Portugali aktivist ja autor Luís Graça, kes on pühendanud märkimisväärse osa oma elust Ukraina toetamisele, annab värskes raamatus „Ukraine: An Identitarian Perspective“ ning USA rahvuslase Greg Johnsoni raadiosaates põhjaliku vastuse, miks peaksid Euroopa patrioodid ja rahvuslased seisma kindlalt Ukraina selja taga.
Kuigi paljud Lääne-Euroopa parempoolsed on harjunud distantsilt imetlema Vladimir Putinit kui traditsiooniliste väärtuste kaitsjat, purustab varem sarnaseid vaateid jaganud Graça selle müüdi, tuginedes oma vahetule kogemusele vabatahtlikuna Kiievi varemete koristamisel. Tema sõnum on suunatud eelkõige neile, kes pelgavad, et Ukraina toetamine tähendab allumist Brüsseli liberaalsele agendale. Graça kinnitab seevastu, et Ukraina on praegu ainus koht Euroopas, kus rahvuslus on elav, orgaaniline ja kompromissitu jõud, mis kaitseb kogu õhtumaist tsivilisatsiooni.
Graça teekond Ukrainasse sai alguse sügavast huvist Euroopa juurte ja identitaaride liikumise vastu, mis rõhutab Euroopa rahvaste ühist pärandit ja enesemääramist. Külastades esimest korda Kiievit 2018. aastal, tabas teda positiivne šokk: erinevalt multikultuursusse uppuvatest Lääne suurlinnadest leidis ta eest pealinna, kus rahvuslus on normaliseeritud ja igapäevane nähtus. Sealne noorsugu on organiseerunud spordiklubidesse ja kultuurikeskustesse nagu kuulus Kasakate Maja, ning isegi liberaalselt meelestatud ukrainlane on oma olemuselt patrioot viisil, mida Läänes kohtab harva. Graça märgib, et paljudel Lääne inimestel puudub ettekujutus ühiskonnast, kus rahvuslus on loomulik osa identiteedist ja eluviisist.
Üks peamisi takistusi Lääne konservatiivide toetuse võitmisel on Venemaa propaganda loodud kuvand „traditsioonilisest Venemaast“, mis Graça hinnangul on ohtlik pettekujutelm. Ta toob esile, kuidas Venemaa imperialistlik masinavärk ei hooli tegelikult rahvustest ega riigipiiridest, vaid ehitab teadlikult „Euraasia projekti“. See on fundamentaalses vastuolus Euroopa ajaloolise ja kultuurilise pärandiga.
Venemaa ideoloogilise pimeduse ilmekaimaks näiteks peab Graça 2022. aasta sündmusi Harkivis, kus Vene eriüksused ootasid siiralt lilledega vastuvõttu, kuid põrkasid raevukale vastupanule isegi venekeelsete ukrainlaste poolt. Putin soovis ukraina identiteeti hävitada, kuid saavutas risti vastupidise: rahvusliku eneseteadvuse plahvatusliku kasvu, vabatahtliku ülemineku ukraina keelele ja NATO tugevnemise.
Graça käsitleb pragmaatiliselt ka Lääne liberaalide ja peavoolumeedia vaimustust Ukraina suunal, märkides, et see on sageli rajatud täielikule möödarääkimisele. Ta kirjeldab kognitiivset dissonantsi Lääne vasakpoolsete vabatahtlike seas, kes usuvad, et kaitsevad progressiivseid väärtusi, märkamata, et Ukraina ühiskond on oma olemuselt sügavalt traditsiooniline ja konservatiivne. Ukrainlaste ellujäämisinstinkt ja rahvuslus on Lääne progressiivse kultuuri kauged vastandid, mistõttu kaitsevad lääne liberaalid tegelikult riiki, mille väärtusruum on nende omale risti vastupidine.
