22. septembrit 1944 tähistas Nõukogude propaganda kaua Tallinna vabastamise päevana. Selle juures vaikiti maha, et tegelikult okupeeriti iseseisva Eesti Vabariigi pealinn, kus mitu päeva oli ametis olnud Otto Tiefi valitsus. Kuigi tohutu Punaarmee ülekaalu vastu ei olnud eestlastel lootust, jäid paljud võitlejad ometi Tallinna kaitsele ja jätsid seal ka elu – kes põhimõtte pärast, kes aga selleks, et kinkida lääne poole kiirustavatele põgenikele veel paar tundi või päeva armuaega. Neid traagilisi sündmusi meenutades saame igal juhul öelda, et Eesti ei langenud ühegi püssipauguta.
Tallinna tänavad olid vaiksed, katkendliku pommitamise helid andsid märku, et linn oli sõja haardest vaid hetke kaugusel. 21. septembri õhtul, kui päike hakkas loojuma, kaalusid Maapanga hoones tegutsenud Vabariigi Valitsuse liikmed seisukorda rindel. Valitsusel oli enamvähem selge pilt olukorra kriitilisusest. Eesti vägedest oli Tallinna ümbruses ja valitsuse käsutuses väike osa. Narva rindelt taganenud Eesti üksused olid punaväe poolt laiali paisatud veristes Avinurme ja Porkuni lahingutes.
Tallinna kaitsmise vastutus langes nüüd 72-aastasele admiral Johan Pitkale ja tema truudele “pitkapoistele”, samuti soomepoiste II pataljonile. Lisaks neile olid seal erinevad eesti üksused, kelle koosseis oli kirev: lennuväe abiteenistuslased, Omakaitse mehed ja paljud teised.
21. septembri õhtul algas viimane Nõukogude pommirünnak Tallinnale. Sellest oli kasu niivõrd, et hetkega jäid tänavad tühjaks ja lõppesid marodööritsemised. Pommide plahvatused purustasid elektrivõrgu, mattes linna pimedusse. Vabariigi Valitsuse deklaratsioon maailmale jäi trükkimata ja levitamata. Raua tänaval sai kaitseväe ülemjuhatajaks määratud ja kindralmajoriks ülendatud Jaan Maide auto pommirünnaku tagajärjel tulekahjus kannatada. Valitsuse liikmed seisid nüüd silmitsi transpordiprobleemiga.
Kell 2 öösel helises Maapanga hoones Otto Tiefi telefon. Omakaitse staabist teatati, et venelased on Kurna kohal alla visanud langevarjureid. Valitsusel soovitati kiiresti linnast lahkuda, kartes, et tee Tallinnast läände võidakse läbi lõigata. Kuid valitsusel polnud enam sõidukit ja nii otsustati oodata hommikuni.
Õuel jõudis keegi õnneks märgata bussi, mille olid rekvireerinud kaks soomepoissi saksa sõjaväelastelt. Bussi küljel uhkeldasid kirjad “Reichspost” (riigi post). Soomepoisid olid bussi laadinud leivapätsidega, mille nad kavatsesid hommikul viia pataljonikaaslastele Nehatu positsioonidel. Riigisekretär Helmut Maandi mälestuste kohaselt läks paar tundi, enne kui raskelt magavad sõdurpoisid üles äratati. Poistele tehti selgeks, et peagi on venelased linnas ja siis on nende leivapätsid võitjate sõjasaak.
Ühiste pingutustega saadi leivad päikesetõusuks bussist välja. Linnast koguti kokku vajalikud inimesed. Pärast kella kaheksat hommikul sõitis buss mööda Paldiski maanteed Tallinnast välja. Bussis olid Tief, Maide, Maandi, Juhan Reigo ja teised veel Eestisse jäänud valitsuse liikmed ning nende lähemad kaastöölised. Linnast lahkuvale valitsusele jäi Pika Hermanni tornis järele lehvima sinimustvalge lipp.
