Sõjalise jõu vahekord maailmas ei pruugi enam sõltuda nii otseselt riigi suurusest kui veel paar aastakümmet tagasi. USA kaitseekspert ja endine Pentagoni analüütik Frank Hoffman selgitab oma analüüsis, et tehisaru, droonide, autonoomsete süsteemide ja odava täppistehnoloogia levik loob väikestele ja keskmise suurusega riikidele võimaluse võistelda suurriikidega senisest palju nutikamalt. Selmet ehitada väiksemas mõõtkavas koopiat USA, Hiina või Venemaa relvajõududest, saavad nad valida tehnoloogia ja sõjapidamisviisid, kus piiratud ressursid annavad ebaproportsionaalselt suure tulemuse.

Hoffman nimetab neid riike „nutikateks tegijateks“ (smart mover). Klassikaline sõjaline mõtlemine on sageli eelistanud uute avastustega kiirustamist: kes võtab uue tehnoloogia esimesena kasutusele, saavutab konkurentide ees suure eelise. Kuid esimene olija maksab selle eest ka kõige kõrgemat hinda – ta peab eksima, katsetama ja kulutama raha tehnoloogiale, mille tegelik sõjaline väärtus ei ole veel selge. Väikeriigile võib olla mõistlikum jälgida suurriikide ja sõdivate riikide eksperimente, õppida nende vigadest ning seejärel liikuda väga kiiresti toimiva lahenduse juurde.

See mõte on Ukraina vabadussõjas saanud praktilise kinnituse. Ukraina ei leiutanud drooni ega tehisaru, kuid on ühendanud olemasolevaid tehnoloogiaid viisil, mis on tohutult tõstnud nende sõjalist väärtust. Ukraina relvajõudude ja erasektori vahel toimuv kiire koostöö, rindelt saadud tagasiside ning väikeettevõtete ja üksuste võimalus oma süsteeme pidevalt muuta on loonud väga lühikese innovatsioonitsükli. Carnegie analüüsi järgi on Ukraina jõudnud olukorrani, kus täppisrünnakuteks vajalikku moona saab toota massiliselt ja odavalt. Otsustavaks muutub mitte ühe relvasüsteemi täiuslikkus, vaid kiirus, millega rindekogemusest sünnivad uued tehnilised lahendused.

See on väiksemate riikide jaoks väga oluline muutus. Kui 20. sajandil tähendas suurriigiga sõdimine, et väiksem pool peab pidevalt püüdma kompenseerida suurt erinevust tankide, lennukite, laevade ja suurtükiväe arvus, siis odavad mehitamata süsteemid võimaldavad üles ehitada täiesti teistsuguse jõutasakaalu. Odav droon võib otsida sihtmärki, edastada infot, korrigeerida tuld või rünnata kallist relvasüsteemi. Veelgi olulisemaks muutub võrgustik, mis ühendab droonid, elektroonilise luure, satelliidid, sensorid ja laskurid üheks süsteemiks. Ukraina puhul on selline süsteem võimaldanud viia andme liikumise sihtmärgi avastamisest rünnakuni mõnikord minutite või isegi sekunditeni.

Sama loogika paistab silma ka Iraani puhul, ehkki teistsuguses vormis. Iraan ei suuda konkureerida USAga platvormide kvaliteedis tervikuna, kuid on aastakümneid ehitanud süsteemi, mis kombineerib ballistilisi rakette, tiibrakette, droone, odavamaid platvorme ja asümmeetrilisi võtteid. 2026. aasta sõja kogemus on näidanud, et ka palju väiksema majandusliku ressursiga vastane võib tekitada kõrgtehnoloogiliselt relvastatud suurriigile reaalseid kulusid, sundides teda ümber paigutama vägesid, kaitset ja logistikat. USA valitsuse järelhindamise järgi tekitasid Iraani rünnakud 2026. aasta kevadsõjas ulatuslikku kahju USA rajatistele Lähis-Idas ning Ameerika Ühendriigid pidid kandma suuri materiaal- ja laskemoonakulusid.

Väikeriik ei pea igas sõjatehnoloogia valdkonnas suurriikidega kaasa minema. Võimalusi on vähemalt neli: olemasoleva lahenduse kiire kopeerimine, vastase eelise neutraliseerimine teistsuguse tehnoloogiaga, täiesti uue lahenduse väljamõtlemine või teadlik otsus mõnest tehnoloogiavõistlusest loobuda. See muudab strateegilise valiku palju täpsemaks: küsimus ei ole enam „kas meil on piisavalt raha, et teha sama mis suurriigil?“, vaid „milline võime annab meie piiratud ressurssidega kõige suurema sõjalise efekti?“

Sellel on otsene tähendus ka Baltimaadele. Eesti, Läti ja Leedu ei saa Venemaa-taolise suurriigiga konkureerida relvajõudude arvulises mahus ega pidada mõistlikuks kõigi sõjapidamise valdkondade iseseisvat ülesehitamist. Küll aga on Baltimaadel võimalik valida valdkonnad, kus nende väiksus võib muutuda hoopis eeliseks: väikesed ja hajutatud üksused, mehitamata süsteemid, autonoomia, elektrooniline sõjapidamine, sensorvõrgud, täppisrelvad, kiire tarkvaraarendus ja reservväelaste paindlik kaasamine. Mida väiksem ja bürokraatlikult kergem on sõjaline organisatsioon, seda kiiremini võib ta olla võimeline muutma rindelt saadud õppetunnid uueks võimeks.