USA ajaloolane William Henry Chamberlin tegi juba oma 1950. aastal ilmunud raamatus hävitavat kriitikat Ameerika Ühendriikide sekkumisele Teise maailmasõtta ja eriti liitlassuhtele Staliniga. USA ja teised liitlasriigid reetsid kõik oma pidulikult väljakuulutatud sõjaeesmärgid. Roosevelti ja Churchilli tõotused ja lubadused olid nii tähendusetud, et on võimatu mitte seada kahtluse alla nende väidetavaid motiive sõtta astumisel, võtab Chamberlini raamatu kokku uurija Spencer J. Quinn mõttekojast Institute for Historical Review.

Kas tõesti tasus pidada hävitavat sõda selleks, et Poola langeks Hitleri asemel Stalini ohvriks, et Ida-Euroopas tekiks Saksa impeeriumi asemel Nõukogude impeerium, et me seisaksime idas silmitsi mitte Jaapani, vaid Stalini käsilase Mao Zedongiga? Sõjaaegne ja sõjajärgne emotsionaalsus on takistanud neile küsimustele ausalt otsa vaatamast. Kuid traagilised faktid sellest, mis Poolaga juhtus, viitavad kindlasti, et eitava vastuse andmiseks on alust.

William Henry Chamberlin

Kui tuleks lühidalt kirjeldada William Henry Chamberlini revisionistlikku käsitlust liitlasvägede juhtimisest Teises maailmasõjas teoses „Ameerika teine ristiretk“ („America’s Second Crusade“), tuleb meelde kaks sõna: kaine arvestus. Peaaegu igas peatükis hindab autor Ameerika Ühendriike ja Suurbritanniat nende endi seatud standardite järgi, mida nad lootsid teljeriikide alistamisega saavutada. Kas nad vastasid neile standarditele? Kas nende väljakuulutatud eesmärgid saavutati? Kas maailm oli pärast sõda parem paik kui enne seda? Kindlasti väärivad sellised küsimused ausaid vastuseid.

Paraku peeti selliseid küsimusi õõnestavateks, kui see raamat 1950. aastal esmakordselt ilmus, ning paljud peavad neid tänapäevalgi ketserlikeks. Seetõttu ei suutnud see dissidentlik raamat leida peavoolu kirjastajat ja seetõttu pole sellele kunagi pööratud tähelepanu, mida see vääriks. Selle olulise teose kõrvaletõrjumine oli osa laiemast ja suures osas edukast püüdlusest summutada kõik hääled, mis seavad kahtluse alla valitseva, „ametliku“ nägemuse Teisest maailmasõjast. Iga mõtleva ja mõistlikult avatud meelega lugeja jaoks esitab see raamat veenva argumendi ülaltoodud küsimustele eitavalt vastamiseks.

Autor alustab hinnangust sellele, kuidas Ameerika esimest suurt „ristiretke“ Esimeses maailmasõjas oleks saanud vältida. See juhtus, kuna riigi eliit ei olnud rahvaga aus. 1917. aastal kutsus president Woodrow Wilson ameeriklasi sõtta Saksamaa vastu idealistlike ja õilsalt kõlavate loosungite ning lubadustega muuta maailm „demokraatia jaoks turvaliseks“. See retoorika varjas väga käegakatsutavat eesmärki päästa raskustesse sattunud britid ja prantslased, kelle lüüasaamine oleks tähendanud USA pankade ja korporatsioonide ees kogutud tohutute võlgade maksmata jätmist.

Chamberlin märgib ka traagilist irooniat, kuidas Esimese maailmasõja ristiretk demokraatia nimel ning hilisem kättemaksuhimuline rahu, mille surusid peale USA ja teised võidukad liitlasriigid, viisid otse kahe suure „ebademokraatliku“ poliitilise liikumiseni 1920. ja 1930. aastatel: kommunismi ja fašismini. Samuti võrdleb ta Nõukogude Liidu ja natsionaalsotsialistide julmusi ning muid kuritegusid ja järeldab, et – nagu miljonid Kesk- ja Ida-Euroopas pidid kibeda kogemuse kaudu õppima – vallutamine ühe poolt oli vaevalt parem või halvem kui vallutamine teise poolt. Nagu ta edasi selgitab, tähendab see, et USA ja Nõukogude Liidu koostöö teises „ristiretkes“ – Teises maailmasõjas – ei loonud õiglasemat ega heatahtlikumat maailma.

