Venemaa võimude poolt 15 aastaks vangi mõistetud Rafael Mamedov saatis Murtšanski vanglast välismaale kirja, milles kirjeldab Venemaa repressioonide ulatust ning nende mõju rahvastele ja piirkondlikele identiteetidele. Mamedov, kes mõisteti 27. mail Põhjalaevastiku sõjakohtu otsusega süüdi riigireetmises ja terroriorganisatsioonis osalemises, kirjutab, et Venemaa praegune süsteem surub maha mitte ainult avaliku sõjavastase tegevuse, vaid ka ideed, mis aitavad rahvastel taastada omaenda ajaloolist ja kultuurilist identiteeti. Sõltumatu projekt „Memoriali poliitvangide toetus“ nimetab Mamedovit poliitvangiks ning nõuab tema vabastamist.

Mamedovi lugu sai alguse Telegrami kanalist „Vaba Lapimaa“, mida ta haldas ja kus avaldati piirkonna fotosid, ajaloolisi ja mütoloogilisi materjale, meeme ning Venemaa võimude kriitikat. Mamedov viibib vangistuses alates 2025. aasta maist. Memoriali andmetel vahistasid Föderaalse Julgeolekuteenistuse töötajad ta psühhoneuroloogiahaiglas pärast enesevigastamist ning pärast vahistamist tegi ta veel kinnipidamise ajal enesetapukatseid. 2026. aasta mais mõisteti talle kokku 15 aastat vangistust: esimesed kolm aastat peab ta kandma vanglas ja ülejäänud aja range režiimiga koloonias. Prokurör oli nõudnud 18 aastat. Mamedov ennast süüdi ei tunnistanud.

Vanglast saadetud kirjas puudutab Mamedov Venemaa repressioone läbi ajaloo. „Väikestele ja/või kiiresti hääbuvatele rahvastele on see tohutu löök ja kindlasti genotsiidiakt,“ kirjutab ta. „See on uus 1937. aasta, ainult väiksemas mõõtkavas ja seni ilma mahalaskmisteta.“ Mamedov kirjutab, et Venemaa tegelikuks sisevaenlaseks on repressiivsed julgeolekuasutused. „Venemaal on tõepoolest vaenlasi, ja need on sisemised vaenlased – FSB, kõige ehtsam terroristlik organisatsioon alates Tšekaa ajast kuni tänapäevani, mis tuleks sellisena tunnistada kogu maailmas.“ Tema sõnul on julgeolekuasutuste roll muutunud keskseks just nende inimeste jälitamisel, kelle tegevus puudutab poliitilist, usulist või rahvuslikku enesemääramist.

Kõige rohkem kirjeldab ta niinimetatud ekstremismisätte kasutamist. „Aasta jooksul, mil viibisin Murmanski SIZO-s, käis sealt ainult ekstremismisätete järgi – Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahvide 280–280.4 ja 282–282.4 alusel, ilma 205.2-ga kombineerimata – läbi rohkem inimesi kui riigireetmise tõttu.“ Ta lisab: „Keegi neist sai või saab tingimisi karistuse, mõnele antakse reaalne vangistus.“ Mamedovi sõnul ei pruugi ka need andmed anda kogu pilti, sest osa „ekstremistide“ juhtumeid menetletakse Murmanski oblasti teises eeluurimisvanglas Apatiidis ning osa inimesi ei pruugi pärast trahvi või tingimisi karistuse saamist vanglas viibida.

Mamedov teeb teadlikult vahet vägivallaga seotud kuritegevusel ja poliitilistele või ideoloogilistele sätetele rajatud süüdistustel. „Kui ma räägin „ekstremistidest“, jätan nende hulgast välja kurjategijad, kelle jõugud on tunnistatud ekstremistlikeks või keda süüdistatakse niinimetatud AUE-ekstremistlikus ideoloogias, sest nagu 205. artikli puhul, on ka siin tegemist tegelike õigusrikkujatega, kelle kriminaalasju mõjutab halb politiseerimise praktika.“

Venemaa repressioonide ajaloolise ulatuse kohta kirjutab ta veelgi karmimalt: „Viimastel aastatel on Venemaa Föderatsioon poliitvangide arvult möödunud kogu Nõukogude Liidust pärast NLKP XX kongressi ja ületanud seda ka poliitiliste asjade eest määratud karistuste ranguselt.“ Memoriali andmed näitavad samuti poliitiliste repressioonide jätkuvat ulatuslikku kasvu: organisatsiooni nimekirjades olevate poliitvangide ja poliitiliselt motiveeritud süüasjade arv on viimastel aastatel märgatavalt suurenenud.

„Kahjuks ei ole see lõpetatud peatükk ega lõplik tulemus. Praegu, 2026. aastal, jätkab Venemaa riik agressiooni Ukraina vastu, kasutades sihikindlalt oma vägesid tsiviiltaristu ründamiseks ja sõjakuritegude toimepanemiseks, ning neid, kes selle kuritegeliku vennatapusõjaga ei nõustu, pannakse vangi,“ kirjutab Mamedov. „Samal ajal annab Venemaa diktaator FSB-le kuuluvale kõrgkoolile tagasi Džeržinski nime, lammutatakse poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusmärke ning inimõiguste organisatsioon Memorial on tunnistatud ekstremistlikuks.“

Kõige isiklikum osa kirjast puudutab hirmu, et repressiivsüsteem võib veelgi süveneda. „Ei ole teada, kui palju tuleb veel poliitilisi protsesse, kui paljud inimesed saavad üle kümneaastaseid vanglakaristusi üksnes oma seisukoha eest ja kui palju inimesi võib-olla tapetakse vanglas, nagu Tesak ja Navalnõi.“ Ta lõpetab üleskutsega mitte käsitleda Venemaa repressioone üksnes sisepoliitilise probleemina: „Just seepärast on sellest oluline rääkida. Selle pärast riskin ma uue süüdistuse ja vangistustingimuste halvenemisega – et maailm teaks tõde ja peataks Venemaa, enne kui sünnib uus Auschwitz, uus Kolõma.“

„Impeerium võib rahva laiali paisata, tema keelt ja mälu nõrgestada ning panna need, kes neist räägivad, vangi, kuid kui identiteet jääb alles, võib rahvas uuesti organiseeruda,“ kirjutab ta. Just selles mõttes on „Vaba Lapimaa“ juhtum suurem kui üks Telegrami kanal või üks 15-aastane vanglakaristus: see puudutab ajatut rahvaste enesemääramise õigust.

LOE KA: Venemaal mõisteti soome-ugri aktivist ja Telegrami-kanali administraator 15 aastaks vangi