Samal ajal kihutas Tallinna poole lausa neli hambuni relvastatud punaväe eelsalka. Tallinna võimalikult kiire vallutamine oli saanud Nõukogude peaeesmärgiks, kuna teati ka Eesti valitsuse ametisseastumisest ja see tuli kiiresti asendada ENSV-ga. Nii koondus öö jooksul Tallinna alla 150–200 Nõukogude tanki suurtükkide ja jalaväeosade toetusel. Õhus tegutses aktiivselt Nõukogude lennuvägi. Sellele jõule tuli Tallinna kaitsjatel vastu astuda suures vähemuses: eestlastel oli laskemoona mehe kohta 5–30 padrunit, kuulipildujale 1–2 lindikasti. Erilist puudust tunti raskerelvadest.
Punavägedest esimesena jõudis Tallinna piirile Eesti Laskurkorpus. Kui Nõukogude tankid jõudsid Vetla juures Pirita jõele, avastati, et sealne sild oli purustatud. Laskurkorpuse eelsalk eksles paar tundi, enne kui Vaskjala juures avastati terve sild. Ent kui juhttank sõitis täiel kiirusel Vaskjala sillale, varises see koos tankiga jõkke. Samal hetkel avati punaste pihta tuli vastaskaldalt. Hommikul kell 9:20 algas sellega viimane lahing Tallinna ees.
Marssisime kiiresti üle Pirita jõe ja jäime Vaskjala silla lähedal jõe paremale kaldale. Vaevalt saime üle jõe, kui kuulsime juba tankide mürinat. Heldur oma kaaslasega läks tee servas oleva kiviaia taha. Meie teised, umbes kümmekond meest, viskusime pikali madala jõekalda varju, selja taha jäi jõgi. Kaevumiseks enam aega ei olnud, pealegi polnud meil labidaid. Ees tuli neli tanki, kõigil mehed püsti peal. Kui tankid kiviaia juurde jõudsid, andsid mehed tuld. Esimene mürsk tabas ja esimene tank süttis suure leegiga põlema. Teine rakett läks mööda või siis ei lõhkenud. Teine tank pöördus kohe laskjate suunda ja tulistas kahurist vastu kiviaeda. Pärast seda tankid rivistusid ja hakkasid liikuma jõe suunas. Tankidel olid mehed ikka veel püsti peal nagu elavad märklauad. Tankide taha suundusid ahelikku autodelt tulnud jalaväelased. Tankidelt meile suunatud kuulipildujatuli oli nii tihe, et vaevalt saime tõsta pead ja teha mõne vastulasu. Tankide liikudes jõe suunas madal kaldaserv meid enam ei kaitsnud. Õnneks tulistasid nad liikumise ajal vähe. Kui tuli hetkeks vaibus, õnnestus mul hüpata jõkke. Sumasin kalda kaitse all põhja poole ja varjulisemas kohas läksin üle jõe. Samal ajal jõudis ka esimene tank üle jõe ja peatus silla juures tee muldtammil. Nähes mind ja kindlasti ka teisi jooksmas, avati meie suunas tihe kahuri- ja kuulipildujatuli. Jooksin kohati hüpetega umbes kolmesaja meetri kaugusel asuva võsa suunas. Tank jälitama ei hakanud.
Vaskjala lahingus osalenud Valdeko Raig
Vaskjala juures vastupanu osutanud vaprate pitkapoiste ja soomepoiste väike grupp koosnes umbes 20 kergelt relvastatud mehest. Lahingus oli jõudude vahekord juba eos lootusetu, kuna nende vastas seisid tuhanded punaarmeelased. Vaskjalas on püstitatud mälestuskivi kolmele seal langenud Tallinna kaitsjale, kellest on teada Valdur Sirk, Arnold Niit ja üks tundmatu sõdur, kes on maetud Jüri kirikuaeda.
