Eesti teadusmaastikul on kõlanud seisukohad, mis panevad proovile tavapärase arusaama teaduse ja müstika rangest vastandusest. Astrofüüsik ja teadusfilosoof Enn Kasak leiab, et okultism ei pruugi olla kaugeltki ajalooline eksitus, vaid võib osutuda seni alahinnatud teadmiste allikaks.
Kasak, kes on uurinud nii kosmoloogiat kui ka teaduse metodoloogiat, rõhutab, et okultismi mõistmine ei ole lihtne. Postimehe lisas „Tähenduse teejuhid” ilmunud artiklis märgib ta, et varjatud õpetuste jälgi on võimalik leida peaaegu kõigist kultuuridest, kunstidest ja isegi teadustest.
Teaduslikust vaatepunktist on okultismi käsitletud sageli kui kõrvalist või eksitavat nähtust. Kuid Kasak ei nõustu okultismi täieliku hülgamisega. Tema sõnul „pole vajadus sellise vaatevinkli järele kuhugi kadunud“, isegi kui okultsed õpetused ei vasta klassikalise teaduse kriteeriumidele.
Kasaku käsitluses peitub okultismis idee, et tõde võib olla kättesaadav mitte ainult vaatlemise ja loogilise järeldamise, vaid ka vahetu tunnetuse teel. See seab küsimärgi alla arusaama, et teadmine peab alati olema vahendatud mõõtmise ja eksperimendi kaudu.
Ta osutab, et isegi kaasaegne füüsika ei ole täielikult vaba metafüüsilistest eeldustest. „Materialism ei ole nii ratsionaalne, nagu ta deklareerib, vaid ta postuleerib müstiliselt materiaalse substantsi olemasolu,“ märgib Kasak, viidates teaduse enda varjatud alustele.
Selline lähenemine viib arusaamani, et teadus ja müstika ei pruugi olla vastandid, vaid võivad osaliselt kattuda – eriti seal, kus uuritakse reaalsuse sügavamaid kihte.
Kasak viitab, et viimastel aastatel on sagenenud arutelud, kus püütakse leida ühisosa empiirilise teaduse ja okultsete käsitluste vahel. „Teadusuudistes esineb aina sagedamini asjalikke dialooge okultsete ja empiiriliste vaatenurkade vahel,“ tõdeb ta. „See võib olla ka lõpuni kasutamata võimalus leida midagi uut.“
Kasaku hinnangul võiks tulemuslik okultism tähendada võimet jõuda teadmisteni nn tõetunde kaudu – viisil, mida ei saa taandada tavapärastele kognitiivsetele protsessidele. Samas möönab ta, et sellise lähenemise eristamine pseudoteadusest nõuab ranget kriitilist dialoogi.
Kasak toob esile ka võimaluse, et senised parateaduslikud uuringud võisid ebaõnnestuda mitte idee enda, vaid vale lähenemise tõttu. Tema sõnul „pole välistatud, et siiani tehtud uuringutes on midagi põhimõtteliselt valesti“.
Ühe hüpoteesina pakub ta välja nn keeluprintsiibi – idee, et teatud teadmised võivad jääda kättesaamatuks, kui neid püütakse kasutada materiaalse kasu saamiseks. See viitab arusaamale, et reaalsus ise võib seada piiranguid teadmiste omandamisele.
Kasaku käsitlus ei kutsu üles loobuma teaduslikust meetodist, vaid laiendama selle piire. Inimkonna teadmiste ajalugu ei ole sirgjooneline liikumine pimedusest valguse poole, vaid keeruline põimumine erinevatest tunnetusviisidest.
„Paljudele võib tunduda mõistlik igasugune okultism kui aastatuhandete pikkune soovmõtlemisest tekkinud rumalus mõttetuks kuulutada,“ kirjutab ta. „Aga see võib olla ka lõpuni kasutamata võimalus leida midagi uut.“
Küsimus ei ole seega sugugi selles, kas okultism on tõene või väär, vaid kas teadus on valmis uurima neid piire, millest ratsionaalne tunnetus üksi ei pruugi enam üle viia.
