130 aastat tagasi, 17. augustil 1896 sündis Viljandimaal Paasioja talus mees, kellest sai Eesti Vabariigi kõige kauem ametis olnud riigipea ning üks tähtsamaid Eesti riikliku järjepidevuse kandjaid okupatsiooniaastatel. Vabadussõja ohvitser, riigimees ja põllumees Tõnis Kint hoidis peaaegu kaks aastakümmet eksiilis elus Eesti Vabariigi seaduslikku riigivõimu ning valmistas ette päeva, mil Eesti saaks taas vabaks. Kui see hetk viimaks saabus, oli Kindi elutöö kandnud vilja – Eesti Vabariigi järjepidevus ei katkenud iial.

Tõnis Kindi elu kulges ühes Eesti 20. sajandi saatusega. Ta sündis Vene keisririigis, võitles Vabadussõjas Eesti iseseisvuse eest, ehitas üles noort Eesti Vabariiki, seisis vastu Nõukogude okupatsioonile, põgenes teise okupatsiooni eest läände ning juhtis lõpuks peaaegu kakskümmend aastat eksiilis presidendi ülesannetes Eesti seaduslikku riigivõimu. Kui ta 1991. aasta jaanuaris Rootsis suri, jäi Eesti taasiseseisvumiseni veel vaid mõni kuu. Kint jäi viimaseks Vabadussõja veteraniks, kes juhtis Eesti riiki.

1916. aastal lõpetas Tõnis Kint Tartu reaalkooli ning mobiliseeriti Vene armeesse. Ta lõpetas ohvitserina Tsaritsõni sõjakooli ning võitles Esimese maailmasõja rindel. 1917. aasta lõpus, kui eestlased hakkasid moodustama oma rahvusväeosi, naasis ta kodumaale ja astus 2. Eesti jalaväepolku.

Viljandis viibides nägi ta pealt Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 23. veebruaril 1918. Juba järgmisel päeval marssisid linna Saksa väed ning noore riigi ülesehitamine tuli edasi lükata.

Kui sama aasta lõpus puhkes Vabadussõda, haaras Kint taas relva. Ta määrati laiarööpmelisele soomusrongile nr 2, kus teenis esmalt kuulipildujakomando ülemana ning sõja lõpuks juba rongiülema kohusetäitjana leitnandi auastmes. Ta osales nii Punaarmee tagasitõrjumisel kui ka Landeswehri-vastastes lahingutes, mis kindlustasid Eesti iseseisvuse.

Vabadussõja järel pühendus Kint rahumeelsele ülesehitustööle. Ta lõpetas Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna, täiendas end Taanis ning kujunes kiiresti üheks Eesti silmapaistvamaks põllumajandusspetsialistiks. 1920. ja 1930. aastatel oli ta üks Eesti põllumajandusliku raamatupidamissüsteemi rajajaid, juhtis Põllumajandusliku Raamatupidamise Talitust ning hiljem organiseeris vastloodud Põllutöökoja tegevuse, tõustes selle direktoriks.

Kint uskus, et tugev Eesti riik saab toetuda ainult jõukale ja haritud talurahvale. Eesti põllumajanduse areng oli tema jaoks lahutamatult seotud rahvusliku iseseisvusega. 1936. aastal valiti ta Rahvuskogusse, mis töötas välja Eesti uue põhiseaduse, ning kaks aastat hiljem Riigivolikogusse, kus ta juhtis põllumajanduskomisjoni.

1940. aasta suvel okupeeris Nõukogude Liit Eesti. President Konstantin Pätsi korraldusel asus Tõnis Kint organiseerima kommunistide lavastatud uutel Riigivolikogu valimistel rahvuslikke vastaskandidaate. Kuna kandidaatide esitamiseks anti vaid mõni päev, saatis ta üle Eesti usaldusväärsed inimesed, et igas ringkonnas seataks üles vähemalt üks iseseisvusmeelne kandidaat.

Kint kandideeris ka ise. Ent kommunistlikud võimud kõrvaldasid tema kandidatuuri ebaseaduslikult koos peaaegu kõigi teiste tegelike konkurentidega, muutes 1940. aasta juulivalimised farsiks.

Peagi likvideeriti bolševike poolt ka Põllutöökoda ning Kint naasis kodutallu. 1941. aasta juuniküüditamisest pääses ta üksnes õnneliku juhuse läbi. Pärast seda varjas ta end metsas.

Saksa okupatsiooni alguses kutsuti Kint lühikeseks ajaks juhtima turukorraldusvalitsust. Tema ametiaeg jäi aga lühikeseks. Kui Saksa okupatsioonivõim nõudis taluaitade kontrollimist sundnormide täitmise eesmärgil, oli Kint sellele vastu. Ta leidis, et Eesti talupoegi ei tohi kohelda vallutatud maa elanike, vaid oma maa peremeestena. Lahkhelide tõttu vabastati ta ametist.