Chamberlin viib lugeja Esimese maailmasõja järgsest pealesunnitud Versailles’ räpasest rahust läbi 1920. ja 1930. aastate kuni 1941. aasta paljukiidetud „Atlandi hartani“ ning 1945. aasta Jalta konverentsi ja Potsdami kokkuleppeni, et toetada oma väidet, mille kohaselt Ameerika roll Teises maailmasõjas oli traagiline ja tarbetu. Samuti jälgib ta president Franklin Roosevelti salakavalaid ja ebaseaduslikke mahhinatsioone Suurbritannia sõjaaegse peaministri Winston Churchilliga ning selgitab üksikasjalikult, kuidas USA president oli kirjanik ja poliitik Clare Boothe Luce’i sõnade kohaselt „valetanud Ameerika rahva sõtta, sest ta ei suutnud neid sinna juhtida.“

Eriti šokeeriv on see, kuidas USA president sobitas oma sihikindla kinnisidee hävitada Hitleri Saksamaa Nõukogude diktaatori Jossif Stalini alandliku lepitamisega. Stalini lugu, mis oli täis pettust, pahausksust ning julmust ja rõhumist ning mis oli palju kirevam kui Hitleri oma, ei tähendanud Rooseveltile midagi.

Seoses sõjaga Euroopas toob Chamberlin välja järgmised põhipunktid:

• Hitler, keda Chamberlin nimetab „reetlikuks, muutlikuks, ettearvamatuks“, seadis oma sihid laienemisele itta, mitte läände. Ilma märkimisväärse mereväeta ei kujutanud Hitleri Saksamaa Ameerika Ühendriikidele kindlasti mingit tõsiseltvõetavat ohtu.
• Diplomaatilised dokumendid paljastavad, et juba 1930. aastate lõpuks oli president Roosevelt pühendunud sõja pidamisele Saksamaa vastu. Lisaks valetas ta oma sõjakate kavatsuste kohta ning leidis nii seaduslikke kui ka ebaseaduslikke vahendeid, et minna mööda neutraliteediseadusest ja muudest piirangutest, mis takistasid USA kaasamist järjekordsesse meretagusesse sõtta.
• Mis puutub sõtta Euroopas, siis USA oli aastatel 1939 kuni 1941. aasta detsembri Pearl Harbori rünnakuni neutraalne vaid paberil. „Hävitajate tehing“ Suurbritanniaga, Lend-Lease abi Suurbritanniale ja Nõukogude Liidule, Roosevelti käsk rünnata Saksa allveelaevu ja palju muud tähendasid, et USA oli juba sõdiv osapool.

Chamberlin pöörab palju tähelepanu ka lähenevale konfliktile Vaiksel ookeanil. Mis puudutab Ameerika halvenevaid suhteid Jaapaniga, rõhutab autor järgmisi punkte:

• Alates 1930. aastate lõpust kuni Pearl Harbori rünnakuni kiusas USA Jaapanit üha agressiivsemalt nii diplomaatiliselt kui ka majanduslikult, väidetavalt Hiina nimel, kuigi USA-l puudusid selleks elulised huvid.
• USA keeldus tõsiselt kaalumast Jaapani arvukaid püüdlusi Washingtoniga kokkuleppele jõuda.
• Arvestades USA käitumist kuudel ja nädalatel enne Pearl Harborit ning eriti riigi üha vaenulikumaid meetmeid Jaapani vastu, on mõistlik järeldada, et president Roosevelt soovis või vähemalt ootas jaapanlaste rünnakut, mis lõpuks toimus 1941. aasta detsembris. Sõjaminister Henry Stimsoni sõnadega: „Küsimus oli selles, kuidas me peaksime nad [jaapanlased] manööverdama esimese lasu tegemiseni, ilma et me lubaksime enda jaoks liiga suurt ohtu.“

Selle raamatu teine oluline joon on autori oskuslik detailne käsitlus sellest, kuidas USA ja teised liitlasriigid reetsid kõik oma pidulikult väljakuulutatud sõjaeesmärgid. Roosevelti ja Churchilli tõotused ja lubadused olid nii tähendusetud, et on võimatu mitte seada kahtluse alla nende väidetavaid motiive sõtta astumisel. Nagu Chamberlin kirjutab:

Oma läkituses Kongressile 6. jaanuaril [1941] sõnastas Roosevelt neli vabadust, millele maailm peaks tuginema. Need olid sõna- ja väljendusvabadus, usuvabadus, vabadus hirmust ja vabadus puudusest. Need pidid valitsema kõikjal maailmas. Neli vabadust koos hiljem samal aastal välja kuulutatud Atlandi harta seitsme punktiga olid Ameerika sõjaeesmärgid, mis on samaväärsed [Woodrow] Wilsoni neljateistkümne punktiga. Need pakuvad endiselt peeglit, mille abil saab hinnata teise ristiretke edukust.