Kella 10 ja 11 vahel murdsid vene tankid mitmest suunast Tallinna sisse. Laskurkorpuse eelsalk haaras kontrolli Ülemiste lennuvälja üle, hajutades väiksemad Omakaitse üksused. Nõukogude andmetel saadi sõjasaagiks 25 lennukit.
Kella 10:30 paiku tungis laskurkorpuse eelsalk Tartu maanteed pidi tselluloosivabriku juurest hoonekvartalite vahele. Umbes samal ajal sisenes linna idast mööda Narva maanteed ka 8. armee eelsalk. Saksa väed olid selleks hetkeks juba Tallinnast lahkunud, jättes Eesti väeosad linnas üksi võitlema. Tänavatel toimusid mitmel pool tulevahetused eesti sõjaväelaste ja pitkameeste salkadega, kes olid otsustanud oma kodulinna kaitsta. Kõikjal linnas võis kuulda püssilaske, kuulipildujatärinat ja tankikahurite tulistamist. Mõne maja akendest visati punaväelaste suunas granaate. Suuremad kokkupõrked leidsid aset Balti jaama ja sadama ümbruses ning Kalamajas Niine tänava politseijaoskonnas.
Tankid, mis liikusid Tartu maanteed mööda, jõudsid Viru väljakule. Seal avasid nad tule Draamateatri suunas ja lasid mõned valangud, mispeale tänavad tühjenesid silmapilkselt tsiviilelanikest. Nüüd jagunes tankigrupp kaheks: esimene grupp suundus Viru väljakult mööda Mere puiesteed sadamasse, teine aga üle Vabaduse väljaku Toompeale. Esimene grupp võttis pärast lühikest võitlust enda kätte sadama, liikus siis Niine tänavale ja surudes kiiresti maha eestlaste vastupanu, vallutas sealse politseijaoskonna. Kalamajja jõudsid vene tankid enne keskpäeva. Sealt kihutasid tankid otsejoones Paljassaare ja Kopli poolsaare tippu, et sealt põgenike laevu tulistama hakata.
Sadamasse jõudsid vene tankid ajal, kui sealt olid lahkumas viimased põgenike laevad. Viimasena Tallinnast lahkunud valvelaeva VP-302 eestlasest meeskonnaliige on meenutanud: “Kesklinna poolt kuuldus võitluskära, kusagil tulistasid tankid. Seniajani kaitsesid sadamarajooni ikka veel saksa ja eesti sõdurid. Otsekohe alustati laadimisega. Laevade komandandid kiirustasid mehi tagant, et teretulnud udukatet ära kasutades juba varakult enne selle hajumist tagasi ulgumerele jõuda – igatahes enne, kui venelaste lahinglennukeile avaneks võimalus kohale ilmumiseks ja laevade ründamiseks sadamas. Laadimine edenes hästi. Üks laev teise järele oli juba lühikese ajaga kõigega valmis ja lahkus sadamast. Aktsiooni pearõhk oli seekord inimeludel – esmalt sõjaväelased, siis tsivilistid – kõik muu näis olevat muutunud väärtusetuks. Siiski, VP-302 ja teiste vahilaevade meeskonnad püüdsid sadamas asuvast toidulaost ära tassida kõik, mis neile ette juhtus, et oleks mida jagada põgenikele. Ladu oli nagunii pioneeride poolt õhkimiseks ette valmistatud ja pidi veel samal tunnil vastu taevast lendama.
