Mõnikord kulub mõnele probleemile tunde, päevi või isegi aastaid, enne kui lahendus saabub korraga, peaaegu sähvatusena. Ühel hetkel ei ole asjast veel päriselt aru saadud, järgmisel hetkel on kõik justkui oma kohale langenud: tekib äratundmine, et „nüüd ma saan aru“. Selliseid hetki nimetatakse taipamisteks.

Tartu Ülikoolis doktoritöö kaitsnud Karl Kristjan Kaup uuris, mis toimub inimese mõtlemises ja ajus sellise muutuse ajal. Tema väitekiri „Neural computations underlying psychedelic insight“ käsitleb taipamist erakordselt laias mõõtmes – probleemilahendusest ja psühhoteraapiast kuni meditatsiooni, psühhedeelsete ainete ja psühhootiliste seisunditeni.

Äkiline avastus võib kõrvalt vaadates tunduda peaaegu maagiline. Sageli tekib lahendus just siis, kui inimene ei tegele probleemiga otseselt – jalutades, duši all või enne uinumist. Kauba käsitlus viitab samas, et nähtava sähvatuse taga on tavaliselt pikem ettevalmistav protsess.

Taipamise eel peab vaimus olema midagi, mis ei sobitu. Inimene tunneb, et olemasolev seletus, lahendus või käitumismuster ei tööta, kuid uut lahendust ei ole veel käepärast. Seeläbi tekib pinge. Just selline vastuolu võib sundida aju seniseid mõttemustreid ümber korraldama.

Selle poolest erineb taipamine näiteks uue fakti õppimisest. Inimene ei saa lihtsalt teada midagi, mida ta varem ei teadnud, vaid mingi olemasolevate teadmiste ja seoste struktuur muutub. Teadlase kirjelduses võib seda mõista dünaamilise süsteemina. Aju ei koosne ühest kindlast „tööriistakastist“, vaid pidevalt muutuvast seisundite ruumist. Tavaliselt püsib mõtlemine teatavatel stabiilsetel radadel ehk atraktoritel. Taipamise puhul võib aga kogu selle süsteemi korraldus muutuda.

See tähendab, et taipamine ei ole vaid liikumine ühest mõtteseisundist teise. Kauba sõnastatud mudelis võib toimuda hoopis bifurkatsioon: muutub kogu võimalike seisundite struktuur ning pärast taipamist saab inimene liikuda mõtteradadel, mis varem ei olnud talle kättesaadavad või ei olnud piisavalt stabiilsed. See seletab, miks mõned taipamised ei anna inimesele lihtsalt üht uut vastust, vaid muudavad seda, kuidas ta edaspidi probleemi käsitleb.

Üks huvitavamaid eristusi puudutab seda, et inimesel võib olla mingi asja kohta ratsionaalne teadmine, ilma et see tema käitumist muudaks. Näiteks võib inimene täiesti mõistlikult teada, et talle ei ole kasulik iga väikese provokatsiooni peale vihastada. Ometi võib sama reaktsioon ikka ja jälle korduda.

Kauba käsitluses on siin vahe abstraktsel teadmisel ja kogemuslikul taipamisel. Alles siis, kui teadmine muutub inimese jaoks terviklikult tähenduslikuks ja lõimub teiste kogemuste ning mälestustega, võib see hakata käitumist mõjutama.

Sarnast põhimõtet on eri kujul otsitud ka psühhoteraapias ja meditatsioonipraktikates. Meditatsioonis püütakse vähendada kinnijäämist jäikadesse mõttemustritesse ning lubada erinevatel meelesisudel vabamalt seostuda. Psühhoteraapias võib aga taipamine tähendada aastakümneid kordunud käitumismustri mõistmist viisil, mis muudab selle mustri enda jaoks uues valguses nähtavaks.

Taipamise teaduslik uurimine põrkub ühe suure raskusega: taipamine on olemuselt spontaanne. Teadlased saavad luua probleemolukordi ja jälgida nende lahendamist, kuid eriti sügavaid ja elumuutvaid taipamisi on kontrollitud tingimustes raske esile kutsuda. Ühe võimaluse võivad pakkuda psühhedeelsed ained.

Viimaste aastate uuringud on näidanud, et serotonergilised psühhedeelikumid võivad kutsuda esile väga intensiivseid ning mõnikord ka transformatiivseid subjektiivseid kogemusi. Kauba doktoritöö kasutab seda nähtust ühe võimaliku aknana, mille kaudu taipamise sügavamaid mehhanisme uurida. Keskne küsimus on seejuures, miks selline seisund võib muuta seda, kuidas aju ühendab omavahel erinevaid meelesisusid. Kauba väitekiri pakub selle jaoks välja mõiste „apikaalne hüperkontekstualiseerimine“.

