Tänavu 31. mail möödub 85 aastat Eesti ühe omapärasema ja mitmekülgsema suurkuju sünnist. See oli põllumajandusteadlane (Ph.D.) ja rahva poolt armastatud taimetark Aleksander Heintalu ehk legendaarne Vigala Sass (31.05.1941–19.08.2015). Tema elutee on erakordne näide, kuidas töökus, sitkus ja andekus vormivad inimesest tõelise teerajaja nii akadeemilises teaduses kui ka rahvameditsiinis.
Aleksander Heintalu noorus möödus karmil Stalini ajal seitsmes erinevas lastekodus, kust ta sai ka oma põhihariduse. Lisaks omandas ta erikoolis metallitreiali kutse. Töökus ja anded viisid teda aga sihikindlalt edasi: pärast sunniviisilist armeeteenistust õppis ta Räpina Aiandustehnikumis aiandusspetsialistiks ning aastatel 1976–1981 tudeeris Eesti Põllumajandusakadeemias agronoomiat. Tema akadeemiline teekond kulmineerus 1987. aastal, mil ta kaitses põllumajanduse alal kandidaadiväitekirja, mis uuris haruldaste ravimtaimede (nagu hübriidne anzuur, kahekojaline rodioola ja muguljumikas) agrotehnikat.
Aastatel 1968–1984 töötas ta Vigala põllutöökoolis aedniku, haljastaja ja õpetajana. Just seal, taastades Vana-Vigala mõisa parki, sai ta rahva hulgas laiemalt tuntuks oma ravivõimetega. Ta hakkas esinema loengutega alternatiivsest arstimisest, võttis vastu patsiente ning võttis omaks nime Vigala Sass, mis jäi temaga elu lõpuni.
Sass hoidis elus ka kohalikku pärimust, võttes taas kasutusele Vana-Vigala muistse ohvrihiie, kus oli talitusi peetud veel 19. sajandil. Tänu temale sai see hiis 20. sajandi lõpul laiemalt tuntuks. Hiie suhtes teisel pool jõge asub ka vana Vigala Sassi loitsukivi.
Alates 1980. aastatest sai Sassi koduks Saaremaa, kus ta elas Triigi külas asuvas Männisalu talus. Sinna rajas ta Eesti ühe liigirikkama dendropargi, kus kasvab tänagi ligi 700 lehtpuu ja -põõsa ning 700 okaspuu vormi. Teadlase ja leiutajana tegi Sass koostööd Maaülikooliga, katsetades maailma eri piirkondadest pärit taimede kasvatamist. Tuhandeid külastajaid meelitanud pargi keskele lõi ta ka maausuliste loitsuplatsid.
Sass ühendas oma praktikas oskuslikult akadeemilised teadmised ja empiirilised kogemused, otsides pidevalt uusi lahendusi ja testides inimvõimete piire. Ta abistas tuhandeid tervisemuredega inimesi, ravides taimravi abil muuhulgas vähki, leukeemiat, kroonilist hulginärvipõletikku, ainevahetushäireid ning sportlaste ülekoormusest tingitud hälbeid.
Lisaks ravimisele oli ta suur uuendaja kultuuris ja usundis. Olles maausuliste Saarepealse koja liige, arendas ta loitse ja rituaalipraktikaid, kuid hoidis samas häid suhteid ka õigeusu kiriku ja riiklike institutsioonidega. Sass oli äärmiselt mitmekülgne: ta mängis kannelt, oli hea laulja, hoidis end sportlikult vormis (mängides muuhulgas korvpalli) ja kirjutas palju olulisi raamatuid.
Tema teadmised elavad edasi teostes, mille hulgas on “Sassi raviraamat”, “Minu raviraamat”, “Taimeravi põhimõtted” ja “Väeraamat (Warraku raamat) II”. Erilist tähelepanu väärivad tema süvauuringud meie esivanemate muinasusust, millest sündis kaks raamatut “Estide (tšuudide) hingestatud Ilm”, ning unikaalne mütoloogiline eepos “Kuldmamma!”, mis toob lugejani nägemuse kaugest eelkristlikust ajastust, mil ühiskonnas valitses ema võim.
Vigala Sass oli oma ajastu teerajaja – õpetaja ja eeskuju väga paljudele vaimsete otsingute teel. Tema pärand elab edasi nii tema loodud parkides, patenteeritud leiutistes, kirjapandud teadmistes kui ka sadade inimeste mälestustes, keda ta elu jooksul aitas.