Vahepeal olid linna kaitsjad järk-järgult oma positsioonidelt tagasi tõmbunud ja lõpuks olid viimsedki evakueeritavad väeüksused sadamasse välja jõudnud ja laevadele asunud. Järjest hõrenev udukate oli juba peaaegu haihtunud ja tõusev tuul puistanud laiali selle ülejäägid. Kõik teised laevad olid juba ühekaupa sadamast väljunud ja VP-302 üksipäini veel järele jäänud. Siht oli juba päris vaba, olukord ei lubanud enam viivitamist ja komandant andis käskluse laeva vabastamiseks kaist… Saksa üksuste taandumisest julgustatult olid neile läbi linna otsekohe järgnenud vene tankid. Nüüd olid needki otsaga juba nähtavusse ilmunud ja peaaegu sadamasse jõudnud. Vaevalt oli VP-302 pääsenud kai äärest liikvele, kui tankidest avati sellele tuli. Granaadid tulid ebameeldivalt lähedale ja komandant laskis veel sadamas sees minna üle poolele täiskiirusele. Samal hetkel prahvatas läheduses hiiglaslik detonatsioon: pioneeride poolt varem mineeritud toiduaineteladu oli õhku lennanud! Laohoonete rusud seisid leekides, läbi tiheda ja üha laieneva suitsuvalli ei olnud venelaste tankid enam nähtavad. Nende tulistamine lakkas, küllap olid plahvatusest hirmutatult nüüd ettevaatusele sunnitud ja taas linna poole tagasi tõmbunud. – Üha veel keerlevate suitsupilvede varjul lahkus VP-302, viimane laev Tallinnast!”
Laskurkorpuse eelsalga peajõud suundusid Toompeale, kus Pika Hermanni torni heisati punalipp. Mõne mälestuse kohaselt tulistati sinimustvalge torni tipust kuulipildujaga alla. Levinud kuulujutu kohaselt ei olnud korpuse eelsalgal kaasas korralikku Nõukogude lippu, nii et nad võtsid kaasa ühe hoone eest lehvinud punase haakristilipu ja eemaldasid selle keskelt valge sõõri. Lipuheiskamise ajal käis lahing veel Balti jaamas, kust kostis kuulipildujatuld. Seal oli üks väike eesti üksus osutamas vastupanu viimseni, loobudes taganemisest.
Üks kaheksast tankist koosnev rühm kihutas Narva maanteed mööda Russalka juurde ja sealt edasi Piritale. Ent kuna Pirita sild oli purustatud, pöördusid tankid kesklinna poole tagasi. Samal ajal olid Paldiski maanteed mööda liikuvast kolonnist mõned tankid põiganud Kakumäe randa. Seal oli parasjagu merele sõitmas mitu põgenike mootorpaati. Tankid avasid nende suunas kuulipildujatule. Üks paat pöördus kiiresti tagasi randa, püüdes leida varjumiskohta, samal ajal kui teised jätkasid meeleheitlikku katset avamerele pääseda.
Jõudes Raua tänava koolimajani, ruttasid paljud hirmunud inimesed, kompsukesed käes ja pambukesed seljas, meile vastu, kuna hommikul inimesed liikusid vastupidises suunas, nimelt linnast välja, oli nüüdne liikumine hirmunud inimestel tagasi oma kodude poole. Kõnetasin kiiresti ruttavaid inimesi ja küsides, et kuhu nüüd nõnda kiiresti, vastasivad, et “juba vanka linnas, juba venelane sees, juba kommud seljas, juba saatanad sees, juba kuradid tagasi, juba metslased väljas” ja “oh teie vanad kuradid ja saatanad”, kirus üks vanakas töölise vurhvi mees, tõugates oma käru mingi pambukesega tagasi kodu poole ja mammi – väikene lapsekene käekõrval, tongas pooljoostes meile vastu, sikutades nutvat last enese järel ja ahastades: “Oh Jumal, oh Jumal!”