1944. aasta septembri lõpus oli selge, et Punaarmee vallutab Eesti uuesti. Tõnis Kint teadis, et tema nimi oli Nõukogude võimu jaoks hästi teada. Teist korda tal tõenäoliselt enam pääseda ei õnnestunuks.

22. septembril lahkus ta Põõsaspea rannast väikese kalapaadiga Rootsi poole. Samal päeval langes Tallinn Punaarmee kätte. Nii algas ligi poole sajandi pikkune paguluspõlv.

Rootsis töötas Kint agronoomi ja teadlasena, kuid tema tähtsaimaks tööks jäi rahvuslik tegevus. Ta oli Eesti Rahvusnõukogu esimees, juhtis väliseestlaste organisatsioone ning kujunes üheks mõjukamaks pagulaskonna liidriks.

1953. aastal nimetas president August Rei ta Eesti Vabariigi eksiilvalitsuses põllutööministriks ja sõjaministri kohusetäitjaks. Hiljem sai temast peaministri asetäitja. Eksiilvalitsuse tähtsaim ülesanne oli hoida meeles, et Eesti Vabariik ei lakanud olemast, vaid oli Nõukogude Liidu poolt ebaseaduslikult okupeeritud riik.

23. detsembril 1970, kui suri Aleksander Warma, sai Tõnis Kindist peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis. Sellesse ametisse jäi ta peaaegu kahekümneks aastaks – kauemaks kui ükski teine Eesti riigipea ajaloos.

Kint ei piirdunud riikliku järjepidevuse formaalse säilitamisega. Tema juhtimisel muutus eksiilvalitsus märksa aktiivsemaks kui eelnevatel aastatel. Koos välisminister August Koerniga alustas ta innukat diplomaatilist tegevust, saates välisriikidele memorandumeid ja deklaratsioone, milles nõuti Eesti okupeerimise mittetunnustamist ning Eesti iseseisvuse taastamist.

Samal ajal hakati väliseestlaste seas ette valmistama ka Kaitseliidu taastamist, sest Kint uskus, et Eesti peab olema valmis kasutama kõiki võimalusi oma iseseisvuse taastamiseks. Rootsi neutraalsuspoliitika tõttu tuli see ettevõtmine küll lõpetada, kuid juba algatus ise näitas, et eksiilriigi juhtkond ei kavatsenud leppida Eesti lõpliku kadumisega.

1980. aastate lõpus hakkas Nõukogude Liidu võim kõikuma. Kodumaal sündis muinsuskaitseliikumine, rahvuslik ärkamine ja laulev revolutsioon. See oli hetk, mille nimel Tõnis Kint oli töötanud aastakümneid.

Selgus, et hoolimata poole sajandi pikkusest okupatsioonist ei olnud eesti rahvas unustanud oma riiki ega põhiseaduslikku järjepidevust. Just sellele järjepidevusele tuginesid hiljem Eesti Kongress, seadusliku riigivõimu taastamine ning Eesti Vabariigi õiguslik restauratsioon.

1990. aastal loobus 93-aastane Kint presidendi ülesannetest ning andis need üle Heinrich Margale. Kaks aastat hiljem andis Mark taastatud Eesti Vabariigi riigipea volitused Toompea lossis üle Riigikogu poolt valitud president Lennart Merele. Nii lõppes enam kui viiskümmend aastat kestnud Eesti riigi järjepidevuse hoidmise missioon edukalt.

Tõnis Kint ei juhtinud kunagi iseseisvat Eestit Toompeal ega Kadriorus. Tema kabinet asus paguluses ning tema käsutuses ei olnud armeed ega riigiaparaati. Ometi oli tema kanda Eesti Vabariigi kõige tähtsam vara – teadmine, et Eesti riik ei lakanud iialgi olemast.

Kui 1991. aastal taastas Eesti oma iseseisvuse, ei loodud uut riiki. Taastati seesama Eesti Vabariik, mille järjepidevust olid aastakümneid hoidnud eksiilis tegutsenud riigijuhid eesotsas Tõnis Kindiga.

Seetõttu kuulub Tõnis Kint nende riigimeeste hulka, kelle panus Eesti vabadusse ulatub üle mitme põlvkonna. Ta võitles noorena relvaga Vabadussõjas, ehitas küpses eas üles Eesti Vabariiki ning hoidis vanaduspõlves elus riiklikku järjepidevust, kuni saabus päev, mil sinimustvalge lipp tõusis taas seaduslikult Pika Hermanni torni.