Eesti rahvuslik arhitektuur on iidne, kuid selle ühendamine Euroopa arhitektuuri kõrgvoolude ja kaasaegsemate suundadega sai tõsisemalt alata 20. sajandi alguses ning täiel määral õitsema hakata pärast Eesti Vabariigi loomist. Just 1930. aastatel kujunes välja omapärane Eesti arhitektuuristiil, mis suutis endas täiuslikult ühendada Euroopa klassikalise arhitektuuri väärikuse, moodsad ehitus- ja planeerimispõhimõtted ning rahvusliku eneseteadvuse. Seda stiili, mida kutsutakse ka esindustraditsionalismiks, tasub tänagi vaadata värske pilguga.

Eesti rahvuslikul arhitektuuril on olnud pikk ja väärikas arengulugu, kuid just iseseisvuse ajal tekkis võimalus hakata teadlikult kujundama oma riigi ja rahva arhitektuurset nägu. Eesti ei püüdnud toona olla provints, mis kopeerib viimast rahvusvahelist moevoolu, vaid uhke ja omanäoline Euroopa riik.

Selle põlvkonna arhitektide hulka kuulusid teiste seas Alar Kotli, Edgar Johan Kuusik, Arnold Matteus ja Elmar Lohk. Nende loomingus põimusid erinevad allikad: rahvuslikud motiivid, klassikalise arhitektuuri proportsioonid, Euroopa linnakultuur, funktsionalistlik planeering ning moodsad tehnilised lahendused. Nõnda sündinud kombinatsiooni nimetatakse erialakirjanduses sageli esindustraditsionalismiks.

Maarja Sarve 2008. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud töö „Tallinna 1930. aastate korterelamute ümberehituste problemaatika“ annab selle arhitektuurikihi mõtestamiseks suurepärase lähtekoha. Sarve uurimus käsitleb eeskätt korterelamuid, kuid tema tähelepanekud avavad ka laiema küsimuse: milline peaks olema arhitektuur, kui rahvas tahab olla korraga kaasaegne ja jääda iseendaks?

Klassika ja funktsionalismi kohtumine

Nagu Sarv oma uurimuses märgib, oli toonases Eesti arhitektuuris oluline väljendada järjepidevust, soliidsust, monumentaalsust. Uues arhitektuuris pidi olema loetav ka rahvuslikkus ning selle väljendusvormide kujundamisel pöörati tähelepanu omakultuurile ja ajaloole. Eesti 1930. aastate arhitektid püüdsid vastata täiesti kaasaegse ühiskonna vajadustele, kuid tegid seda niisiis viisil, mis ei katkestanud sidet varasema kultuuriga.

„Eriline sümpaatia on mul nn. eestiaegsete korterelamute vastu, kuna nende väärikus ja iseloom sobivad kokku minu nägemusega heast kesklinnaelamust ja seda just eelkõige Tallinna kontekstis,“ kirjutab Maarja Sarv oma uurimuses. „1930. aastate korterelamu kujundab 3-5korruselise kõrgusega tänavajoone, mis on pealinna jaoks piisavalt soliidne, kuid mitte rusuv. Lisaks ühendab see endas (omaaegse) mugavuse, moodsuse ja klassika rahvuslike otsingutega, mis kokku jutustab Eesti iseseisvusaja algusest ja tolleaegse inimese püüdlustest.“

1930. aastate kortermaja kõneles niisiis, et Eesti on iseseisev riik, mille elanikud tahavad elada moodsalt ja hästi, kuid kes ei pea selleks oma kultuurilist identiteeti maha salgama. See on oluline erinevus võrreldes tänapäevase arusaamaga, et kaasaegsus tähendab minevikust eemaldumist.

Esindustraditsionalismi üks huvitavamaid omadusi on samas, et see ei eitanud modernsust. Sarv rõhutab 1930. aastate ehituse puhul „moodsast maailmaarhitektuurist mõjutatud funktsionalistlikke planeeringuid ja siselahendusi“, mis olid tema hinnangul kohati „vägagi professionaalselt teostatud“. Seega võis maja väliselt kõneleda klassikalises ja rahvuslikus keeles, samal ajal kui selle sisemine korraldus vastas uue aja vajadustele.