Jüri Kalm
Pärastlõunal jõudsid Tallinna suuremad Nõukogude jalaväeüksused. Puhkes rüüstamine ja marodööritsemine. Üks pealtnägija on meenutanud kokkupuuteid punaväelastega: “Sõdurid äärmiselt halvasti riides, räbaldunud, mustad, räpased. Koosseis vanuselt väga kirju: päris poisikeseohtu noorukeid, siis vanu mehi ja õige tubli portsjon naisi. Ja enamikus kõik joobnud. Teel oli langenud venelaste kätte sakslaste viinatagavarasid ladudest ja vooridest. Inimesed ise andsid ka. Viina nõuti, nuruti, võeti ähvardustega ja vahetati kokku röövitud kraami vastu. ETK laod rüüstati kesklinnas kohe. Punaväelased pakkusid viina vastu suhkrut. Kes lubas kaks-kolm pudelit viina, sellele toodi autoga mitmesugust kaupa koju. Rüüstamised suurenesid õhtu tulles. Muugiti lahti toiduainete kauplused ja otsiti jälle viina. Murti sisse korteritesse. Kui uksi ei avatud, löödi need sisse ja tuhniti kõik toad läbi. Linna põhjakiht oli seejuures kaasas. Esimesel päeval oli linnas võrdlemisi vähe inimesi liikumas, peamiselt vanemaid mehi ja naisi. Hoiti endid varjule ja suur osa elanikest oli linnast välja läinud. Laupäeval võis juba rohkem tsiviilisikuid silmata. Nägin oma kaaslastega, kuidas Pirita teel Suhkrumäe all punaväelased võtsid neljal mehel säärsaapad jalast. Lasti paljajalu edasi minna. Küsisid vanad jalanõud omale, ei antud, heideti merre. Ja siis hakkasid liikuma kuuldused igasugustest toorustest ja jubedustest. Naiste käekottide tuhnimised tänaval, sõrmuste ja käekellade äravõtmised on naljalood nende kõrval.”
Tallinna elanikud, kes põgenesid punaste vägivallatsejate eest, liikusid samal ajal linnast välja mööda Pärnu maanteed. Kuid Nõukogude tankid järgnesid põgenikele, ja nüüd sai otsustavaks allesjäänud eesti sõdurite vastupanu. Sõduritel, kes asusid positsioonidele Tallinna lääneosas, oli selge ülesanne: takistada punaarmee edasitungi kasvõi mõne tunni võrra, et anda põgenikele võimalus jõuda turvalisse kaugusesse.
Neid, kes omal algatusel osutasid saabuvatele okupatsioonivägedele siin või teisal vastupanu, ilmus alatasa tankide ette. Pärnu maanteed mööda liikuvate tankide vastu astusid pidevalt väikesed Tallinna kaitsjate rühmad. Mõnikord oli see üksik nooruk tankirusikaga, mõnikord üksik tankitõrjekahur. Näiteks Nõmme raudteeülesõidukoha juures oli üks võitleja ehitanud prussidest barrikaadi.
Nõmmel koondas üks Eesti Leegioni veebel Vabaduse puiestee ja Õie tänava nurgale mitu rühma eesti sõjaväelasi, kellele vabatahtlikult lisandusid mõned tsiviilisikud. Kiiresti vaadati üle juhuslik relvastus ja mehed paigutati jagudesse, millele määrati juhid. Kui vene tankid Mustamäe alt Nõmme turule sisse sõitsid, tabas neid üllatus. Eestlaste ootamatu vastupanu tõttu kaotasid punaväelased 11 meest ja taandusid lõpuks. Nõukogude andmetel kestis lahing Nõmmel umbes kolm tundi, enne kui eestlased ümberpiiramise ohu tõttu lõpuks taandusid. Mõned Nõmmel langenud eesti sõdurid maeti kohalike poolt Nõmme turu taha mändide alla.
Viimane kaitselahing Tallinna eest peeti aga Pääskülas ja sellega suudeti tankikolonni edasitung peatada kuni järgmise päevani. See võimaldas paljudel põgenikel jõuda Tallinnast välja ja Lääne-Eestis laevale. Pääsküla kangelasteks oli grupp soome- ja pitkapoisse koos Eesti Leegioni meestega, kokku umbes 20 võitlejat. Praeguse Elroni depoo kohal ründasid nad linna poolt saabunud tankikolonni, kus igal masinal oli hulk punaarmeelasi. Esimesed tankid said surmavalt pihta, kuid laskemoona ja meeste puudus sundis kaitsjad siiski üle raudteetammi Vanamõisa poole taanduma. Hävitati mitukümmend punaarmeelast.
