Sel aastal on korduvalt kinnitust leidnud, et Ukraina sõja põhiküsimus ei ole enam, kellel õnnestub mõnes rindelõigus üksik küla või teelõik vallutada, vaid kumb pool suudab kauem säilitada toimiva sõjalise, majandusliku ja logistilise süsteemi. Venemaa jätkab rünnakuid peaaegu kogu rinde ulatuses, kuid territoriaalsed saavutused on endiselt väga piiratud. Samal ajal on Ukraina suutnud mitmes lõigus mitte üksnes kaitset hoida, vaid ka järk-järgult suruda Vene vägesid tagasi. Seetõttu oleks eksitav kirjeldada praegust olukorda patiseisuna: tegemist on pideva kurnamissõjaga, kus Venemaa üritab rünnakute massiga Ukraina kaitset kulutada, samal ajal kui Ukraina muudab Vene vägede logistikat, sidet, tuletoetust ja tagalat üha haavatavamaks.
Sõja iseloom on seejuures võrreldes 2022. aastaga fundamentaalselt muutunud. Ukraina toonased suured vastupealetungid olid kaardil kiiresti territoriaalselt nähtavad. Tänases sõjas sünnivad olulised muutused palju aeglasemalt ja sageli enne rindejoone liikumist. Ukraina järjest suurem võimekus tabada Vene vägede logistikat, õhutõrjesüsteeme, lennuvälju, tööstusobjekte ja transpordisõlmi tähendab, et rindel paikneva Vene üksuse vastu suunatud mõju algab ammu enne seda, kui üksus jõuab rünnakupositsioonile. See muudab keskmise ja sügava löögiruumi sisuliselt sama oluliseks kui vahetu kontaktjoone. Sõja edasine tulemus sõltub seetõttu üha rohkem sellest, kui hästi suudab Ukraina siduda luure, droonid, suurtükiväe, elektroonilise sõjapidamise ja kaugmõju üheks ühtseks süsteemiks.
Põhjas on olukord jätkuvalt suhteliselt stabiilne. Tšernihivi suunal ei ole märke vahetust ulatuslikust pealetungist ning Sumõ piirkonnas on rindejoone muutused olnud minimaalsed. Venemaa väike edasiliikumine mõnes metsatukas ei muuda strateegilist pilti. Sumõ piirkonda saab pigem käsitleda lahinguruumina, kus Venemaa üritab hoida Ukraina üksusi seotuna, samal ajal kui piirialale tungivad Vene väikesed üksused satuvad Ukraina drooni- ja tulekontrolli alla. Sama loogika kehtib Harkivi piirkonnas: Moskva ei ole valmis sellest rünnakusuunast loobuma, sest iga Ukraina poolt vabaks lastud jõud võiks mujal kasutusse minna, kuid senised Vene pingutused on toonud väga vähe nähtavat tulemust. Seejuures on Belgorodi piirkonna vastu sagenenud Ukraina löögid muutnud Venemaa enda piirialad sõjaliselt üha vähem turvaliseks.
Kupjanski piirkond annab seevastu ühe nädala selgemaid näiteid sellest, kuidas taktikalist initsiatiivi saab muuta ilma suurejoonelise rindemurde saavutamiseta. Ukraina surve Dvoritšna suunal on vähendanud Vene vägede sillapea ulatust ja sundinud Vene üksusi järjest ebakindlamasse olukorda. Kupjansk ise on jätkuvalt lahingute piirkond, kuid Venemaal ei ole õnnestunud saavutada linna üle kindlat kontrolli. Oskili jõe idakaldal asuva Ukraina sillapea vastu jätkunud surve pole toonud otsustavat tulemust. Selle piirkonna tähtsus seisneb eelkõige selles, et Venemaa ei ole suutnud lahendada oma peamist operatiivset probleemi: kuidas muuta piiratud infiltratsioon püsivaks eeliseks.
