Norra idaosas Bærumi vallas tehti hiljuti erakordne arheoloogiline avastus, mis heidab uut valgust enam kui kolme tuhande aasta tagusesse maailma. Kolsåstoppeni mäe jalamil avastas kogenud kaljujooniste otsija Tormod Fjeld koos oma tütre Adaga hulga seni tundmatuid kaljujooniseid, mille keskseks motiiviks on suured laevakujutised. Teadlaste hinnangul pärinevad need Põhjamaade pronksiajast, ligikaudu ajavahemikust 1800–500 eKr, ning võivad anda olulist teavet muistse Põhja-Euroopa rahvaste maailmapildi ja uskumuste kohta.
Avastus sündis peaaegu juhuslikult. Fjeld oli teel koos tütrega lähedal asuvasse paika, kui otsustas korraks peatuda ja maastikku lähemalt uurida. Tema tähelepanu köitsid kaljud, millelt hakkasid taskulambi valguses tasapisi ilmnema selged kujutised: mitmed laevad, millest osa oli raiutud püstiselt, osa aga tagurpidi. Lisaks märkasid nad kaljusse raiutud suurt jalajälge, mis kujutab selgelt inimese jalatalda, ning kätt viie jämeda sõrmega. Sellised inimkeha kujutised on Norra kaljujoonistes haruldased, mis muudab leiu veelgi tähelepanuväärsemaks.
Arheoloogid on eriti vaimustunud laevakujutistest, sest just laevad on Põhjala pronksiaja kaljujooniste üks olulisemaid sümboleid. Sarnaseid kujutisi on leitud Rootsis Tanumis ja Põhja-Norras Altas, kuid iga uus leiukoht aitab paremini mõista, kui laialt oli see sümboolne traditsioon levinud. Pronksiaja inimesed ei näinud laeva üksnes praktilise sõiduvahendina. Paljude uurijate arvates oli laeval sügav rituaalne ja kosmoloogiline tähendus – laev kandis teispoolsusesse nii taevavõlvil rändava päikese kui ka lahkunute hinged.
Just see annab Norra uuele leiule erilise kaalu ka Eesti ja teiste soome-ugri rahvaste seisukohalt. Samasuguseid pikkade, kõrgete vööridega laevu kasutati juba tuhandeid aastaid tagasi kogu Läänemere põhjarannikul. Nendega sõitsid nii Skandinaavia rahvad kui ka Läänemere idakalda asukad, kelle hulka kuulusid muinaseestlased. Paljud ajaloolased on rõhutanud, et pronksiaegses Skandinaavias elasid lisaks germaani hõimudele ka soome-ugri rahvad – meie kaugemad sugulased –, kelle jälgi võib aimata nii keeles, kultuuris kui ka muististes. Seetõttu ei ole sugugi võimatu, et sarnased sümbolid ja uskumused olid ühised kogu Põhja-Euroopale.
Fjeldi sõnul ei seisne kaljujooniste leidmine pelgalt õnnes. Kõige olulisem on maastiku mõistmine. Ta püüab lugeda maapinda samamoodi nagu seda tegid inimesed tuhandeid aastaid tagasi: otsida kohti, mis olid kunagi ranniku lähedal, kuhu paistis päike ja kust avanes vaade muistsetele veeteedele. Pronksiajal oli merepind tänasest kõrgem, mistõttu paljud tänapäeval sisemaal asuvad kaljud paiknesid toona otse ranna ääres. See seletab, miks laevakujutised on sageli raiutud just sellistesse paikadesse.
Akershusi maakonna arheoloog Reidun Marie Aasheim on nimetanud avastust väga põnevaks ning rõhutanud, et Norra maastikus võib olla veel hulgaliselt registreerimata muistiseid. Tavaliselt jõuavad arheoloogid neid dokumenteerida alles siis, kui mõnda piirkonda kavandatakse teid, elamuid või muid ehitisi. Seetõttu on pühendunud harrastajate töö sageli hindamatu väärtusega.
Fjeld ise on viimastel aastatel leidnud Oslo fjordi ümbruses kümneid uusi kaljujooniste paiku. Kui varem oli Frognis Drøbaki lähedal teada vaid kümme leiukohta, siis tema otsingute tulemusena on nende arv kasvanud enam kui seitsmekümneni. See viitab, et piirkond võib peita endas ühe Põhjala tihedama kaljujooniste võrgustiku.
Eriti huvitavaks teeb Bærumi leiukoha asjaolu, et joonised on raiutud liivakivisse. Ida-Norras leitakse kaljujooniseid enamasti kõvast graniidist, kuid liivakivi on pehmem ning sellel on säilinud selged tööriistajäljed – iga löök moodustab väikese süvendi. See annab uurijatele võimaluse paremini mõista, milliste tehnikatega muistseid kujutisi loodi.
Kõik kokku muudab Kolsåstoppeni jalamil tehtud avastuse tõeliselt erakordseks. Need laevad ei ole pelgalt kividel olevad pildid, vaid vaikivad tunnistajad ajast, mil Läänemere ja Põhjala rahvad jagasid sarnaseid uskumusi ja mereteid. Kui tõepoolest oli laev pronksiaja inimese jaoks hingede kandja teispoolsusse, siis on iga selline kujutis ühtaegu nii kunstiteos kui ka püha märk. Ning seetõttu võib Norra metsade alt päevavalgele tulnud muistne laev olla osa samast kultuuriruumist, milles elasid ka meie kauged esivanemad.
