Eelseisvatel Vabariigi Presidendi valimistel on mitu erakonda teatanud, et näevad kandidaadina praegust õiguskantslerit Ülle Madiset. Samal ajal on riigiõigusteadlane ja kohtunik Madis Ernits hoiatanud, et ametisoleva õiguskantsleri presidendiks pürgimine seab kahtluse alla tema põhiseadusliku sõltumatuse ning tekitab huvide konflikti.
Presidendikandidaatide ülesseadmine algab 21. augustil ning esimene valimisvoor Riigikogus toimub 2. septembril. Seni on kõige selgemalt avaldanud toetust Ülle Madisele Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Isamaa ja Keskerakond ei ole tema toetamist välistanud, kuid soovivad enne kuulda Madise enda selget seisukohta.
Reformierakonna esimees ja peaminister Kristen Michal ütles ERR-ile, et erakond toetab Ülle Madise kandidatuuri. „Meie Reformierakonnaga oleme selgelt öelnud, et toetame Ülle Madise kandidatuuri. Meie hääletaks tema poolt hea meelega,“ lausus Michal.
Sarnast toetust on väljendanud ka Eesti 200 ning sotsiaaldemokraadid, kes esitasid Madise nime võimaliku presidendikandidaadina juba juuli alguses.
Ülle Madise ise ei ole seni avalikult kinnitanud ega ümber lükanud, kas ta kavatseb presidendiks kandideerida. Postimehele antud kommentaaris lausus ta, et põhiseadus eeldab riigipealt erakondadeülese toetuse olemasolu. „Põhiseadus eeldab leeride piire ületavat toetust, Vabariigi President peab olema erapooletu. Kui Riigikogu liikmed leiavad piisavalt laia toetusega inimese, küsivad nad temalt Vabariigi Presidendi kandidaadina ülesseadmiseks nõusolekut,“ ütles Madise.
Madise lisas, et temalt ei ole seni ametlikult nõusolekut küsitud: „Minult ei ole riigikogu liikmed kandidaadina ülesseadmiseks nõusolekut küsinud, ma ei ole end kandidaadiks ka pakkunud. Seega ei ole mul praegu millegi üle otsustada ega millestki teatada. Õiguskantsler ei saa end siduda ühegi erakonna, koalitsiooni ega opositsiooniga.“
Samas kinnitas Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak ERR-ile, et on Madisega sel teemal suhelnud ning õiguskantsler on väljendanud valmisolekut kandideerida juhul, kui talle tekib laiapõhjaline poliitiline toetus. „Olen ka ise Ülle Madisega suhelnud ja ta on seda valmisolekut väljendanud, et kui on olemas laiapõhjane toetus, siis on ta valmis presidendi ametisse kandideerima,“ ütles Pillak.
Pillaku sõnul võiks küsimus jõuda konkreetsemalt arutlusele 11. augustil koguneval Riigikogu vanematekogul.
Riigiõiguse blogis avaldatud põhjalikus analüüsis leiab õigusteadlane ja kohtunik Madis Ernits, et õiguskantsler peaks enne presidendiks kandideerimist ametist tagasi astuma. Tema hinnangul ei puuduta probleem üksnes ametliku kandideerimisavalduse esitamist, vaid juba olukorda, kus õiguskantsler annab mõista, et soovib poliitilisele ametikohale kandideerida või jätab mõistliku aja jooksul selle kohta seisukoha avaldamata.
„Kui ametis olev õiguskantsler asub kandideerima presidendiks, siis soovib ta saada tema poolt järelevalvatavalt institutsioonilt otsust, mille vastu on tal otsene isiklik huvi, kuid mida see institutsioon ei ole kohustatud langetama,“ kirjutab Ernits.
Tema sõnul on probleem põhiseaduslikult eriti terav seetõttu, et õiguskantsleri ülesanne on kontrollida Riigikogu tegevuse põhiseaduspärasust, samal ajal kui just Riigikogu otsustab presidendi valimise üle. „Kui õiguskantsleri ülesanne on kontrollida Riigikogu, siis isiku, kes soovib saada presidendikandidaadiks, eesmärk on võita Riigikogu toetus. Need kaks rolli on struktuurselt vastuolus,“ märgib Ernits.
„Õiguskantsler ei pea mitte ainult olema sõltumatu, vaid ka näima sõltumatu. Ametiga kaasneb kohustus vältida kõiki tegevusi, mis võivad sõltumatust kahjustada. Kõige rohkem kahjustab sõltumatust huvide konflikt,“ kirjutab õigusteadlane.
Õigusteadlase sõnul võib institutsiooni sõltumatust kahjustada ka olukord, kus õiguskantsler jätab selgitamata, kas ta soovib presidendiks kandideerida. „Õiguskantsleri sõltumatust ei kahjusta üksnes avalik teade kavatsusest kandideerida presidendiks või mitteametlikes vestlustes väljendatud vastav soov, vaid – peale mõistliku mõtlemisaja möödumist – ka mittereageerimine, kui tema nime mõne poliitilise jõu poolt avalikult presidendi ametiga seostatakse,“ kirjutab Ernits.
Ernits leiab, et presidendiks kandideerimise kaalumiseks võiks pidada mõistlikuks umbes kahenädalast mõtlemisaega, kuid enam kui kuu aega kestev vaikimine võib tema hinnangul juba heita varju õiguskantsleri institutsiooni sõltumatusele. Tema hinnangul võib pikaleveninud ebamäärane olukord jätta mulje, et õiguskantsler soovib säilitada häid suhteid nende erakondadega, kelle häältest sõltub võimalik presidendiks valimine.
Näitena toob Ernits esile 2002. aasta, mil toonane riigikontrolör Juhan Parts lahkus ametist enne aktiivsesse poliitikasse siirdumist ja Riigikogu valimistel kandideerimist. „Olukord, kus õiguskantsler soovib kandideerida mõnele poliitilisele ametikohale, on sarnane – põhiseaduse järgi oleks korrektne, et õiguskantsler astub esmalt ametist tagasi ja teatab seejärel oma soovist kandideerida poliitilisele ametikohale,“ kirjutab Ernits.
