Analüütik: Ukraina ainsad valikud on NATO või tuumarelv

NATO liitlased peaksid olema valmis selleks, et Ukraina hakkab tuumaarsenali looma, juhul kui NATO liikmelisus jääb saavutamata, kirjutab Substackis rahvusvahelise julgeoleku analüütik Benjamin Cook.

1994. aastal leppisid Venemaa, Ukraina, USA ja Ühendkuningriigi juhid kokku Ukraina kaitsmises võimaliku sissetungi korral vastutasuks selle eest, et Ukraina loobub oma tuumarelvadest. Seda nimetati Budapesti memorandumiks. Pärast selle allkirjastamist toetas USA, soovides luua sidemeid postsovetliku Ukrainaga, NATO–Ukraina Komisjoni loomist. (2023. aastal asutati NATO–Ukraina Nõukogu.)

    Need pingutused ei aidanud Ukrainal takistada Venemaa sissetungi. Samuti pole selget märki, et praegune toetus suudaks Vene väed Ukraina piiridest välja ajada, kui just ei toimu paleepööret Venemaal.

    USA ja Ühendkuningriik ei täitnud oma kohustusi 2014. aastal ega ka 2022. aastal. Praegune rahvusvaheline koalitsioon, mis annab Ukrainale miljardeid, ei ole suutnud Venemaad Ukrainast välja tõrjuda. Venemaa väljatõrjumine ja Ukraina ülesehitamine läheb kindlasti maksma triljoneid dollareid. (Mis oleks olnud hind, kui Venemaa oleks välja aetud Gruusiast 2008. aastal, Krimmist ja Donbassist 2014. aastal?)

    Õppetund, mille Ukraina ja teised riigid sellest võtavad, on see, et ilma NATO 5. artikli stiilis julgeolekugarantiideta ei saa riikide sõnu ja allkirju usaldada.

    Uraanikaevandus Ukrainas

    Ei ole ühtegi teist riiki, kes suudaks nullist tuumapommini jõuda kiiremini kui Ukraina. Ukrainal pole puudust tuumateadlastest. Ukrainal on oma uraanikaevandused. Tema sõjatööstusbaas saab lähitulevikus olema kolmandal kohal USA ja Hiina järel. Mis kõige tähtsam – Ukraina on teadlik tuumariigiks mitte saamise tagajärgedest. Olgu selge, Ukraina ei ole Iraan. Ta on palju võimekam ja motiveeritum.

    Ukraina tuumaprogrammi viimane osa on salastatus. See on keeruline. USA ja teised liitlased ei soovi, et Ukraina arendaks tuumapommi. Ukraina kuulub tuumarelva leviku tõkestamise lepingusse (Non-Proliferation Treaty). Erinevalt riikidest, kes on salaja üritanud tuumarelva arendada, on Ukrainal üks eelis. Just Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit/Venemaa, Hiina, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik on Ukrainat kõige rohkem alt vedanud. Need viis riiki peaksid lepingu järgi olema ainsad, kellel on tuumarelvad. Kuid siiski on oma tuumarelvad arendanud ka Iisrael, India, Pakistan ja Põhja-Korea.

    Kõik need riigid arendasid oma tuumarelvad välja hoolimata Lääne piirangutest. Hoolimata maailma liidrite ähvardustest ja raevust. Hoolimata raskustest saada kätte väga kontrollitud ja vajalikke materjale lisaks uraanile. Lõpuks tuli iga nende riigi programm siiski ilmsiks. Seega on salastatus edu võti – teatud ajaks. Seejärel on otsusekindlus kõige olulisem komponent eduka tuumaprogrammi saavutamiseks.

    Kõigist juhtumitest, mis puudutavad tuumarelvaprogrammi arendamist USA ja Lääne vastuseisust hoolimata, on Iisrael tõenäoliselt parim analoog. Miks? Sest Ukraina suudab tõenäoliselt läbi rääkida, varjata ja venitada oma programmi lõpuni, täpselt nagu Iisrael. Veelgi enam, britid aitasid Iisraelil oma programmi arendada. Kusagil leidub ka keegi, kes aitab Ukrainat, sest Ukraina vajadus programmi järele on ainulaadne. Nii nagu oli ainulaadne ka Iisraeli vajadus. Veelgi enam, Ukrainal, nagu Iisraelil, on vaja järgida tahtliku ebamäärasuse poliitikat.

    Kõike seda ei pea juhtuma. Kõik, mida Ukraina vajab, on NATO 5. artikli tüüpi mehhanism, mis kohustab riike tulema appi, kui keegi ründab. Ja see peab olema tõelise päästikumehhanismiga. Mitte selline otsus, mis sõltub kuudepikkustest komitee aruteludest. Kaitsejõuks peab olema NATO või midagi NATO-taolist. Kõik, mis jääb sellest nõrgemaks, jätab Ukrainale vaid ühe valiku – arendada välja tuumarelvaprogramm.