Roosevelti–Churchilli Atlandi harta – mille täisteksti Chamberlin esitab – keelas kõigil riikidel kunagi taotleda territoriaalset suurenemist või laienemist, kehtestada türanniat, takistada vaba kaubandust ja reisimist, pidurdada rahu, ekspluateerida tööjõudu ning kasutada oma tahtmise saamiseks jõudu. Igaüks, kes on kasvõi pealiskaudselt kursis maailma ajalooga pärast seda 1941. aasta lubadust, suudab kergesti mõista, milliseks kibedaks naljaks Atlandi harta ja neli vabadust osutusid.

Nende põhimõtete ja eesmärkide, mille nimel USA Teises maailmasõjas võitles, räige reetmine oli Chamberlini selgitusel vältimatu, arvestades Roosevelti vankumatut usaldust Nõukogude diktaatori vastu ja tema soovimatust kasutada Ameerika massiivset sõjalist ja majanduslikku abi nõukogulastele, et suruda peale paremat sõjajärgset maailma. Nagu endine USA suursaadik Moskvas William Bullitt hiljem väljendus, oli Franklin Roosevelt nagu naiivne naine, kes abiellub mehega, sest kavatseb teda muuta – antud juhul lootuses „pöörata Stalin imperialismist demokraatlikule koostööle“. Seda plaanisid Roosevelt (ja Churchill) saavutada, lepitades Stalinit igal sammul, isegi kui see tähendas oma põhimõtetest, aga ka sõpradest ja liitlastest loobumist. Lõigud, milles Chamberlin otsesõnu näitab, kuidas seda tehti, on ühed raamatu kõige raputavamad – ja häirivamad.

Suurbritannia kuulutas Saksamaale sõja 1939. aasta septembris väidetavalt Poola iseseisvuse ja vabaduse kaitsmiseks. Kuid nagu Chamberlin märgib, jättis Briti valitsus peaaegu kuus aastat kestnud sõja lõppedes poolakad Nõukogude ikke alla. Olles kirjeldanud, kuidas Roosevelt ja Churchill hüljasid ka kommunismivastased jõud Hiinas ja Jugoslaavias, kirjutab Chamberlin teravalt, et „Poola reetmine oli neist kolmest kõige julmem ja räigem kas või juba seetõttu, et Poola oli kogu ristiretke ettekäändeks.“

Chamberlin annab selge ülevaate õõvastavatest julmustest, mida kommunistid sooritasid sõja ajal ja järel Saksamaal ning kogu Ida-Euroopas. Stalini impeeriumi laienedes küüditati, mõrvati, vägistati, näljutati ja orjastati miljoneid. Roosevelt ja tema pidurdamatu asetäitja Harry Hopkins eelistasid oma Nõukogude partneri jõhkra ja imperialistliku poliitika alati kahe silma vahele jätta. Üheks teguriks presidendi soovimatuse või võimetuse juures ilmselget mõista võis olla tema väga märgatav kognitiivne langus sõja viimastel kuudel Euroopas. Nagu Chamberlin märgib, pidi sõjaminister Henry Stimson meenutama põdurale presidendile, et ta oli heaks kiitnud osad genotsiidsest Morgenthau plaanist.

Chamberlin pöörab vähe tähelepanu püüdlustele selgitada, miks Franklin Roosevelt just nii mõtles ja tegutses. Ta vihjab lühidalt, et president nägi sõjas võimalust USA suurest depressioonist välja aitamiseks, mida tema palju haibitud uus kurss (New Deal) ei suutnud teha. Chamberlin viitab meelitamatult ka Roosevelti „reipale, iseteadlikule, vahel kergemeelsele enesekindlusele“, samuti tema titaanlikule ambitsioonile, omakasupüüdlikule vajadusele jah-meeste järele ning tema üldisele hoolimatusele miljonite surmade suhtes, mida ta põhjustada aitas. Ühes kohas kirjeldab Chamberlin Roosevelti presidentuuri kui „isiklikku diktatuuri.“

Chamberlin mainib juute vaid möödaminnes ja ei keskendu sellele, millist rolli võisid nad poliitika kujundamisel mängida. Ta mainib juute kui massimõrva ohvreid sõja ajal ning korra seoses nende rolliga vasakpoolses agitatsioonis ja finantsspekulatsioonides Saksamaal, mis õhutasid sealset antisemitismi pärast Esimest maailmasõda.

