Postimehes ilmunud arvamusloos tõstab Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide noorteorganisatsiooni juht Alar Raassild esile mitmeid sisulisi küsimusi, mis tema hinnangul jäävad Eesti rahvastikupoliitikas sageli varju. Tema sõnul ei ole sündimuse langus iseseisev kriis, vaid pigem laiemate ühiskondlike protsesside tagajärg, mis vajab sügavamat käsitlust.
2024. aastal sündis Eestis 10 949 last, mis on 7,1% vähem kui eelmisel aastal. Surmade arv ulatus 16 002-ni. Noorte rahvuslaste ja konservatiivide esimees Alar Raassild tõdeb, et need andmed viitavad rahvastikuprotsesside jätkuvale negatiivsele trendile. Samas ei pea ta pelgalt demograafilisi meetmeid – näiteks sünnitoetuste suurendamist – piisavaks ega sisuliseks vastuseks. Tema hinnangul peitub iibe languse taga noorte usalduse puudumine tuleviku vastu, mille taga omakorda on majanduslik ebakindlus, eluasemete kättesaamatus ja tööelu paindumatus.
„Noorte tulevikukindlus on iibe seisukohast määrava tähtsusega. Kui noored ei näe oma elul Eestis mõtet ega stabiilsust, ei saa me loota, et nad siin peresid loovad. Siinkohal peab riik investeerima taskukohasesse haridusse, noorte vaimsesse tervisesse ja sellesse, et ka väiksemates paikades oleks võimalik väärikalt elada,” märgib Raassild. Tema hinnangul jääb praegune rahvastikupoliitika liialt pinnapealseks ega käsitle süvatasandil väärtushinnanguid, mis kujundavad noorte valikuid.
Arvamusloos tõstab ta esile, et sotsiaalmeedias levivad hedonistlikud ja nihilistlikud hoiakud on viinud paljud noored eksistentsiaalsesse ummikusse, kus püsivad väärtused nagu pere loomine tunduvad vananenud. Selle vastu tuleb teadvustada ja tugevdada peresõbralikku mõtteviisi, väärtustada isa- ja emarolli ning pakkuda noortele tuge identiteedi ja kuuluvustunde kujundamisel. Elule tuleb taas anda tähendus, rõhutades vastutust, ühtekuuluvust ja eesmärgipärast elamist.
Raassild kutsub üles pikaajalistele ja süstemaatilistele lahendustele: taskukohased eluasemed, paindlik töökorraldus, noortele peredele suunatud sihipärane planeerimine ja väärtuste toetamine, mis looks kindlustunnet ja julgust peret luua. Tema sõnul ei piisa üksikutest rahalistest toetusmeetmetest, kui ühiskond ise ei toeta noort inimest tuleviku suhtes lootusrikka ellusuhtumisega.
„Iibe langus on sümptom, mitte haigus ise. Immigratsiooniga ei saa seda lahendada – vähemalt mitte ilma uut tüüpi sõltuvuseta,” ütleb Raassild. Tema hinnangul vajab Eesti mitte ainult demograafilisi abinõusid, vaid usalduse taastamist tuleviku, kogukonna ja riigi suhtes.