„Püüdlused nii esinduslikkuse, väärikuse kui ka rahvuslikkuse poole sulandusid tervikuks ja nii võimegi selle kümnendi hoonete juures näha suurepärast ehituskvaliteeti ja rahvuslike, traditsiooniliste materjalide kasutamist,“ kirjutab Sarv. „Nii on oma läbimõeldud kasutusotstarvetelt selle aja korterid ühed parimad kogu Tallinnas.“

Hoonete traditsiooniline välisilme ei tähendanud seega tehnilist ega funktsionaalset tagurlikkust. „Viis, kuidas need kaks üsna eripalgelist väljenduslaadi 1930. aastate arhitektide ja inseneride käe läbi loomulikult kokku sulasid, on tähelepanuväärne. Klassitsismi ja funktsionalismi võtmes ning rahvuslike sugemetega korterelamutüübid on omapärased nii Eesti kui ka maailma mõistes. Samuti on kvaliteetne teostus ja oma aja parim materjalikasutus suured plusspunktid 1930. aastate ehitusele,“ seisab teadustöös.

Ilu sündis terviklikkusest

Esindustraditsionalistlikku arhitektuuri vaadates torkavad silma detailid, mida tänapäevases ehituses kohtab üha harvem. Sarv loetleb fassaadide armastatud kujunduselementidena karniise, ehispitsi, liise­neid, pilastreid, rahvuslikku ornamentikat, mastikesi, kuulikesi, lintakende markeeringuid ja krohvipindade madalat profileeringut. Kaunistused ei olnud juhuslikud, hoone kõik osad pidid kuuluma samasse tervikusse.

Isegi väravad kujundati kokku trepikoja akende ja sepispiiretega. „Aknad on eelnevatel kümnenditel ehitatud hoonestusega võrreldes suured, kuna levis arusaam, et tubade valgus- ja päikeseküllasus on tervislik,” toob Sarv esile. Samal ajal oli akende paigutus üldjuhul sümmeetriline ning seotud hoone sisemise ruumijaotuse ja kogu fassaadi proportsioonidega. „1930. aastate korterelamu mahud ja akende asetus on läbimõeldud ning omavahelises tasakaalus,” selgitab Sarv.

Ka uks ei olnud lihtsalt auk seinas. „Peauksed on uhked ja võimsad,“ rõhutab Sarv, märkides, et need võisid olla valmistatud tammest või muust hinnatud puidust ning kajastasid fassaadi kujunduslikku iseloomu. Ka tagasihoidlikuma arhitektuuriga hoone puhul pidid uksed olema „soliidsed ja kutsuvad“.

Tänapäeva arhitektuuris, kus esteetilist väärtust kiputakse vahel taandama abstraktsele vormile, võib niisugune mõtteviis tunduda vanamoodne. Tegelikult on see lihtsalt sügavam arusaam maja terviklikust olemusest. Sarv kritiseerib otsesõnu tänaseid planeerimistendentse, kust selline terviklik nägemus enamasti puudub.

Viimase aja tendents on hakanud kalduma sinnapoole, et elamu- ja linnaarhitektuur pole mõeldud enam eelkõige inimestele, vaid on puhas projekteerija eneseväljendus.

Maarja Sarv

Ta rõhutab, et linnaruumi ei saa hinnata ainult fotode põhjal. Ruumi peab kogema – jalutama üle tänava, sattuma hoovidesse ja vaatama välja akendest. Igapäevaselt kogevad linnaruumi kõige erinevamate nurkade alt just selle elanikud. Arhitektuur on keskkond, milles inimene elab iga päev.

Siin jõuamegi 1930. aastate arhitektuuri tänapäevase tähenduseni. Eesti linnadesse kerkib järjest rohkem hooneid, mille arhitektuurikeel võiks samahästi pärineda Tallinnast, Berliinist, New Yorgist või mõnest Aasia suurlinnast. Rahvusvaheline arhitektuurikeel muutub üha ühetaolisemaks ning kohalikud erinevused taanduvad.

