27. augustil möödub 122 aastat Eesti ühe legendaarseima arhitekti Alar Kotli sünnist. Tema loomingusse kuuluvad Tallinna Lauluväljak, presidendikantselei Kadriorus, Tallinna Ülikooli peahoone, Kaitseliidu Tartu hoone, arvukad koolid, kirikud, elamud ja mälestussambad ning Estonia teatri taastamisprojekt. Kotli loomingus kohtuvad rahvuslik eneseteadvus, klassikaline väärikus, moodne tehnika ja erakordne kunstiline anne. Paraku ei ole tänapäeva Eestis talle püstitatud ühtegi mälestusmärki ega nimetatud tema järgi ühtki tänavat.
Alar Kotli nimi ei pruugi tänapäeva eestlasele olla sama tuttav kui mõne tema kaasaegse poliitiku või kirjaniku oma. Ometi elame iga päev keskkonnas, mille kujunemisse ta andis erakordselt suure panuse. Tema loomingut vaadates avaneb pilt sellest, milline Eesti tahtis olla 1930. aastatel: eneseteadlik, euroopalik, korrastatud ja väärikas, kuid samal ajal selgelt eestilik. Just selles mõttes oli Kotli rohkem kui arhitekt. Ta aitas kõige otsesemas mõttes ehitada Eesti Vabariigi nägu.
Väike-Maarja poisist Eesti Leonardo da Vincini
Alar Kotli sündis 27. augustil 1904 Väike-Maarjas. Tema isa Johan Kotli oli Väike-Maarja köster, aktiivne muusikaelu korraldaja, seltside tegelane ja ajalehtede kirjasaatja. Just kodus sai Alar oma esimese hariduse ning isa oli tema rangeks õpetajaks.
Kotli sündis vasakukäelisena ning koolis sunniti teda ümber õppima. See tekitas temas lapsepõlves suurt trotsi: kool talle ei meeldinud, kodus joonistamine aga meeldis. Nii ei suutnud sund tema loomingulist annet murda.
Aastatel 1915–1922 õppis ta Rakveres Viru maakonna reaalgümnaasiumis. Tükk aega hiljem, 1935. aastal projekteeris Kotli samale koolile uue hoone.
Seejärel õppis ta 1922–1923 Tartu kunstikoolis „Pallas“ skulptuuri ning samal ajal lühikest aega Tartu Ülikoolis matemaatikat. 1923. aastal suundus ta Danzigi vabalinna, kus õppis tehnikaülikooli arhitektuuriteaduskonnas. Arhitektikutse omandas ta 1927. aastal ning jäi pärast lõpetamist veel aastaks samasse ülikooli assistendiks.
Kotli puhul on raske rääkida ainult ühest kunstialast. Teda on nimetatud Eesti Leonardo da Vinciks. Ta oli arhitekt, skulptor, maalikunstnik ja graafik. Ta kavandas mööblit ja valgusteid, ehteid, vaipu ja kangaid ning tegeles vabal ajal akvarelliga. Nagu Leonardogi, oli Kotli kahekäeline – ta kasutas mõlemat kätt võrdselt hästi.
See universaalsus aitab mõista ka tema arhitektuuri. Kotli jaoks ei olnud hoone lihtsalt seinte, akende ja katuse kogum. Arhitektuur oli terviklik kunstiteos.
Eesti arhitektuur sai oma näo
1930. aastatel kujunes Eestis välja arhitektuurikeel, mida tuntakse erialakirjanduses esindustraditsionalismina. Selle väärtus seisnes just erinevate maailmade ühendamises. Ühelt poolt mõjutasid klassikalise arhitektuuri proportsioonid, sümmeetria, monumentaalsus ja väärikus. Teiselt poolt tulid moodsad planeeringud, uued ehitustehnikad, hügieeninõuded, valgusküllasus ja funktsionaalsus. Kõike seda kandis eestluse rahvuslik eneseteadvus.
Tegemist oli õnnestunud katsega luua uus kodumaine arhitektuur, mis oleks ühtaegu kaasaegne ja sügavate juurtega. Just Kotli oli selle arhitektuurilise eneseteadvuse üks keskseid kujundajaid. 1930. aastast töötas ta Haridus- ja Sotsiaalministeeriumis ning alates 1935. aastast Teedeministeeriumis. 1930. aastatel kujunes temast riigi esindushoonete arhitekt. Tema luua olid hooned, mille kaudu noor Eesti Vabariik end nii kodanikele kui ka külalistele nähtavaks tegi.
Kotli projekteeris mitu kooli Rakveres ja Tapal, kirikutorni Vigalas ning Mõisaküla ja Rakvere kirikud. 1937–1938 valmis tema ja arhitekt Olev Siinmaa koostöös Eesti Vabariigi presidendi residents Kadriorus. Kotli osales Toompea lossi ümberkujundamises ja Riigikogu juurdeehituse kavandamises. Lisaks projekteeris ta koos Erika Nõvaga Tallinna Ülikooli praeguse peahoone Narva maanteel, mis valmis aastatel 1938–1940. Tartu üheks maamärgiks sai Alar Kotli koos Elmar Lohuga projekteeritud Kaitseliidu hoone, mille ehitus toimus aastail 1939–1940.