Lõuna pool, Lõmani suunal, on Ukraina saavutanud olulise kaitselise tulemuse. Žerebetsi jõe ümbruses paiknev Vene sillapea ei ole kujunenud selliseks kindlaks lähtepositsiooniks, mille abil Moskva saaks järjepidevalt edasi liikuda. Ukraina III armeekorpuse tegevus näitab kaasaegse droonisõja loogikat eriti selgelt: territooriumi valdamine ei tähenda üksnes lipu püstitamist kaardil, vaid võimet kontrollida õhuruumi, avastada vastase liikumist ja suunata tuli kiiresti sobivasse punkti. Kui Vene infiltratsioonigrupid satuvad piirkonda, kus Ukraina luure- ja tulevõrgustik on piisavalt tihe, võivad väikesed üksused jääda praktiliselt isoleeritud sihtmärkideks. Seetõttu on kontrollitsoon sageli suurem kui see ala, kus jalavägi füüsiliselt kohal viibib.
See aitab selgitada ka seda, miks Siverski ja Slovjanski teljel on Venemaa edasiliikumine olnud nii aeglane. Metsase maastiku läbimine on võtnud kuid ning lääne poole liikudes muutub Vene üksuste olukord veel raskemaks, sest neid mõjutavad samaaegselt Ukraina droonid, suurtükivägi ja jõeäärne tulekontroll. Mõkolajivka ja Slovjanski piirkonna pommitamine annab tunnistust, et Venemaa suudab tekitada märkimisväärset kahju isegi siis, kui maavägede edasitung on väike.
Kostjantõnivka ja Dobropillja ümbrus on praegu Donbassi üks olulisemaid piirkondi. Venemaa püüab jätkuvalt otsida võimalusi, kuidas Ukraina kaitsesüsteemist mööduda ning vältida kaotusterohket otserünnakut hästi ette valmistatud positsioonidele. Samal ajal on Vene vägede jõudmine linnade äärealadele tekitanud kaardil mulje suuremast territoriaalsest edust kui tegelik olukord rindel seda õigustab. Väikeste infiltraatorrühmade ilmumine ei võrdu püsiva kontrolliga. Vastupidi, just sellised üksused võivad muutuda Ukraina drooni- ja suurtükiväe jaoks väga haavatavaks, kui neile ei suudeta tagada järjepidevat varustamist, sidepidamist ja tuletoetust. Kostjantõnivka piirkonnas takistab Venemaa edasist edu ka Ukraina tugeva droonivõrgustiku tegevus Družkivka suunalt, mis võimaldab tabada Vene üksusi ja nende varustust sügaval tagalas.
Dobropillja rindel on Venemaa surve tugev, kuid ka siin ei ole saavutatud kiiret operatiivset läbimurret. Vene üksuste infiltreerumine asula äärealadele ei ole tähendanud selle kindlat vallutamist ning Ukraina VII armeekorpus suudab kaitset jätkuvalt korraldada. Just siin tuleb kõige paremini esile tänapäevase sõja üks paradokse: territoriaalse ala hõivamine võib vastasele mõnikord olla kasulikum kui ründajale endale. Iga juurde saadud ruutkilomeeter tähendab uusi varustusvajadusi, uusi teid, uusi sõidukeid, uusi laskemoonakoormaid ja uusi sihtmärke Ukraina luurele. Kui ründav pool ei suuda vallutatud ala kiiresti logistiliselt siduda, võib territoriaalne edu muutuda kulutavaks kohustuseks.
Zaporižžja rindel on Venemaa saavutanud samuti vaid piiratud edu. Vovtša ja Mokri Jali jõgede ümbruses on Ukraina suutnud Vene vägesid mitmes lõigus tagasi suruda ning üldine edasiliikumine on aeglane. Huljaipole üle jätkuvad võitlused, kuid Vene logistiliste probleemide mõju on üha enam märgatav. See ei tähenda, et Venemaa lõunarinne oleks lagunemas; pigem tähendab see, et iga uus samm nõuab Moskvalt järjest rohkem ressursse ja muutub seetõttu aina vähem kuluefektiivseks. Sama kehtib Orihhivi suuna kohta, kus Venemaa tegevus on küll kontsentreeritud, kuid territoriaalsed tulemused jäävad tagasihoidlikuks.
