Türgist kodumaale jõudnud endine Azovi rügemendi ülem, Ukraina kangelase aunimetusega pärjatud rahvuslane Denõss Prokopenko on taas rivis ja plaanib üle võtta sõja jooksul brigaadiks kasvanud Azovi juhtimise.
Paljud eestlased tunnevad ilmselt Prokopenkot lisaks tema kangelastegudele ka selle poolest, et tema soontes voolab ehtne soomeugri veri. Tema vanaisa oli karjalane, kes võitles Talvesõjas Soome vägedes Punaarmee vastu ja jäi ainsa pereliikmena ellu. Soome säilitas toona küll iseseisvuse, kuid pidi Venemaale loovutama suure osa Karjalast. Denõss Prokopenko on nimetanud enda võitlust Ukraina kaitsel isiklikuks asjaks, mis on tihedalt seotud tema enda perekonna ajalooga.
Tundub, nagu jätkaksin sedasama sõda, ainult teisel rindeosal, võitlust Kremlist lähtuva okupatsioonirežiimi vastu. Minu vanaisal oli jube viha kommunismi, bolševismi, sovjettide vastu… Kas kujutate ette, mida tähendab kaotada terve oma pere? Kõik tema vennad surid, tema suguvõsa hukkus.
Denõss Prokopenko
Kõik algas, kui Denõss oli noor ja tugev jõumees. Ta armastas adrenaliini ja ohtu ning sukeldus täiel rinnal spordi ja võitluskunstide maailma. Nii sai temast kirglik ja südikas Kiievi jalgpalliklubi “Dünamo” (Kiiev) ultrafänn. See organisatsioon koondas toona palju noori rahvuslasi, kelle seast võrsusid mitmedki tema hilisemad võitluskaaslased. Neilt päevilt pärineb ka tema hüüdnimi Redis.
2014. aastal viis revolutsioon Kiievis vabadust nõudva rahvahulga tänavatele ja nende seas oli ka Denõss Prokopenko. Järgnes Venemaa sissetung Krimmi ja Donbassi, millele esimesena seisid vastu rahvuslastest vabatahtlikud. Prokopenko liitus Andri Biletskõi loodud eriüksusega Azov, tõestas end kiiresti lahingus ja läbis raske väljaõppe, saades üksuse juhiks.
Suurim proovikivi ootas aga nii teda kui Ukrainat alles ees. Venemaa väed murdsid 2022. aastal läbi ja võtsid Mariupoli piiramisrõngasse. Mitmekordse vaenlase ülekaalu ees seisis Prokopenko silmitsi ületamatuna näiva väljakutsega. Kuid see mees ei tundnud hirmu. Ta juhtis oma mehi kangelaslikult läbi lahingute, mille käigus venelased tegid terve linna praktiliselt maatasa, taandudes lõpuks Azovstali tehasesse, kus Ukraina vabadusvõitlejad pidasid vastu 80 päeva.
Lõpuks saabus päev, kui laskemoon ja varustus lõppes. Prokopenko ja tema võitluskaaslased pidid alla andma, kuid nende väärikus ei murdunud. Nad läksid vastu oma saatusele, olles kodumaa nimel valmis kõigeks.
Ime läbi jõudis Prokopenko oma lähemate kamraadidega sõjavangist lõpuks Türgisse ja sel kuul tagasi kodumaale, kus teda ootas ees abikaasa Katerõna. Denõss Prokopenko läbib taastusravi ja on lubanud sealt naasta, et võtta üle Azovi brigaadi juhtimine.