Kotli töölauale jõudsid ka suured, kuid Teise maailmasõja tõttu paraku teostamata jäänud visioonid. Ta kavandas Riigikogu-esise väljaku kujundamist (ilma Aleksander Nevski katedraalita) ning Vabaduse väljaku terviklikku lahendust koos Vabadussõja Võidusambaga, mille tippu oleks pidanud kerkima võimas ratsamonument. Need projektid näitavad, millise arhitektuurilise enesekindlusega mõtestati tollal Eesti riigi sümboolset ruumi.
Kotli jäi ehitama sõja kiuste
Kotli enda saatus on Eesti 20. sajandi ajalugu omaette. Ta töötas Eesti Vabariigi ajal väga vastutusrikastel ametikohtadel ning jõudis kujundada noore riigi arhitektuurset keskkonda. Ent seejärel tuli okupatsioon. Nõukogude võim suunas Kotli Kergetööstuse Rahvakomissariaadi Projekteerimiskeskuse abidirektoriks, samal ajal õpetas ta Jaan Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti Koolis.
Pärast Suvesõda töötas Kotli Eesti Omavalitsuse Tehnikadirektooriumi ehitusvalitsuses osakonnajuhatajana. Ta jätkas arhitektina ka uue Nõukogude okupatsiooni kiuste. Ent tema võimalused rahvusliku arhitektina vähenesid ning kommunistlik arhitektuurikeel ei olnud ilmselgelt keskkond, milles tema varasemad ideaalid kõige loomulikumana edasi elanuks. Ometi ehitas ta edasi. Nii pääses ta erinevalt paljudest Eesti kõrgematel ametikohtadel töötanud inimestest küüditamisest ja võõrsil unustusse vajumisest.
9. märtsil 1944 hävitas Nõukogude õhuväe vaippommitamine suure osa Tallinna kesklinnast. Purustati ka Estonia hoone. Teatri- ja kontserdikompleksi taastamine usaldati Alar Kotlile ja Edgar Johan Kuusikule. Kotlil õnnestus säilitada Estonia puiesteele avaneva fassaadi ilme, ehkki tagaküljel tehti hoone välisilmes muudatusi. Samas suutis ta vältida otsest stalinismi ja lähtuda selles töös endiselt 1930. aastate esindustraditsionalismi kaanonitest. See tähendas kultuurilise järjepidevuse hoidmist olukorras, kus okupatsioonivõim oli huvitatud just selle katkestamisest.
Pärast sõda jõudis Kotli ellu viia veel mitmeid enne sõda sündinud ideid. Üks neist oli Kunstifondi hoone, mille kaudu ta jätkas 1949–1953 oma Vabaduse väljaku varasemat projekti. Ta kavandas ka hulgaliselt eksperimentaalseid korterelamuid, mida kasutati laialdaselt sõjajärgsel ajal, mil elamispinnast oli suur puudus. Kuid Kotli muutus kommunistlikule võimule järjest ebamugavamaks. Suuri ja tähenduslikke tellimusi talle enam ei antud.
Lauluväljak kui punkt elutööle
Ja siis tuli Kotli elutöö viimane suur ime. 1950. aastate lõpus, kui sulaaja tõttu olid ajutiselt olud leevenenud, avanes tal võimalus kavandada Tallinna Lauluväljak. Eestlaste jaoks oli lauluväljak rahvuskultuuri sümboliks, mis kandis juba siis endas pea sajandipikkust laulupidude traditsiooni. Selle projekteerimine tähendas nii rahvusliku mälu säilitamist kui ka uueks ärkamiseks võimaluse loomist.
Kotli jõudis juba esimeste visandite ajal peaaegu lõpliku lahenduseni. Tema kavandatud katus oli tehniliselt täiesti uuenduslik: kahe kaldega hüperboolse paraboloidi kujuline konstruktsioon toimis ühtlasi akustilise ekraanina. See oli rahvusliku traditsiooni ning moodsa tehnika ühendamine, kus kultuuripärand ja tipptasemel insenerimõte moodustasid ühe terviku. Ka selles mõttes on lauluväljak Kotli loomingu täiuslik kokkuvõte.
Spetsialistid peavad ehitist maailma mastaabis ainulaadseks ning Kotli lahendus oli sedavõrd mõjuv, et seda kopeeriti peaaegu üks-ühele ka Vilniuse lauluväljaku rajamisel.
Alar Kotli suri 4. oktoobril 1963 vaid 59-aastasena. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Mees, kes oli sündinud väikeses Väike-Maarjas, õppinud Tartus ja Danzigis, jõudis Eesti riigi kõige tähtsamate ehitustellimusteni, töötas läbi okupatsioonide ja sõja, taastas varemetest Estonia ning lõpetas oma elutöö lauluväljakuga, millest sai Eesti rahva üks suuremaid sümboleid. Lisaks esindas ta terviklikku maailmavaadet, mille järgi arhitektuur peab olema korraga ilus ja praktiline, pärimuslik ja kaasaegne, isikupärane ja keskkonnaga arvestav. Tema pärandit vaadates on raske mõista, miks pole tema nime kandvat tänavat, väljakut ega avalikku monumenti.