Hersoni ja Krimmi suunal ei ole toimunud suurt maapealset muutust, kuid Musta mere piirkonna sõjaline loogika muutub järk-järgult. Ukraina droonid piiravad Venemaa võimalust kasutada merd vabalt ning Venemaa laevastik peab arvestama sellega, et sadamad, kaiäärsed rajatised ja laevad ei ole enam puutumatu tagala. Samuti on Must meri muutunud kommertslaevandusele järjest ohtlikumaks. See on juba laiem kui ainult Ukraina-Venemaa rindeküsimus: meretranspordi turvalisus mõjutab kaubavooge, kindlustuskulusid ja kogu Euroopa julgeolekukeskkonda.
Kõige tähelepanuväärsem muutus toimub aga sügaval Vene tagalas. Ukraina süva- ja keskmaa löögikampaania on muutunud järjest järjepidevamaks ning sihtmärkide loogika on selge: rafineerimistehased, logistikakeskused, lennuväljad, laod, raudteesõlmed, õhutõrjesüsteemid ja muud taristuobjektid, mille taastamine võtab aega ning mida ei saa lihtsalt rindel ümber paigutada. Selle mõju ei pruugi kajastuda järgmisel hommikul kaardil, kuid see hakkab mõjutama Vene võimet pidada sõda kuude ja aastate perspektiivis. Eriti oluline on siin õhutõrje paradoks: süsteemid, mis peaksid kaitsma Vene infrastruktuuri Ukraina droonide eest, muutuvad ise sihtmärkideks. Kui Moskva peab piiratud õhutõrjeressurssi üha rohkemate objektide vahel jaotama, suureneb paratamatult kaitsmata alade hulk.
Ka lennundusvaldkonnas on see asümmeetria üha nähtavam. Ukraina ründed Vene lennuväljade vastu on sagenenud ning Venemaa on kandnud seal täiendavaid lennukite ja kopterite kaotusi. Samal ajal on Ukraina sunnitud arvestama õhk-õhk relvade ning õhutõrjepealtkuulajate piirangutega, mis muudab iga säilinud hävituslennuki väärtuslikuks. Kuid üldine suund on selge: Ukraina hajutatud baasid ja kasvav droonivõimekus annavad talle teatava eelise olukorras, kus Vene lennuväljad ja lennukid on suuremad, staatilisemad ja seetõttu haavatavamad. Õhurinde tulevikus määrab seega üha vähem üksnes lennukite arv ning üha rohkem baasivõrgu, õhutõrje, droonide ja sensortehnoloogia koosmõju.
Sidevaldkonnas püsib Ukraina üks olulisi eeliseid. Vene katsed rajada Starlinkile konkureerivat satelliitsidevõimekust ei ole seni toonud tulemusi, mis võrduksid Ukraina olemasoleva süsteemi küpsuse ja ulatusega. Kaasaegses sõjas tähendab kvaliteetne side otseselt kiiremat otsustamist, paremat sihtmärgi tuvastamist ning kiiremat tuletoetust. Kui Ukraina luuredroon suudab vahendada sihtmärgi koordinaadid otse suurtükimeeskonnale, ei ole vaja suurt löögidrooni iga sihtmärgi vastu. Seetõttu on droonisõda palju laiem nähtus kui FPV-droonid ise: määravaks muutub kogu võrgustik, mis seob sensori, side, otsustaja ja relvasüsteemi üheks ahelaks.
Venemaa suureks probleemiks jääb see, et tema sõjaline süsteem on küll suutnud säilitada väga kõrge rünnakute tempo, kuid ei ole suutnud muuta seda tempot otsustavaks strateegiliseks läbimurdeks. Rünnakute hind on väga kõrge ja nende tulemused on väikesed. Ukraina omakorda kannab samuti suuri kulusid, eriti inimjõu, õhutõrje, laskemoona ja infrastruktuuri kahjustuste näol, kuid suudab järjest suurema osa oma vastutegevusest viia rindelt kaugemale. See tähendab, et otsustav võidujooks toimub üha enam logistika ja makromajanduse tasandil: kui kiiresti suudab Venemaa taastada hävitatud taristut, täiendada õhutõrjet, toota ja transportida kütust ning viia uusi üksusi rindele olukorras, kus Ukraina löögivõimekus kasvab.
