust. „Näiteks tõendas valimisvaatleja Märt Põder Eesti kohtutes, et vähemalt kaks elektroonilise hääle suhtes kehtestatud nõuet ei olnud kahes antud e-hääles (millest üks oli tema enda oma) täidetud. Kehtivate nõuete kohaselt oleks tulnud niisugused hääled lugemata jätta. Hoolimata sellest, et ka sajad tuhanded ülejäänud e‑hääled võisid olla nendesamade nõuetega vastuolus, jäid tema kaebused vormilistel või protseduurilistel põhjustel sisuliselt lahendamata,“ kirjutab Aule.
Kolmandaks on e-hääletamise protsess ja tulemused tervikuna kontrollimata ja läbipaistmatud. Aule selgitab, et antud e-hääle kontroll katab vaid kuni pool tundi alates hääle andmisest. „Valija saab küll kindlaks teha, et häältekogumise server on hääle vastu võtnud, kuid tal ei ole võimalik iseseisvalt veenduda, et tema hääl oli nende häälte seas, mis lõpuks kokku loeti,“ täpsustab ta. See tähendab, et e-hääl võib serveris olla kuni nädala jooksul sõltumatu järelevalveta, mis tekitab olulise turvariski.
Neljandaks on probleeme e-hääletamise vaadeldavusega. Aule viitab 2023. aasta riigikogu valimistel osalenud vaatlejate ühisavaldusele, milles nõuti vaadeldavat e-hääletust. „Avalduses on tõstetud esile rida puudusi: muu hulgas puudus võimalus vaadelda seadmeid ja andmevooge kogu e‑hääletuse ulatuses; puudus võimalus vaadelda e-hääletuse tegelikke infotehnoloogilisi protsesse, nagu andmekandjate ettevalmistamine, serverite jooksev varundamine, teenuste seisundite logimine, tühistusnimekirjade koostamine jms,“ kirjutab ta.
Viies probleem puudutab e-hääletuse salajasust. Aule märgib, et Eesti põhiseaduse kohaselt peab hääletamine olema salajane, kuid e-valimiste süsteemis ei ole võimalik seda täielikult tagada. „Eesti internetihääletuse süsteemis ei ole võimalik nõutavat salajasust tagada, sest teise isiku viibimist valija juures ja sekkumist sel ajal, kui ta elektrooniliselt hääletab, ei saa välistada. Selline juuresviibimine võib mõnel juhul olla tõenäolinegi, eriti kui valija ei ole arvuti kasutamisel vilunud,“ selgitab ta.
Kuues probleem on seotud programmi usaldusväärsusega. Aule tõstab esile, et valijatel ja vaatlejatel puudub võimalus kontrollida, kas serveris töötav programm vastab avaldatud lähtekoodile. „Valimistulemust oleks võimalik mastaapselt muuta ka programmilõiguga, mis töötab serveris kõigest sekundi murdosa vältel ja seejärel hävitab iseenda. Praegu on valijad ja vaatlejad sunnitud selles küsimuses vähem või rohkem pimesi usaldama valimisteenistust või valimiskomisjoni,“ kirjutab ta.
Aule lõpetab oma arvamuse märkega, et OSCE eksperdimissiooni hinnang võib anda Eestile väärtusliku kõrvalpilgu. „Nimetada eespool kirjeldatud ohukohti kõigest teoreetilisteks tunduks liiga muretu, kui vaadata, milliseid küber- ja füüsilisi rünnakuid maailmas üha sagedamini ette tuleb,“ kirjutab ta. Ta rõhutab, et demokraatliku ühiskonna korralduse ühe alusena peaksid valimised, sealhulgas e-valimised, olema ja näima nii tugevad, et avalikule arutelule ja kriitikale vastu pidada.
Andres Aule arvamus näitab, et Eesti e-valimiste süsteem, kuigi innovaatiline ja edumeelne, vajab põhjalikku ülevaatust ja täiustamist, et tagada selle usaldusväärsus ja vastavus demokraatlikele põhimõtetele. OSCE eksperdimissiooni tulemused võivad olla oluline samm selle suuna saavutamiseks.