„Kui uut luues vana kihistuse dimensiooni mitte tunda, võib kergelt juhtuda, et kaasaegne summutab ajaloolise,” hoiatab Sarv. See ei tähenda, et iga uus hoone peaks olema vana koopia. Küsimus on tunnetuses. Kui arhitektuuril puudub sügav seos oma asupaigaga, võib ta muutuda lihtsalt võõrkehaks.

Linn ei pea olema kaootiline

Tänapäeva kultuuris valitseb sageli kummaline eeldus, et uus on iseenesest parem kui vana. Lammutamine on lihtne; uue hoone projekteerimine tühjale krundile on lihtsam kui olemasoleva maja ja selle ümbruse mõtestamine. Vanade detailide taastamine maksab aega ja raha ning ajaloolise hoonega arvestamine piirab arhitekti vabadust.

Kaasaegsel maailmal on raske aktsepteerida endast nõrgemaid (näiteks vanad asjad, vana arhitektuur), kes vajavad kaitset ja piiravad nii tugevamate kiiret arengut.

Maarja Sarv

Ent hea arhitektuur sünnib sageli just piirangutega kooskõlas. Sarve hinnangul pole Tallinnas veel välja kujunenud piisavat arusaama 1930. aastate hoonete väärtusest. Ka arhitektidel ja projekteerijatel puudub tema hinnangul sageli vajalik küpsus ajaloolise arhitektuuriga suhestumiseks.

„Arhitektid joonduvad enamasti uusimatest kaasaegsetest võtetest,“ kirjutab ta, mistõttu võib neile jääda kättesaamatuks „võime luua sidet vanema ajastu ja ehituskihistustega“. See puudutab nii vanade majade ümberehitamist kui ka uusehitisi ajaloolises keskkonnas.

Üks tänapäeva linnaruumi kummalisemaid nähtusi on veendumus, et iga maja peab tingimata olema võimalikult erinev kõigist teistest. 1930. aastate Tallinnas mõeldi teisiti. Toona sätestas ehitusseadus suuremate tänavate puhul sujuva ja ühetasase hoonestuse põhimõtte. See ei muutnud linna igavaks, pigem vastupidi: sama mahu ja tänavajoonega hooned säilitasid oma eripära ning arhitekti käekirja ja nõnda tekkisid linnas terviklikud hoonekompleksid.

Sarve uurimus juhib tähelepanu ka visuaalsele mürale. Vana hoone võib olla arhitektuuriliselt väga väärtuslik, kuid selle mõju kaob, kui fassaad kaetakse reklaamidega. „Haruldane pole pilt, kus hoone on koormatud erinevate reklaamplakatitega, mis varjavad hoone vaadeldavust ja rikuvad arhitektuurset tervikut,“ kirjutab Sarv. Sobimatud reklaamtahvlid muudavad linnakeskkonna tema sõnul „väga kirjuks ja agressiivseks“.

Kuid sildid ja kuulutused saaksid samamoodi olla osa arhitektuurist. Sarve sõnul peaks äripinnal olema sobiv koht hoone stiiliga sobituva poesildi jaoks ning „karjuvad reklaamid“ võivad küll ärilisele tegevusele hästi mõjuda, kuid samal ajal „risustavad arhitektuurset üldpilti ja vähendavad (vana) arhitektuuri väärikust ning vaadelduvust“.

Sarv hoiatab ka liiga kitsa muinsuskaitselise pilgu eest. „Linnakeskkonnas pole väärtuslikud vaid üksikobjektid vaid hoonetegrupid, kooslused ja miljöö üldiselt,“ leiab ta. See on põhimõte, mida tasuks tänapäeva linnaplaneerimises palju tõsisemalt võtta. Linna väärtus sünnib arhitektuuri omavahelistest suhetest – tänavajoonest, kõrgustest, materjalidest, proportsioonidest, haljastusest, vaadetest ja inimlikust mõõtkavast.

„Linna muudab väärtuslikuks tema kihilisus ja vitaalsus, kuid ka kultuursus. Täpselt samuti nagu rahvas ise on seda tugevam ja võimekam, mida mitmekülgsem ja kultuursem ta on,” kirjutab Sarv.