Selle lahingu käigus langes kaks eestlast, kelle surnukehadel olevat punaväelased vihaga hiljem pead maha raiunud. Lahingut jäi Vabaduse puiesteele pikaks ajaks meenutama tankirusikaga hävitatud Punaarmee soomusmasina vrakk. Üks selles lahingus osalejatest oli praeguse Riigikogu liikme Henn Põlluaasa isa Gunnar Põlluaas.
Anonüümne Pääsküla lahingust osavõtja meenutas 1947. aastal Rootsis ilmunud ajakirjas Oma Maa:
“Pääsküla vana kõrtsihoone juurde on kogunenud umbes kakskümmend soome välihallides mundrites eestlast kahe ohvitseri juhtimisel. Olukord on kriitiline, mis nõuab kiiret ja otsustavat tegutsemist. Tee on veel tulvil täis põgenevaid naisi hirmunud lastega süles ja käekõrval, kui juba kostab linna poolt tulevate tankide monotoonne ja kurjakuulutav mürin. Noortes nägudes peegeldub üksainus ja ühine otsus: tankide edasipääsu peab seni ajutiselt takistama, kuni lahkuvad põgenikevoorid on jõudnud väljuda kättesattumise hädaohust. Relvastus on halb. Igal mehel vaid vintpüss paarikümne padruniga, nendele lisaks kogu rühma peale viis käsigranaati ja üks tankirusikas. Vaatamata vastase oletatavale ülekaalule, milles tgelikult üldsegi ei tohi kahelda, hakatakse neile kahel tõldautol Pääsküla jaama suunas vastu sõitma. Vabaduse puiesteel peatuvad autod ning mehed ronivad välja. Keset ääretut vaikust kõmisevad raskete tankide roomikud asfaldil läheneva kõue kombel. Häälte järele otsustades peab neid olema mitu. Viivitamatult aetakse autod noore männivõsa taha varjule ja võetakse puude vahele sisse positsioonid – vaid kümmekond meetrit teejoonest, et tabamused oleksid võimalikult täpsed ja esimene löök hävitav.
Nii lamavad nad sügiseses päikeses oma kodulinna sihvakate mändide all ja hetkeks viirastub meestele, nagu polekski sõda. Kiindumus ja hellus täidavad möödunud aastate elamustes karmistunud südameid, tundes üle paljude kuude jälle kanarbiku ja sambla tuttavlikku hõngu sõõrmetes ning surudes sõrmed sõmerasse liivamulda, millel on muretult veedetud õnnelikke nooruspäevi. Aga see kõik on vaid momentne tunnete mäng, mis samas hajub karmi tõelikkusesse. Möödub pool minutit, kui juba käänaku tagant ilmub esimene hiiglane – T-34. Ta liigub ettevaatlikult, kusjuures kuppel pöördub rahutult ühelt küljelt teisele. Ilmselt uurib ta ümbrust. Eestlased jäävad aga märkamatuks. Veel kümmekond sekundit ja ta on päris nende kõrval, nii lähedal, et võib vaadata tankipealset viimse võimaluseni täitvatele ja eranditult püstolkuulipildujaid käes hoidvatele punaväelastele otse silmadesse. Viimased istuvad aga ükskõiksete nägudega ega ole ikka veel hästivarjatud salgakese olemasolu märganud. Tuld – katkestab ootusest pineva vaikuse aheliku vasakult tiivalt rahulik hüüe ja samaaegselt ragisevad eestlaste püssid. Raheteradena plaksatavad kuulid vastu terashiiglase rohekashalle plaate. Otsekui tammidest läbi murdnud kose vihane voog lämmatab julge rünnak esimesel silmapilgul venelaste igasuguse orienteerumisvõime.