Inimese aju töötleb korraga tohutul hulgal teavet, kuid kogu teave ei ole omavahel võrdselt seotud. Mõtlemisel ja tajul on hierarhiaid, piire ja spetsialiseerunud süsteeme. Üks aju piirkond tegeleb rohkem ühe ülesandega, teine teisega, ning eri tasanditelt tulev teave seostub omavahel kindlate mehhanismide kaudu.

Kauba pakutud mudeli kohaselt võivad psühhedeelikumid neid tavapäraseid seoseid ajutiselt muuta. Eriti olulised on siin ajukoore viienda kihi püramiidrakkude apikaalsed dendriidid. Need närviraku harud koguvad kokku eri allikatest saabuvat teavet ning võimaldavad ühel rakul lõimida mitmetasandilist sisendit.

Serotonergilised psühhedeelikumid, mis mõjutavad muu hulgas 5-HT2A-retseptoreid, võivad Kauba käsitluse järgi võimendada nende apikaalsete dendriitide kaudu toimuvat signaalitöötlust. Tulemuseks võib olla olukord, kus eri meelesisude vahel suureneb suhtlus, lihtsustatult öeldes: aju hakkab nägema rohkem seoseid.

See ei tähenda, et inimene hakkaks tingimata objektiivselt rohkem õigeid asju tajuma. Vastupidi – suurema seostamisvõimega võivad kaasneda nii väga viljakad uued arusaamad kui ka ekslikud seosed. Kauba doktoritöö rõhutabki, et taipamisega kaasnev tugev tõetunne ei ole iseenesest tõendi kvaliteedimärk.

Psühhedeelne kogemus võib suurendada erinevate representatsioonide omavahelist koherentsust – uus arusaam sobitub paremini kokku sellega, mida inimene juba teab ja tunneb. Kuid kui varasem teadmiste struktuur sisaldab vigu, võib ka uus „ühtsustunne“ olla ekslik. Seetõttu ei piisa võimsast kogemusest endast, vaid seda tuleb hiljem analüüsida, võrrelda teiste teadmistega ning võimalusel kontrollida. See eristus on eriti oluline, kuna väga tugevad taipamiskogemused võivad esineda ka psühhootilistes seisundites.

Üks Kauba töö keskseid järeldusi on, et psühhedeelsed ained ei anna inimesele uusi teadmisi, vaid muudavad pigem olemasolevate meelesisude omavahelisi suhteid. Seetõttu on psühhedeelsete kogemuste puhul väga oluline inimese vaimne ettehäälestatus ja keskkond. Selline kogemus võib võimendada aktiveerunud sisemiste representatsioonide vahelisi seoseid. Seega mõjutavad kogemust see, mis inimese peas ja ümbruses parasjagu kõige olulisemana esile kerkib.

Kaup lõi koos uurimisrühmaga ka virtuaalreaalsuskeskkonna nimega Psyrreal, mille eesmärk on jäljendada psühhedeelse seisundi olulisi tajulisi tunnuseid. Virtuaalreaalsuses kasutatakse mitmesuguseid nägemistaju moonutusi ning kehalise enesetaju muutustega seotud efekte. Mõte on jäljendada kontrollitud tingimustes osa sellest ebaharilikust kogemuste dünaamikast, mida psühhedeelikumid võivad esile kutsuda.

Esialgsed tulemused olid seejuures huvitavad. Psyrreali toel läbi viidud teraapiasekkumise järel vähenesid katsealuste depressioonisümptomid. Esimeses uuringus puudus siiski sobiv kontrollrühm, mistõttu ei ole võimalik kindlalt öelda, kui palju täheldatud muutusest tulenes just Psyrreali spetsiifilisest mõjust. Doktoritöö rõhutab, et virtuaalse psühhedeelse kogemuse terapeutiline potentsiaal on praegu alles uurimisjärgus.

Doktoritöö viimane osa viib arutelu veel sügavamale – üksikute närvirakkude arvutuslike protsessideni. Kauba käsitluse järgi on serotonergiliste psühhedeelikumide toime puhul eriti oluline ajukoore viienda kihi püramiidne närvirakk ja selle apikaalne dendriidipuu. Need struktuurid võimaldavad rakul integreerida eri suundadest saabuvat infot.

See on tähtis ka arvutusliku neuroteaduse seisukohalt. Lihtsad „punktneuronite“ mudelid võivad olla selliste protsesside kirjeldamiseks liiga jämedad, sest nad ei arvesta piisavalt närviraku eri osade erinevat funktsiooni. Psühhedeelikumide mõju modelleerimisel võiksid olla kasulikud keerukamad, näiteks kahe komponendiga neuronaalsed mudelid, kus eri dendriidiosad töötlevad eri tüüpi sisendit enne selle koondumist ühes rakus. Samuti juhib töö tähelepanu taalamuse ja teiste ajusüsteemide võimalikule rollile taipamises ning vajadusele uurida psühhedeelsete seisundite ajal toimuvaid muutusi senisest suurema täpsusega.