Sellegipoolest käsitleb Chamberlin kahe Nõukogude Liidu heaks töötanud juudi rahvusest agendi rolli, kes hoidsid Roosevelti administratsioonis olulisi ametikohti: Harry Dexter White, Morgenthau plaani peamine autor, ja Nathan Silvermaster, sõjatoodangu ameti majandusteadlane. Teine presidendi lähikonda kuulunud sõjapooldajast saksavastane ametnik oli pooljuudist kõrgetasemeline diplomaat William Bullitt. Ta aitas presidendil neutraliteediseadusest mööda hiilida ja USA Euroopas sõtta tõmmata.

Roosevelti siseringis oli eriti mõjukas tema juudist rahandusminister Henry Morgenthau noorem, kes kandis endas sügavat vihkamist „natsliku“ saksa rahva vastu. Chamberlin kirjeldab, kuidas president kordas Morgenthau saksavastast kättemaksuhimu sõnumis sõjaminister Stimsonile. Välisminister Cordell Hull kurtis oma memuaarides, et Morgenthau ületas sageli oma volitusi rahandusministrina, et ajada omaenese agendat:

Olles emotsionaalselt endast väljas Hitleri võimuletuleku ja tema juutide tagakiusamise tõttu, püüdis ta [Morgenthau] sageli mõjutada presidenti ennetama välisministeeriumi samme või tegutsema vastupidiselt meie paremale äranägemisele. Leidsime teda mõnikord pidamas läbirääkimisi välisvalitsustega, mis oli välisministeeriumi funktsioon… Morgenthau sekkumine eksitas kohati osa avalikkusest ja takistas tõsiselt meie välispoliitika korrapärast teostamist.

Kõige kurikuulsam näide rahandusministri sekkumisest USA välispoliitikasse oli halva mainega Morgenthau plaan. See nõudis Saksamaa tükeldamist mitmeks vaesunud põllumajanduslikuks territooriumiks, kus kogu suuremahuline tööstus hävitataks või arestitaks võidukate liitlasriikide poolt, sakslaste saatmist teistesse riikidesse sunnitöölistena ning kõigi Saksamaalt väljaspool asuvate Saksa varade konfiskeerimist. Nagu Chamberlin kirjutab (rõhutus autorilt):

Pole liialdus öelda, et Morgenthau plaan, kui seda oleks rakendatud täie rangusega, oleks olnud valimatu surmaotsus miljonitele sakslastele. Piirkond, kus tehti ettepanek keelata kõik rasketööstused ja kaevandamine, on üks Euroopa kõige enam linnastunud ja tihedamalt asustatud piirkondi. Oleks olnud võimatu muuta miljoneid linnaelanikke, kes olid harjunud teenima oma elatist tehastes, kontorites ja kauplustes, isemajandavateks põllumeesteks, isegi kui maad oleks olnud saadaval.

Pärast seda, kui Morgenthau plaani üksikasjad said avalikkusele teatavaks, sundis pahameelelaine sellest lahti ütlema. Isegi USA-le sõbralikud eurooplased protesteerisid, et vaesunud Saksamaa tähendaks paratamatult ka vaesunud Euroopat.

„Ameerika teise ristiretke“ kirjutamisel sai autor kasu teistest olulistest revisionistlikest teostest, mis olid ilmunud varsti pärast Teise maailmasõja lõppu, sealhulgas George Morgensterni „Pearl Harbor: salajase sõja lugu“ (Pearl Harbor: The Story of the Secret War, 1946) ja Charles Beardi kahest süvaanalüüsist Roosevelti kahepalgelisusest enne Ameerika sekkumist – „Ameerika välispoliitika kujunemine“ (American Foreign Policy in the Making, 1946) ning „President Roosevelt ja sõja tulek 1941“ (President Roosevelt and the Coming of the War 1941, 1948). „Ameerika teise ristiretke“ bibliograafia on kasulik teejuht sajandi keskpaiga sõltumatule Ameerika historiograafiale.

See raamat ei paljasta üksnes valetajaid ja silmakirjatsejaid võimukoridorides. See paistab silma, esitades Ameerika avalikkusele väljakutse kaaluda võimalust, et Teise maailmasõja surm, häving ja trauma ei pruukinud lõpuks seda väärt olla. Chamberlinile ei sümpatiseeri natsionaalsotsialism ja ta ei esine selle apologeedina. Kuid ta ei karda võrrelda Franklin Roosevelti ja Winston Churchilli sõnastatud eesmärke objektiivse ajaloolise andmestikuga, mille abil saab tema esitatud küsimustele vastata. Argumendid Ameerika sõtta astumise kasuks jäävad tema järelduse kohaselt lõpuks puudulikuks.