Sarnane pragmaatiline suhtumine on Graçal ka president Volodõmõr Zelenskõisse, kelle osas konservatiivsetes ringkondades on levinud vastumeelsus. Olgu põhjuseks tema varasem meelelahutaja karjäär, tsentristlik poliitika enne sõda või tema etniline taust. Graça läheneb sellele pragmaatiliselt ja ausalt: ei pea olema Zelenskõi fänn, et toetada Ukrainat. Ometi väärib üks fakt vankumatut austust – kui sõda algas, jäi president paigale. Tal oleks olnud imelihtne võtta raha, põgeneda läände ja elada mugavalt eksiilvalitsuse juhina. Selle asemel otsustas ta jääda pommirahe alla ja riskida oma eluga. Ukraina rahvas ei võitle oma presidendi, vaid oma kodumaa, oma perede ja oma rahvuse püsimajäämise nimel. Seada riigi toetamine sõltuvusse sellest, kas meile meeldib riigipea isik või mitte, on sõjaolukorras lihtsalt lühinägelik.
Samas juhib Graça tähelepanu ka valusale demograafilisele tragöödiale – miljonid noored ukrainlased on sunnitud põgenema Lääne progressiivsetesse koolisüsteemidesse, kus neid ähvardab „liberaalne eksiil“ ja eemaldumine oma juurtest. See on lisapõhjus, miks Ukraina peab võitma ja säilitama oma rahvusriigi.
Tänapäeva Euroopa vaevleb energia- ja ressursikriisis. Ukraina on tohutu maa-ala, kus asuvad Euroopa tuleviku jaoks kriitilised gaasivarud, haruldased muldmetallid (mida muidu peaksime paluma Hiinalt) ning maailma viljakaimad mullad. Graça küsib pragmaatiliselt: kas me tõesti tahame kinkida need strateegilised ressursid impeeriumile, mis on seadnud eesmärgiks Euroopa nõrgestamise? Ukraina hoidmine Euroopa tsivilisatsiooniruumis on meie enda ellujäämise ja iseseisvuse küsimus.
Intervjuu paljastab ka ühe huvitava paralleeli Lääne parempoolsete liikumiste sisemisest arengust. Kui Graça soovis oma raamatut Portugalis avaldada, avastas ta, et vanad ja traditsioonilised parempoolsed kirjastused olid sageli pimedalt venemeelsed ja keeldusid tema teost trükkimast. Ent Graça ei andnud alla, vaid asutas omaenda kirjastuse (Lumbrando), mis avaldab nüüd ka teiste tuntud Euroopa identitaaride (näiteks Austria remigratsiooni-aktivisti Martin Sellneri) teoseid.
See näitab selgelt, et Euroopas on tekkimas uus ja elujõuline rahvuslaste põlvkond. Nad ei kummarda enam illusoorseid idapoolseid diktaatoreid, keda vanakooli “dissidendid” ekslikult konservatiivsuse majakateks pidasid. Uus põlvkond, kes koguneb näiteks 2026. aasta kevadel Portos toimuval suurel tagasirände-teemalisel tippkohtumisel, näeb asju selgelt: Euroopa vajab rangeid piire, tugevaid rahvusriike ja massiimmigratsiooni tagasipööramist, ning samas ka kindlat vastuseisu Euraasia šovinismile.
Huvitava vahepalana arutletakse intervjuus ka Portugali ajaloolise juhi António de Oliveira Salazari üle. Graça ei näe temas mitte Lääne vasakpoolsete maalitud “kurja diktaatorit”, vaid tagasihoidlikku, korrumpeerumatut ja kohusetundlikku riigimeest, kes tõi kaosesse vajunud riigi tagasi korra ja stabiilsuse juurde. See on oluline märk: mees, kes suudab austada omaenda rahva traditsioonilist, konservatiivset ja kristlikku korda, vaatab tänast Venemaad ja näeb seal mitte traditsioonide kaitset, vaid korruptsiooni, kaost ja laastamist.
Ukraina toetamine on sügavalt rahvuslik valik kaitsta Euroopa piire ja rahvusriigi ideed ennast. Kui langeb Ukraina rahvuslus, muutub rahvusriigi kontseptsioon kogu Euroopas veelgi haavatavamaks, mistõttu on Ukraina võitlus meie kõigi ühine ellujäämisvõitlus.