Üllatus on rabav. Mitmed pilusilmalistest langevad kummuli raudkerele, kust elutult kiivri kolisedes maanteele veerevad. Teised, kes veel tabamata või ainult kergesti haavatud, hüppavad tanki taha varjule ning hakkavad sihitult, ent seda ägedamini vastu tulistama. Loomulikult ei saa sellisel tulistamisel olla erilisi tagajärgi, vahest ehk ainult moraalne mõju segipaisatud punaväelaste enesetunde tõstmiseks ja üldise paanika leevendamiseks. Kuulid lendavad kõrgelt ja kaotusi tekitamatult üle eestlaste peade. Tuli ise on aga niivõrd tihe, et noorte mändide ladvad langevad kui vikati terast puudutatuna. Kõik on kestnud vaevalt minuti. Esimesest üllatusmomendist üle sades on tanki meeskonna poolt eestlaste salgakest vahepeal märgatud ning kahuritoru ots säetakse ähvardavalt aheliku suunas. On mäng elu ja surmaga, kus ei tohi kaotada kümnendikku sekunditki. Otsustavalt vajutab tankirusikat hoidev nooruk päästikule. Käib vaevaltkuuldav klõpsatus ja – meeleheide haarab eestlasi. Nende silmades põleb tuhm pettumusetuluke ja suunurgad reedavad kibestunud viha saatuse pilkava ülekohtu vastu. See ainus tõhus ja päästev relv tanki vastu võitlemiseks, millele oli rajatud kogu lahingu otsustav käik, osutus vanaks ja kõlbmatuks. Kas suudavad veel üksikud püssid ja käsigranaadid viia sangarlikku salgakest nende taotletud sihile? Tõsi, nad on julge rünnakuga küll esimese efekti saavutanud, siiski ei lase vastase relvade ja inimmaterjali ülekaal lahingu lõppfaasis enam palju kahelda.
Samas muutub eestlaste olukord üha vapustavamaks. Käänaku tagant ilmub nähtavale veel teine T-34, mis samaaegselt hakkab ahelikule tiivalt saatma metsikut automaatrelvade- ja kahurituld. Kogu metsatukake on korraga mattunud suitsu ja liiva vinguvate kivikildude ning lagunevate okste õudsesse möllu. Kolm noort kangelast on rivist välja kukkunud ja roomavad raskesti haavatutena tahapoole. Paigalejäänutel on salves viimased viis padrunit. Vaevalt saaks sellises elavas põrgus vastupanu jätkamist enam nimetada kangelasteoks, küll ainult meeletuks eneseohverdamiseks eimillegi eest. Kiiresti teeb salka juhtinud ohvitser korralduse tagasitõmbumiseks, mis pole aga sugugi lootusrikkam paigalejäämisest, sest kogu ümbrus asub vastase tabavuspiirkonnas, kus iga väiksemgi liigutus on samavõrdne enese elavaks märklauaks asetamisega. Vihisedes lendavad viimased käsigranaadid läbi õhu ja lõhkevad tankide vahetus läheduses. Vaenlase hetkelist varjuletõmbumist ära kasutades hakkab ahelik võsa vahel hüpetega raudtee suunas taanduma, sealjuures veel viimaseid padruneid jooksu pealt tühjendades. Ja kui hakkavad uuesti tärisema venelaste automaatrelvad, on kodumets eestlastele avanud juba oma varjava süle.
Venelastel ei näi siiski julgust olevat taandujaid jälitada. Vist on see julge rünnak neid uute võimalikkude üllatuste suhtes ettevaatlikumaks teinud. Või kardavad nad kogu lahingu käigus vaid hästiorganiseeritud lõksu, kus jälitajaid samaaegselt tugevamatele jõududele söödaks meelitatakse? Lühikest aega tulistavad teraskoletised veel tihniku suunas ja kaovad siis linna poole tagasi. Ja eestlased – nad ei suutnud küll tanke hävitada, kuid oma ülesande täitsid hiilgavalt: Haapsalu ja Pärnu suunas põgenevad naiste ja laste voorid võivad ohutult teekonda jätkata. Julm vaenlane ei jõua neile enam järele!”
