Kui te pole just kivi all elanud, peaksite teadma, et Venemaa Föderatsiooni tulevik on juba otsustatud. Mitte nende poolt, kes valitsevad, vaid rahva poolt, kirjutab blogija Kot3News.

Rahvas on otsustanud, et Venemaa Föderatsioon jagatakse väiksemateks riikideks. Seda ideed on hakatud nimetama „Venemaa Föderatsiooni dekoloniseerimiseks“.

Paljud ei pruugi aga teada, miks seda nimetatakse just „dekoloniseerimiseks“, mitte millekski hirmutavamaks nagu „Venemaa Föderatsiooni lagunemine“ või „Venemaa Föderatsiooni killustumine“. Põhjused on ajaloolised.

Näete, kallis lugeja, Venemaa Föderatsioon ei tekkinud tühjalt kohalt. See loodi suurest osast Nõukogude Liidu territooriumidest, mis omakorda päris enamiku Vene impeeriumi maadest. Riigi nimed võisid muutuda, kuid impeeriumi geograafia jäi suures osas samaks.

Vene impeerium, nagu iga teinegi impeerium, kasvas koloniseerimise abil. Koloniseerimine on protsess, mille käigus riik – antud juhul Moskva suurvürstiriik – võtab kontrolli võõra territooriumi üle ja allutab kohaliku, põlise elanikkonna. Moskva suurvürstiriik alustas väikese ja tähtsusetu riigina, kuid sajanditepikkuse koloniseerimise ning mõne „ümberbrändimise“ ja territoriaalsete kaotuste järel kujunes sellest ahne monstrum, mida täna nimetame Venemaa Föderatsiooniks. Sellest ka mõiste „Venemaa Föderatsiooni dekoloniseerimine“.

Tahate teada üht huvitavat fakti? Moskva ekspansionismi esimesteks ohvriteks olid soome-ugri rahvad. Tänapäeval panevad need samad rahvad Kremli ja sellega seotud võimud närviliselt nihelema, kui ilmuvad kaeblikud artiklid sellest, kuidas üks või teine soome-ugri organisatsioon „Suur-Soome sõdurite“ juhtimisel ohustab nende armastatud impeeriumi territoriaalset terviklikkust.

Üks soome-ugri rahvas tekitab Kremli võimukandjates eriti suurt hirmu. See rahvas on karjalased! Möödunud kuul kirjutas Kremli-meelne, oligarhidele kuuluv, vene šovinistlik meediaväljaanne „Tsargrad“ lausa eraldi loo sellest, kui „halvad“ on Karjala rahvusliku liikumise dekoloniseerijad, kes suruvad peale karjalastamise ideed. Nad räägivad Karjala muutumisest suveräänseks riigiks ja „Põhjala kilbi“ rolli võtmisest Venemaa agressiooni vastu.

Loodetavasti nõustute, et karjalaste vabatahtlik valmisolek saada Põhjala kaitsekilbiks Moskva vastu on üllas tegu. Eriti arvestades pidevaid ähvardusi, mida Moskva on viimasel ajal Euroopa suunas teinud.

„Tsargrad“ püüdis kõigest väest Karjala liikumist ja selle aktiviste mustata. Ent tulemus oli vastupidine: see suutis suurepäraselt kokku võtta liikumise eesmärgid ning pakkus samal ajal tasuta tähelepanu Karjala julgetele inimestele.

Kremli vastureaktsioon ei piirdu siiski vaid lojaalsete meediakanalitega. 2026. aasta veebruari alguses andis Kremli määratud Karjala Vabariigi juht Artur Parfentšikov välja ametliku dokumendi, milles kirjeldatakse uut „Karjala Vabariigi rahvuspoliitikat“.

Paberil on dokument tavapärases bürokraatlikus keeles. Seal räägitakse vajadusest „vastu seista propagandale ja agitatsioonile, mis õhutab rassilist, rahvuslikku või usulist vaenu“, ning märgitakse, et „on tuvastatud teabe-psühholoogilise kampaania intensiivistumine, mille eesmärk on õõnestada rahvustevahelisi suhteid Karjala Vabariigis“.

Selle steriilse sõnastuse taga on aga selgelt näha tegelik emotsioon: hirm. Hirm selle ees, et kohalike karjala vabadusvõitlejate agitatsioon hakkab elanikkonna seas juurduma. Selles kontekstis muutub direktiivi tähendus valusalt ilmseks. Moskva ei püüa kaitsta „rahvustevahelist harmooniat“, vaid tagada, et karjalased vaigistatakse enne, kui nende liikumine veelgi tugevamaks muutub.

Olgu märgitud, et direktiivi tegelik eesmärk on Karjala täielik venestamine ja vene šovinistliku ideoloogia edendamine. Paradoksaalsel kombel kasutatakse just seda ideoloogiat vaenu õhutamiseks nende vastu, keda Moskva peab „vaenlasteks“, muutes kogu dokumendi sisuliselt kaheteistkümneleheküljeliseks oksüümoroniks. Sellest tuleb aga rääkida eraldi.

Miks on karjalased, laiemalt soome-ugri rahvad ja tegelikult kõik Venemaa Föderatsiooni mittevenelased nii valmis Moskva kontrolli alt vabanema ja looma oma riike?

Põhjuseid on sama palju kui tähti öötaevas. Lisaks ilmsele – väsimusest olla pidevalt Moskva sõdadesse kistud – on ülejäänud seotud ellujäämise ja tulevase heaoluga. Sunniviisilise venestamise süvenemine kogu Venemaa Föderatsioonis, mittevenelaste maade hävitamine Moskva kasu nimel, pidev autoritaarne surve Kremli määratud käsilaste poolt… või lihtsamalt öeldes – kolooniatena kohtlemine – on viinud mittevenelased arusaamisele, et nüüd on õige aeg lõpetada Vene impeeriumi tänapäevane kehastus.